Neljas päev metsas
Ühest küljest o-päevakute külluses tekkinud vasikavaimustus ja teisest küljest - metsa minnes tasub töölaua tagant lahkudes siiski ka jupike mõistust kaasa võtta.
Või millega seletadagi niivõrd enesekindlalt sooritatud töllakust, mid täna Männiku metsatukas läbi viisin.
Stardist mitu etappi lõuna suunas läbi hõreda männiku. Vaatamata sel nädalal juba neljandat korda sambla vahele sattumisele, oli jalg kerge, õhk mõnusalt soe ja lihtsalt lippa.
Jõudnud teise (34) punkti, lahkusin sealt järgmisel hetkel teadmisega, et ma kolmandast (36) neljandasse (41) siirdumas olen. Nii võtsingi suuna ja liikudes tegelikult välja teisest punktist, ajasin kaarti ja maastikku kokku nii, nagu oleksin eemaldunud kolmandast. Isegi suurelt teelt paremale diagonaalis viiv tee oli olemas, millega asukohta kinnitada. Asi läks imelikuks, et mitte öelda väga kahtlaseks kui jõudsin kraavini, milles punkt asuma pidi. Esiotsa tekitasid hämmingut teisel pool kraavi ristuvad kuivemad süvendid. Siis tegi nõutuks kraavi käänak vaskakule. Nüüd ei olnud ma kindel enam oma asukohas ja neljandaks ei mõistnud ma, kuidas nii palju suunalt paremale kalduda sain. Läbitud vahemaa ei tundunud ka kuidagi nii pikana.
Pärast mõningast juurdlemist kraavide ja käänakute üle oli ilmselge, et olen liiga põhjas, aga kuidas ikka nii palju, seda nuputasin kogu ülejäänud raja, lõpuni välja. Kuniks finishis tulemust maha lugedes teatab Triina: "Kolmandat punkti ei ole". Esialgu ma ei saanud kohe aru - mis mõttes ei ole. Kui ma siis kaarti uuesti vaatasin, oli kogu müstika neljanda punkti leidmisel kadunud.
Nii labane. Nii lihtsalt purustati lumm maagilisest kulgemisest. Ehhhh.
Neljapäevakud suudavad metsa tirida ka pesakonna meespoole. On ütlemata kiiduväärt ikkagi laste nööriraja olemasolu, mis kaheksasele põnnile just paras iseseisev ettevõtmine.
Kolmandat õhtut sel nädalal o-metsas aga aitas eile sisustada LSF Pronoking Team mõnekümnel energeetikul Harku metsas. Igatahes olen ääretult tänulik Peebule ja ta klubikaaslastele, kes mitmetele huvilistele o-algtõdesid raatsisid jagada. Positiivne energia toimis.
Või millega seletadagi niivõrd enesekindlalt sooritatud töllakust, mid täna Männiku metsatukas läbi viisin.
Stardist mitu etappi lõuna suunas läbi hõreda männiku. Vaatamata sel nädalal juba neljandat korda sambla vahele sattumisele, oli jalg kerge, õhk mõnusalt soe ja lihtsalt lippa.
Jõudnud teise (34) punkti, lahkusin sealt järgmisel hetkel teadmisega, et ma kolmandast (36) neljandasse (41) siirdumas olen. Nii võtsingi suuna ja liikudes tegelikult välja teisest punktist, ajasin kaarti ja maastikku kokku nii, nagu oleksin eemaldunud kolmandast. Isegi suurelt teelt paremale diagonaalis viiv tee oli olemas, millega asukohta kinnitada. Asi läks imelikuks, et mitte öelda väga kahtlaseks kui jõudsin kraavini, milles punkt asuma pidi. Esiotsa tekitasid hämmingut teisel pool kraavi ristuvad kuivemad süvendid. Siis tegi nõutuks kraavi käänak vaskakule. Nüüd ei olnud ma kindel enam oma asukohas ja neljandaks ei mõistnud ma, kuidas nii palju suunalt paremale kalduda sain. Läbitud vahemaa ei tundunud ka kuidagi nii pikana.
Nii labane. Nii lihtsalt purustati lumm maagilisest kulgemisest. Ehhhh.
Neljapäevakud suudavad metsa tirida ka pesakonna meespoole. On ütlemata kiiduväärt ikkagi laste nööriraja olemasolu, mis kaheksasele põnnile just paras iseseisev ettevõtmine.
Kolmandat õhtut sel nädalal o-metsas aga aitas eile sisustada LSF Pronoking Team mõnekümnel energeetikul Harku metsas. Igatahes olen ääretult tänulik Peebule ja ta klubikaaslastele, kes mitmetele huvilistele o-algtõdesid raatsisid jagada. Positiivne energia toimis.
Comments