Kahekõne kevadega
"Tead, sa otsusta juba ära!"
"Mida?"
"Kas siis tuled või ei tule?"
"Tulen."
"Aga eile sind jälle ei olnud."
"Sa oled liiga kapriisne, kõiki su unistusi ei saa ükski kevad täita."
Unistuste täitmatust käisin eilses ilmas sangarlikult Lillepi pargis orienteerumas. Talvevarustusega see lõpuks nii kõle ja täitmatu ei olnudki. Üht-teist rohelist kribusid oli metsa alla juba siiski ilmunud ning lumikellukeste puhmastega mudased lodud haisesid nii lootustandvalt.
Eile sai proovida paarisvalikut, mis andis võimaluse etteantud piirides rada omale ise kombineerida. Nii pidi punktipaarist valima, kumma enne läbid ja oli võimalus ülemõelda ja kabetada, et millega küll rajameister üritab tõmmata kui ta paarid just nii sättis nagu ta sättinud oli.
Dissonants kevadega ununes, kui paarisrõngaid põõsaste vahelt leida püüdsin. Enamus läks edukalt. 37ga keset toomingarägu tekkis desorientatsioon, aga lõpeks ei saa ju seal tillukeses võsas väga ära eksida, rohkem vähima mudaga rajaleidmise ülesanne.
Õigupoolest seda enam ei olnudki - seda kaklust kevadega. Kapriissed soovid said täidetud.
* * *
Edasiliikumiseks lisaks paaris ja paaritutele rõngastele aitab endist viisi kirjapandud kirjandus. Justkui Voldemar Kolga soovituste kohaselt püüavad rutiini lõhkumiseks ja murdmiseks ning kängumisest pääsemiseks seda üpriski erineval moel Haruki Murakami "Elevant haihtub" novellide tegelased. Nende üksinduse rutiinist välja astumise viisid on vahel päris krobelised. Ja vahel rabab Murakami mingi täiesti sürrealistliku võrdlusega, mis üritab lõhkuda igavuse tavapärast kirjeldust: "Niisiis veetsin ma oma varajased kahekümnendad selles leiges kirjadehaaremis nagu ühejalgne hüljes." Mis hüljes. Mis üks jalg. Jne. Ja nii nagu ikka, jätavad novellid jutustamata, kuidas neil siis pärast läks ;)
Aga Murakami tuletas mulle meelde natuke Valtonit ja nii ma tuhnisin oma lugemata virnast Arvo Valtoni "Kahekõned kohvikutes". Oo, milline raamat. Näiliselt sõltumatud leheküljepikkused kahekõned moodustavad raamatuna hunnitu terviku. Ja Valtoni kahekõned lähevad vahel nii samamoodi nii ebatõepäraseks, nii õrritavaks kui oodatud rajalt ootamatul viisil maha astutakse:
" "Mina olen mitu korda hauast välja tulnud."
"Milleks?"
"Mulle ei meeldinud seal. Rõske oli."
"Sa oled ehk liiga tundlik." "
Ja-jah, nii ma oma kahekõneks kevadega inspiratsiooni saingi.
"Mida?"
"Kas siis tuled või ei tule?"
"Tulen."
"Aga eile sind jälle ei olnud."
"Sa oled liiga kapriisne, kõiki su unistusi ei saa ükski kevad täita."
Unistuste täitmatust käisin eilses ilmas sangarlikult Lillepi pargis orienteerumas. Talvevarustusega see lõpuks nii kõle ja täitmatu ei olnudki. Üht-teist rohelist kribusid oli metsa alla juba siiski ilmunud ning lumikellukeste puhmastega mudased lodud haisesid nii lootustandvalt.
Eile sai proovida paarisvalikut, mis andis võimaluse etteantud piirides rada omale ise kombineerida. Nii pidi punktipaarist valima, kumma enne läbid ja oli võimalus ülemõelda ja kabetada, et millega küll rajameister üritab tõmmata kui ta paarid just nii sättis nagu ta sättinud oli.
Dissonants kevadega ununes, kui paarisrõngaid põõsaste vahelt leida püüdsin. Enamus läks edukalt. 37ga keset toomingarägu tekkis desorientatsioon, aga lõpeks ei saa ju seal tillukeses võsas väga ära eksida, rohkem vähima mudaga rajaleidmise ülesanne.
Õigupoolest seda enam ei olnudki - seda kaklust kevadega. Kapriissed soovid said täidetud.
* * *
Edasiliikumiseks lisaks paaris ja paaritutele rõngastele aitab endist viisi kirjapandud kirjandus. Justkui Voldemar Kolga soovituste kohaselt püüavad rutiini lõhkumiseks ja murdmiseks ning kängumisest pääsemiseks seda üpriski erineval moel Haruki Murakami "Elevant haihtub" novellide tegelased. Nende üksinduse rutiinist välja astumise viisid on vahel päris krobelised. Ja vahel rabab Murakami mingi täiesti sürrealistliku võrdlusega, mis üritab lõhkuda igavuse tavapärast kirjeldust: "Niisiis veetsin ma oma varajased kahekümnendad selles leiges kirjadehaaremis nagu ühejalgne hüljes." Mis hüljes. Mis üks jalg. Jne. Ja nii nagu ikka, jätavad novellid jutustamata, kuidas neil siis pärast läks ;)
Aga Murakami tuletas mulle meelde natuke Valtonit ja nii ma tuhnisin oma lugemata virnast Arvo Valtoni "Kahekõned kohvikutes". Oo, milline raamat. Näiliselt sõltumatud leheküljepikkused kahekõned moodustavad raamatuna hunnitu terviku. Ja Valtoni kahekõned lähevad vahel nii samamoodi nii ebatõepäraseks, nii õrritavaks kui oodatud rajalt ootamatul viisil maha astutakse:
" "Mina olen mitu korda hauast välja tulnud."
"Milleks?"
"Mulle ei meeldinud seal. Rõske oli."
"Sa oled ehk liiga tundlik." "
Ja-jah, nii ma oma kahekõneks kevadega inspiratsiooni saingi.
Comments