XIII TAOK Rogain Lindoras

Parim enne möödas,
maratoonari tuules, noored veteranid
spordilinn, ekstreempark, aktiivkeskus
gäng, talvepoisid, jäälilled
mürakarud, võpsikutirtsud, ekslevad metsalised

siilid udus, hagejad, Charlie Inglid, noored rebased, karjalauda tuvid, maainimesed

tempo

tallan tallan metsateel, jalas kollased sandaalid

vasaku jala laupäev, kana tee peekoni saarele
roheline kaart, kuri kuu

setod, vikerkaar, Tallinna Kilud, kukesupp

võsarändurid, kuubikud, pinginaabrid, vanaema ja sabarakud

rohutirts ja tigu, Klaabu ja Tige Kala, Tipp ja Täpp, Kass Artur, Kolm põrsakest,

4 tankisti ja koer, burlakid Volgal, Ahh ja Ohh matkal, Terve pere, müttajad

fortuuna

havi käsul, punkt ei ole jänes, käib küll

tasa sõuad kaugele jõuad, võitjatest järgmised

võtame mõnuga, sääsehirm, rabakanad, konstruktiivsed lobisejad

Kes otsib, see leiab!

anna kohe labidas tagasi

karuohakas

Terve elu eksinud, kühvlid ja labidad

võrgud välja, kiiret pole
kotkasilm, uinuv tigu, tordilabidas
head lapsed jooksevad vitsaga
lühikesel on valed jalad
nuuskmõmmik

Metsakolli sõbrad, tolmutajad, jaanuarimutid, metsamoorid, kakerdajad
pirnikesed, kruiisijad, visad vanurid

täpiks tõmmanud teod, suslikud

niisama, tasapisi, rändajad
mehed ei nuta, tagantjärele targemaks, suvepäevad
Mooste kelgukoerad

karud saavad aru

* * *

Niisama kirev kui oli rogainile saabunute seltskond, niisama kirev oli Võrumaa mets Piusa ürgoru ümbruses. Suurepärane maastik, millele sekundeeris dramaatiline ülemine pool halltoonides valge ja musta vahel.

Pekkis ilmateade lasi oletada suuremat või väiksemat päevajagu kestvat halli sadu, kuid päädis hoopis värvikamate pilvedega sinitaeva ja vikerkaare taustal.

Jõeveere talu maadel, kohe Piusa jõe ääres, paiknes seekordne keskus, mis mahutas probleemideta üle 800 sügisese matkaja, kes paiskusid kaheksaks tunniks Piusamaale laiali, imetlema liivakivipaljandeid ja -müüre, hingama suurel sõõmul männimetsa odööre, pistes orvandite vahel pohli põske või liuglesid mööda poriseid teeradu haava- ja kasemetsade vahel kaardi lõunaosas.

Me Jaaniga sättisime ennast hommikuks kohale Võrust, Ränduri Külaslistemajast, kus kokk oli nõuks võtnud tunni jagu varem tööpäeva alustada, et toita terve maja täie rogainijad, seal hulgas nii tõhusa hommikupudruga, et banaanid jäidki meil seekord rajal olles manustamata.

Kaardisappa kogunenud seltskonnad piidlesid kaasvõistkondi, aasisid või(s)tlusvormi üle, tegid panuseid ilmailmingutele, ergutasid tuttavaid ja nöökisid neid, kellele number üheks olemisele vaatamata ikka sabatada tuli.

Planeerimine
Enne looduse imetelemisele siirdumist, tundus tark tegu siiski tegeleda pisut rajaplaneeringuga. Tuleb tunnistada, et ega see meil seekord kõige andmekamini välja just ei kukkunud. Sikutasime oma ligi 40 kilomeetrisele käigurajale, mida me kaheksaks tunniks käijatena endale planeerida julgesime, punkte küll nii- ja naapidi trajektoorile. Viskasime mõtte Piusa jõge korduvalt forsseerida kõrvale (võib olla täiesti rumalalt) ning kuigi olime valmis lõunapoolsemat ilmselgelt ligasemat maastiku ette võtma, siis selle tegelikku läbitavust teadmata, katsusime jätta sirgemaid ja kõveramaid tagasitee variante. Kaardi põhjapoolsem männimetsasem osa oli kardetavasti kuivem, kuid punktid kohati väga laiades orvandites, seega riske jagus igale poole.

