Aeg nälgib

Alati pärast TAOK Rogaini jõuab kätte aeg, mis sunnib o-emotsioonid kõhnumiskuurile. Kollaste lehtede virrvarr, mida tuul ja vihm tekitavad, on vaid viimseid nädalaid kestev glamuurne pillerkaar.

Pärast tunniosuti tagasi nihutamist saabub täielik pohmelus võidetud tunnist. Ümberringi valitsev hämarus vaheldub pilkase pimedusega. Ka kõige valjemini tiksuv kell või kukkuv kellakägu ei suudaks vältida kaamose ajal tekkivat alatoitlust.

Näljasurmast päästavad üksikud o-palad, mida kaastundlikumad põhja regioonis lauale lükkavad, peamiselt Kompassi päevakute näol. Näiteks sel laupäeval korjasin Männikul karikakraid, püüdes teel keskusesse mitte alla ajada libahuntijaid. Mõtisklesin, et kaks üritust oleks saanud ju sujuvalt kokku lükkida - sel ajal kui päevakulised härjasilmade kroonlehti läbi jooksevad oleks see libahuntlastele kaardinukk, kus võtta näiteks 25st 10 punkti vms.

Kodanikud on muidugi vintsked. Panevad endid kirja Tartu Maratonile, kiibitsevad lõunamaised rogaine kataloonide ja juutide juures, kõhklevad endas leidmaks jõudu novembrikuises Stockholmis uitamiseks. Ja tulevad toime kogu muu olmelis-kultuurilisega, mis halli taeva all kätte satub.

Aga ikkagi. Kui hispaanlasest vahetusüliõpilase käest oktoobri alguses küsiti, kuidas talle Eestis ka meeldib, vastas ta, et kõik on väga lahe, ainult ilm on hirmus kole. Mille peale talle öeldi: tead, see ilm läheb veel jubedamaks. Sellest naljast ei saanud hispaanlane aga enam aru, sest midagi hirmsamat ei suutnud ta enam endale ette kujutada.

* * *

Muidugi saab aega toita ka erinevate filmide, näituste, kontsertite ja raamatute manustamisega. Viimaseid kipub sügisel ikka tsipa rohkem kõhtu mahtuma kui suvel.

Tõnu Õnnepalu "Mandala". Liiga hea. Vaieldamatult minu jaoks parim nosimine Õnnepalult. Juba esimesed kaks lõiku andsid laksu kätte. Muidugi käis peast korra läbi Murakami "Kafka ... ", aga Õnnepalu kassid peegeldavad elu selgemalt, teravamalt. Võib olla ma pooleldi unistan ise olla samasugune kass. Kes eriti ei sekkuks. Imestuse ja imetlusega teiste argitoimetusi kõrvalt piidleks.

Jõudnud Kollase majani, hakkas see mida ma lugesin segunema iseenda  esimesest kolmeteistkümnest aastast, mis elatud ühes teises Kollases majas. Täielik süntees. Natuke liiga sõnulseletamatu. Mõne üksiku olukirjeldusliku lause võiks pea üks ühele võtta oma loosse, aga enamal juhul keerutada kokku ja lahku kümneid paralleelharusid.   

Keskpaika jõudnud, tundus mulle, et terve raamat on justkui reisiraamat, mis räägib reisist Indiasse. Enne ja pärast. Kõik muu on ainult raam reisile. Nojah, see "Mandala" - päris hea kirjanduslik projektsioon maailmast. Ainult, et teda ei saa enam minema puhuda, vette raputada, võib-olla ainult Tobolskisse saata. 

---

Lisaks Pelevini "Arvudele" ja Virgina Woolfi "Proua Dalloway'le", mida maininud olen, on allaneelatavate hulka sattunud veel Ryunosuke Akutagawa "Mandariinid tihnikus", mille peale mõeldes tuleb meelde ütelus, mis käib küll teise rahvuse kohta - ainuke mittesöödav neljajalgne on hiina köögis tool. No niivõrd seinast seina novellid. Kohati üpris "hullude" süžeedega. Kohati nii tumedad, creepy'd - "Õnneks ei kritiseeri maailm inimese surmaviisi, vaid ikka ainult tema eluviise."

Sootuks lobedamad ja kergesti seeditavad on olnud Arvo Mägi "Pärast pidu", mis kõneleb peamiselt üliõpilaste elust 30.ndate Tartus ja Paula McLain'i "Pariisi abikaasa". Mitte just kõige hõrgumad palad, aga viimase teeb pikantsemaks tema sisu, mis pajatab Ernest Hemingway ja tema esimese abikaasa Hadley abielust.

Kuskil suvehakul sai läbi näritud ka teine Õnnepalu tükk "Ainus armastus". Valik esseid, mis avaldatud 1992 - 2011. Mõnda vist olen sattunudki kunagi lugema, aga enamusi nautisin kui värsket krõmpsuvat salatit, kus sees huvitvaid ja üllatuslikke osiseid. "Eesti keel üksinda ei ole kultuurkeel, või kui on, siis selline kimberdi-komberdi puujalaga. Ta vajab tingimata teisi enda kõrvale". "Ma arvan, see, et Tammsaarest tehti säärane suur rahvuslik monument, oli suur eksitus. Võib-olla on see olnud alateadlik soov Tammsaaret mitte lugeda, temast mööda vaadata, sest monumendist vaatavad kõik mööda (tühik vaateväljas)."

Palakene Suumanist sisaldab pikka meeldetuletust Jungi vananemisteooriatest ja sellest, et kuskil neljakümneselt tuleks aru saada, et igavest noorust pole olemas ja vananemisest ei pruugiks üritada meeleheitlikult "mööda pääseda". Küpsuse läve ületades ei tuleks mitte klammerduda sellesse, mis on läinud, vaid eesmärgid ümber vahetada - "Ekspansiooni aeg on läbi, on tulnud tund, mis nõuab introspektsiooni, süvenemist sellesse, mis oled kogunud, et sellest välja puhastada kulda". Nojah,  eks pea siis hakkama otsima, lootuses, et sõelale ei jää ainult kassikuld. Aga kokkuvõttes "Ring saaks niisiis täis, kui elu oleks ring, mille otsad kokku puutuvad, ja kui mis tahes ring saaks üldse kunagi täis saada, sest ring olles on ta ikka ja alati täitmatu - seest tühi." Nälginud, söötmata.

Ja alati ja lõputult need kirjanike ahastused, miks nad on. Õnnepalu tuletab meelde Foucault'd: " ..., kirjandus moodsas maailmas pole muud kui keele irratsionaalne iha eksisteerida millegi muu kui kõnena. Kirjandus on keele sohilaps, ... " Mart Kivastik üritas üpris sama moodi endale selle laupäevases Postimehes mulda peale kraapida. "Ainus armastus", Michel Houellebecqí "Võitlusvälja laienemine" arvustusest  "Kui parafraseerida Prousti, siis mis mõtet on raamatul, mis ei muuda meie elu? Ajaviide." Aeg saab toidetud. Ja pealegi, nagu Õnnepalu nendib: "... , aga rituaalid kestavad ikka veel kaua aega ka siis, kui keegi nende tähendusest enam aru ei saa."

Kirjanikud kirjutavad edasi ja gurmaanid otsivad lugemispalukesi, et aeg kõhukorinast päästa. Kas millestki on vaja ka veel aru saada? Ahsoo, et paljalt kirjamärkide neelamisega ei pruugi ellu jääda.