Tükkideks lõigatud aeg
Ilmad on nüüd sellised, et õhtul tuleb ennast murda, murda läbi hallide pilvede, tuule ja vihma kätte. Ja see on õigupoolest ütlemata raske kui meelsamini nurruks sooja teki all koos tassi tee ja mõne hää raamatuga, kui et silkaks mööda metsaaluseid.
Täna tõmbas akna taga juba poole neljast nii palju hämaraks, et selleks, et TTÜ Spordihoone taha Mustaka mändide vahele minna, tuli emotsioonid endas lihtsalt ajutiselt kustutada ja kohale sõita. Iga ergum närv surus peale mõtet, et milleks sinna halli vihma kätte lõdisema, keera koju.
Puhusin surnud närvidele elu sisse tagasi kui parkimisplatsil kontoririideid jooksmiseks mugavamate vastu vahetasin. Ning starti jõudes olin vaimult valmis järjekordset ülesannet lahendama, mis võibolla ärritaks mõnda lihast. Lasin endale meelde tuletada, mida see intervalli formaat õieti tähendaski - aeg läheb kirja igasse paaritusse etappi joostes ja iga järgmisse paaris punkti ei tohi jõlkuda kaks korda kauem kui eelmisse.
Kas mul kella on? Ei ole loomulikult. Ongi hea aja peale mõtlemise harjutus.
Kaks korda paaritutel etappidel enda kere vanaka nõlvalt ülesvedamine laseb ilma ennast unustada. Pulss jõuab üles enne mind. Märgade puude vahel tilberdamine viib ainult ühele järedusele. Kui ilm oluliselt ei parane, saab laupäeval Võru tagustes metsades rogainil eriti märg olema. Kui Lõuna-Eestis on sadanud sama massiivselt kui põhja pool, siis sinised kohad kaardil saavad üpris vesised olema.
Mõned soojavaresed on veel õue kätte tulnud. Koperdan õige mitme punktiga, püüan hingata, hulgakesi kulgevatele inimestele otsa mitte tormata, aidata eksinud poisiklutte, mitte koerajalutusrihmadesse takerduda. Intervallid lähevad aega kiiremini ja aeglasemini kerides. Finishis panen aja kinni. Juppideks tükeldatud aeg. 53 minutit ja 18 sekundit lõigatud kaheksateistkümneks Mustamäe nõlva tükiks. Nagu postkaart, mida kolmnurkadeks lõigata, et neid vahel segi ajada ja puslena tagasi kokku panna.
Poen surisevate koibadega autosse. Kas mul oli mingi mõte mingil ajal, et ei tuleks äkki.
See tükk on vist auto istme alla kadunud.
Täna tõmbas akna taga juba poole neljast nii palju hämaraks, et selleks, et TTÜ Spordihoone taha Mustaka mändide vahele minna, tuli emotsioonid endas lihtsalt ajutiselt kustutada ja kohale sõita. Iga ergum närv surus peale mõtet, et milleks sinna halli vihma kätte lõdisema, keera koju.
Puhusin surnud närvidele elu sisse tagasi kui parkimisplatsil kontoririideid jooksmiseks mugavamate vastu vahetasin. Ning starti jõudes olin vaimult valmis järjekordset ülesannet lahendama, mis võibolla ärritaks mõnda lihast. Lasin endale meelde tuletada, mida see intervalli formaat õieti tähendaski - aeg läheb kirja igasse paaritusse etappi joostes ja iga järgmisse paaris punkti ei tohi jõlkuda kaks korda kauem kui eelmisse.
Kas mul kella on? Ei ole loomulikult. Ongi hea aja peale mõtlemise harjutus.
Kaks korda paaritutel etappidel enda kere vanaka nõlvalt ülesvedamine laseb ilma ennast unustada. Pulss jõuab üles enne mind. Märgade puude vahel tilberdamine viib ainult ühele järedusele. Kui ilm oluliselt ei parane, saab laupäeval Võru tagustes metsades rogainil eriti märg olema. Kui Lõuna-Eestis on sadanud sama massiivselt kui põhja pool, siis sinised kohad kaardil saavad üpris vesised olema.
Mõned soojavaresed on veel õue kätte tulnud. Koperdan õige mitme punktiga, püüan hingata, hulgakesi kulgevatele inimestele otsa mitte tormata, aidata eksinud poisiklutte, mitte koerajalutusrihmadesse takerduda. Intervallid lähevad aega kiiremini ja aeglasemini kerides. Finishis panen aja kinni. Juppideks tükeldatud aeg. 53 minutit ja 18 sekundit lõigatud kaheksateistkümneks Mustamäe nõlva tükiks. Nagu postkaart, mida kolmnurkadeks lõigata, et neid vahel segi ajada ja puslena tagasi kokku panna.
Poen surisevate koibadega autosse. Kas mul oli mingi mõte mingil ajal, et ei tuleks äkki.
See tükk on vist auto istme alla kadunud.
Comments