Lõpuks kujundasime omale trassi otse alla lõunasse, läänekaarest tagasi üles - alustuseks 42-40-44. Kaalusime kolmnurka 30-33-27 erinevat pidi, kuniks 33 eriti umbmäärse asukohaga minema viskasime. Nuputasime, mida teha 45ga, kuniks jõge peljates selle kõrvale heitsime, egas me siis mõned koprad ole. Seega jäi siis 30-27-46-56-31-59-50-58-55 kaardi kaugemasse punkti välja. Kodu poole tagasi - jälle segane punktide kolmik 49-26-32. Mis nendega teha ja kuidas nendega teha. Kritseldasime nad sellises järjekorras ka kaardinurgale, kindlat veendumust omamata, et neid nii ikka võtma peaks. Kõik edasised etapid läksid aina ebamäärasemaks, aga sirgeldasime rivvi 35-53-48-57-29-20-51. Ilmselgelt juba üle meie võimete, aga vähemalt mõttes 41-36-52.

Minek
Plats oli veel suurt sebimist täis kui ilma eelhoiatusteta sarveheli kõige kannatumad teele päästis ning suur hulk tegelasi alles vastuvoolu stardi poole sebis. On see Piusa jõgi 10 000 aastat siin paigal püsinud, ju ta püsib kaheksa tundi veel.

Üpris ühtlases jorus siirdus stardist terve hord kodanikke 42 punkti poole suhteliselt umbmäärase nina suunas. Mul isiklikult oli teerajalt metsa keerates raskusi nii vahemaade kui pinnavormide tajumisega. Tõusumeetreid hakkas kohe kogunema ja suhteliselt tihedas metsas ikkagi kuidagi pool oletuslikult teiste sabas jõudsime punkti. Järgmine, 40, polnud palju targem, kuusevõsa oli veelgi tihedam ja orvand veelgi laiem. Inimesi hõikus seal juba igal pool risti-rästi ringi. Lätlased olid asunud ennast kaardi peal välja elama seda intensiivselt raputades ja sellele mingeid lätikeelseid sõnu öeldes, aga kas see punktirõngaid õigele kohale just sokutas. Meil õnnestus sammude ja õnnega tähis üpris kiirelt tabada.

Edasi sujus mööda radu, aga nood olid kohati suvalised ja nii 44 kui 30 tulid veidi rabedalt. Taimestik oli üpris tihe ja punktitähised just eemalt vastu ei plinkinud. Tuli õigesti minna. Pidev madalast kasevõsast ülerapsimine tekitas veidi sellise mõnna-mõnna olukorra, umbes nagu siilil, kes ühes anekdoodis mööda kõrrepõldu sibas. Kõrve talu koerad olid esialgu veel pidevast võõraste voorimisest hämmelduses ja ei mõiganud kurjad olla. Mina piidlesin silmanurgast õuele sätitud erinevaid alternatiivenergia tootmisatribuute. Kes teab, see teab. Kolmest sõbrast veel vesi näis kasutamata. Ja kuresõnnikuga annaks ka kindlasti midagi teha.

27-ndale lähenedes tegime järjekordselt lätlaste tarvis endalegi planeerimatult pettemanöövri, liikudes punkti suure kaarega mööda lageda serva. Lõunanaabreid ei õnnestunud maha raputada ja nii nad lonkisid meile paraku punkti järgi.

46sse läksime taas mõõduka haagiga, lähenedes mäe alt Hinniala talu juurest. Näha polnud kedagi, keda me seekord maha oleksime võinud üritada raputada. Päevapööramise (Pääväpüürdmise) või Padjapüüri nagu Jaan seda nimetas mägi oli muljetavaldav. Juba vanad eestlased uskusid mäe maagiliseks ning dilemma, kas tegemist on olnud linnamäe asukohaga või ongi hoopis nii, et linnamäed on pigem riituste paigaks kui kaitseotstarbel olnud, jääb veel juurdlemise alla. Jäime Jaaniga sealt lahkudes arutama, kuidas päev seal ikka pöörab, võib olla päikse tee ümber selle mäe ongi nõiduslikum kui mõnes muus tavalises paigas.

