Volbrihobune

Tööpäeva lõpus kodu poole sõites ei lasknud miski aimata, et sel sumedal kevadõhtul võiks üldse midagi nõidadega pistmist olla. Kui mitte tähele panna neid mustades nahktagides autode vahel plörisevaid vennikesi oma hõbejastel ratsudel, kellel selja peal kiri VABA HING.

Jaan muidugi arvas, et võib ju ka niisama endale külge kleepida kirja "keskeakriis". Isegi ma nüüd ei tea, millest siis täpselt, aga võtsin kodus jalad kõhu alt välja ja hingasin vabalt oma keskeaga Pirita ringraja äärde.

Joon-orienteerumine. Et selline päevakohane teema. Ning kui ma kaardi pihku sain, siis paberile veetud kõveraid jooni vaadates piisas ka täiesti kainest olekust, et jooni mööda põõsaid tuuseldades teistele piknikulistele veidi kahtlane mulje jätta.

Voltisin kaardi kokku ja imestasin rajameistri üle, et mida ta mõtles kui rada planeerides selliseid sujuvaid lookeid tõmbas. Püüdsin tabada joonelt võimalikke punktikohti ja olin üpris kindel, et selliseid uljaid kaari ei õnnestu kuidagi täpselt läbida.

Koju jõunud, laotasin kaardi lahti ja sain aru: saba sees kaks punkti, taguots punktivaba, tagumise jala juures õige ja vale, kõhu all vale, esijala kabja all õige, kaela all õige, kõrvade vahel õige ja vale. Aga terve raja ma mõtlesin, mis kummalised vabakäe looked - eriti esikapjasid läbides all jõeäärses risus tünga saades.

Ilmselt see on see nõiutud hobune, kellega mõni nöbinina täna ööpimeduses Bloksbergi mäele kihutab.