Tagasi või siis juba edasi liikusime otse üle põllu jättes nüüd kummalised haagid tegemata. 56 asus ootamatus puude rägas, mis oja kaldaid raamisid, kuid nabisime ta otsinguteta kinni. 31 ja 59 ikka mägede tipud ja ikka mõõdukalt tihedas lehtpuu võsas. 50 oli taas selline mõnusalt lai nina väikse järve kaldal, et vaid suurem loha andis asukoha kiirelt kätte. 50-58 - teevaliku mõttes nutitasime küll nii- ja naapidi.

Tõusmeetreid oli kogunenud juba üksjagu, ometi ei olnud füüsiliselt veel eriti ära kurnanud. Väikest künklemist üles-alla jagus pidevalt, mis hoidiski lihased kahtepidi soojas.

55sse minnes tekkis argumenteeritud diskussioon, kas me sinna üldse enam jõuame. Plaan oli kaardi edelapoolseimasse nurka saabuda nelja tunniga, aga üle nelja oli juba läinud ja me polnud veel kohal. Tagasitee võimalusi oli palju, sest teid seal kandis tõesti jagus. Kaardipööramise punkt paistis siiski võetav. Mida kaardi serva poole, seda mudasemaks läks. Savine pinnas polnud vett alla neelata jaksanud ja nii oli kohati päris vaevarikas, sest jalad libisesid omatahtsi. Sellel libedal poril oli paras arendada uudset liuglevat stiili, kuid kõik see kaardi alumise serva muda ei olnud veel kaugeltki nii massiivne kui pärast viimases punktis, kuhu meil sattuda õnnestus.

Teel 55ndasse tekkis kaasvõistlejatega mõttevahetus number ühtede kogumisest. Esiotsa 'kas'. Filosoofilisema 'miks' küsimuse lahkamiseks olid Armo ja Lauri seljad juba eemal raismiku vahel. Kui Jaan nentis, et mis küsimus see üldse on. Me lihtsalt oleme number ühed. Millest omakorda järeldasin, et kui sul on vajadus olla number üks, siis kleebi(kliki) endale külge selline number ja siis sa oledki. Milleks see arutu rassimine.

Tulek

Mitte mingit väge ei olnud aga enam enda 49sse punkti smuugeldamiseks. Tundus kuidagi eriliselt kahtlane punkt. Ühtegi head kindlat pealemineku varianti ei koorunud. Neid ebamääraseid teeradu ja võsasemat metsa oli juba jagunud ning viskasime selle punkti oma teekonnalt välja. Tagatipuks lendasid veel 26 ja 32 ka. Aeg hakkas peale pressima, vähemalt nii me ennast vabandasime. Tagantjärele vaadates, poleks 32 siiski olulist lisaringi teinud. Liikusime aga hoopis võsast väljas mööda teed majade ja põldude vahel, Nipernaadilikus fluidumis, kui päike lainetavate põldude kohal vastu taamal olevat metsaviirgu, mille kohal tume-tumedad pilved, peegeldas. Idüll. 

35 paisuka servas naksti käes ja pärast Puutlit muutus maastik kõrgemaks, kuivemaks, liivasemaks, männisemaks. Nagu kaks täiesti erinevat koogitükki kõrvuti - üks `zelatiiniga marjakook kõrvuti küpsisetordiga. Vaim hakkas vist veidi väsima, 53 ja 48 tundusid olevat liiga kaugel kus neid juba oodanuks ja 57 ei tabanud esimese laksuga kuidagi, kõndisime vist üpris ligidalt mööda, sihinurgast teiselt poolt uuesti, tuli varem nähtavale.

Nüüd ei olnud enam palju jäänud. Peamiselt aega. Jälle ei näinud me, et vaid väikese lisakaarega ei oleks 22 teab mis kunsttükk olnud. Liikusime aga hoopis suure maantee äärest Tabina külakesest läbi, kus majad mäe külje sees lodusoo järve poole vaatasid. Meie koos nende ja loojuma sättiva päikesega. 29 ja 20 nõudsis taas mäkkepressimise rammu. Küla vahel saatis rogainijaid kollane kass, kes ei suutnud otustada, millise tiimiga kaasa minna. Ta paistis juba selja tagant üpris heitunud moega sellisest võimaluste rohkusest.

51 näis kaardilt lihtsa lõppakordina ja kuni punktini jäi vaid nuputada, milles võiks olla selle viielise punkti konks, keskusele nii ligidal asudes. Ütlemata libe punane savikas muda oli sealse kraavi kallastel tõmbenumbriks ning kui püksid ja tossud ei olnud veel piisavalt tõhusat mudalihvi saanud, siis nüüd kanti peale järgmine värvikiht roosakas-lillaka muda näol. Kleepjas pori, mis jäi tossude külge, kleepis omakorda enda külge leherisu metsa alt ning kogu see fauna sikutas maakülgetõmbe jõuga pükse allapoole. Polnudki imestada, miks üks viieline võistkond punktist tulles läbi oja kahlas, selmet kasutada laia kuusetüve purret.

Pole õrna aimugi, kas 36 teisel pool jõge oleks lihtsalt tabatav olnud, kuigi ta praktiliselt 51 ja finishi vahele jäi. Kas käänuline Piusa lõiganuks tee täitsa ära või mitte, jätsime ekperimenteerimata.  Rahuliku kõnnakuga kujunes üle 11 minuti varuaega.

Kohal

Umbes 37 kilomeetrit jalgades, vaatamata küngastel kügelemisele, end eriti tugevalt tunda ei andnud. Jalgadel oleks justkui mingi oma mälu, kuidas pikki distantse käia, et kord-korralt vähem väsida. Kaheksa tunniga ei jõua mingid villid veel tekkida eeldusel, et tossude ja sokkide kooslus on õige.

Jooksmine läheks juba spordiks. Maagilised 80 punkti, millest 12 TAOK rogaini jooksul on jäänud puudu parimal korral üks punkt, jäi seekord viie punkti kaugusele, mis õige pisut teravama tegutsemise korral oleks olnud kättesaadav. Samas oli seekord igal punktil mingi oma vimka nii, et mitte kunagi ei saa teada, mis oleks juhtunud trajektoori tagumises otsas siis, kui esimeses ühe punkti juurde oleks võtnud.

Seekord näis üldse, et sarnaseid marsruute ei olnud olemas. Kohtasime punktides pidevalt küll lätlasi, aga nii palju teen ma neil siiski vahet, et nad olid iga kord erinevad. Sellist etappide viisi koostiksumist mõne teise võistkonnaga ei tekkinudki. Suhteliselt ebatavaline, harjumuspäraselt on ikka sarnases tempos ja etapivahedega kaasliikujaid. Mõnel puhul õnnestus meil oma kummaliste trajektooridega segadust külvata kui võistkond, kes meile 58-55 vahel vastu tuli, meist näiteks pärast 35 mööda jooksis.

Veidi narr tundub, et kodu ligidalt 41-36-52 ikkagi ära jätsime. Samas väga raske on tegelikult arvata, mida ühe või teise punkti asemele võtmine tähendanuks.

Tempo oli ootamatult kiire, niivõrd hea teedevõrguga kaetud Lõuna-Eestit ei oodanud. Pikki kilomeetriseid lõike suunaga räguses metsas polnud tarvis rakendada, nagu näiteks Soomes ikka ette tuleb. Ometi suutsime kohati veidi nukiliselt liikudes omale ülearuseid meetreid juurde koguda.

Seekordne käepael oli üks parimatest SI-pulga kinnitamise variantidest. Kilene pael ajab käe higistama ja kihelema ja paberi puhul on kogu aeg mure, et oksaga katki rebid. Ainuke pisihäda, et panin paela liiga tihkelt ümber ega arvestanud, et kulgemise ajal käsi oluliselt paksemaks paistetab.

Supisaba oli ka kuskile kadunud. Niivõrd kiiresti saia hambusse saades, ei olnud võimalust pikalt kuulatagi, mida teised metsas tegid.

Endale õnnestus koguda terve kee jagu lõunaeestiliku säraga emotsioonipärleid, mida põhjaeestilikul siledal põrandal mõnel talvetunnil veerema lasta.

Võib olla on peale karude siiski veel kedagi, kes saab aru, miks isegi vasaku jalaga rogaini hommikul voodist välja tulles tasub kasvõi kollaste sandaalidega, ka siis kui parim enne on ammu möödas, tasapisi, viimastest esimesteni, tallata tallata metsateel.

Just For Fun.