Kaleidoskoobiline Kloostrimets

Võtsin stardis kaardi pihku ning jäin rombide, kolmnurkade ja muude lummavate kujundite kammitsasse, mis mustrina vastu vaatasid. Täiuslikku sümmeetriat lõhkus pealemärgitud rada.
Võttis jupi aega hoomamaks, et start ja finish on tegelikult samas paigas ning et läbijoostav kilomeetrite arv ei saa maratonini siiski küündima.

Taibanud, et esimene punkt asub kohas, kuhu pääseb ilma maailma õigeks keeramata, oli tegelikult kogu tänase vigurorienteerumise lahendus käes. Kõik punktid asusid vaid neljandikul kaardi territooriumil ning tuli kanda ühele kaleidoskoobi sektorile, et etapi läbimine paika panna.

Tõsi, see ei takistanud siiski mõnede etappide puhul käitumast nagu värske õhu kätte sattunud emamesilane, mis päädis osade suunajooksude tundmatus orvandis lõpetamise või teeharude märkamata jätmisega, mis omakorda tõi kaasa võimaluse oma füüsiliste võimete lisaarendamiseks. Mõningast lisasuminat tekitas majade olemasolu punktide 10(38)-11(50) kandis ning täielikult puuduolev aed 38 punkti juures.

Punktide koguarv - 23 äratas alguses veidi kõhklusi, kuid lõpuks sai nad tunniga kõik läbi lenneldud või kuidas muidu said sel hooajal esimest korda jalad täiesti kuivaks jääda.
 
Finishis kogunes metsast kohvi- ja küpsiselaua ümber ülekaalukalt kamp küpsemas eas naisterahvaid, millest võiks järeldada, et pensioniea järkjärguline siirdumine teispoolsusesse annab omakorda põhjuse külastada siinpoolsuses viibides üha rohkem orineteerumisradasid. Kogu seltskond leidis, et iseenesest oli tänane rada lihtne, kuid see ei tohiks anda rajameistrteile edaspidi oluliselt midagi kaela(aju)murdvamat maastikule paigutada.

Njah, kas reljeefi ei saa kuidagi peegelpildis kujutada. Mis iganes, oluline on, et lihtsatel maastikel oleks ülesanne, mis sunniks aju samal ajal töötama, siis säilib selle spordi üks peamisi väärtusi ka tuttavates põõsastest tuhnides.

* * *
Koju tulles nägin ristmiku taga oodates  ühte lennukit üles tõusmas. Neid ei peaks ju olema seal. Ei või muidugi teada, võib-olla on aju kaleidoskoopilisteks kildudeks muutunud ja nüüd jäi lihtsalt seisma jäädes selline lennukiga pilt ette.
Reisimisega on nagu on viimasel ajal ja ise rändan endiselt raamatuid kasutades Aasias ringi. Üritan seekord suuremat lahmakat tabada - "Ennustluud. Reis Hiina minevikus ja olevikus" on õigupoolest hoopis isemoodi ühe riigi ja tema elukorralduse sisse vaatamine ning ikka ja jälle need lääne ja ida erinevused. Ajendid mis inimesi tegutsema sunnivad just nii nagu nad on tegutsenud või tegutsevad, on teised. Ja mulle meeldib neid otsida ja nende üle mõtteid mõlgutada. Nopin katkeid: Neil ei ole huvi maailma kurjuse selgitamise vastu. Neile avaldab muljet kirjutatud tekst, mitte puusepa käsitöö. Või: Hiinas on sõnad alati paistnud elus olevat. Kalligraafianautija sõnavara on füsioloogiline: kirjasõnal on "luud" ja "hingus"ja "lihased". Kiri pärineb elusolendite maailmast ja käitubki elusolendite moodi.

"Nagu Hiina keel", on meil tavaks mõistmatute asjade kohta öelda. Võib-olla neil asjadel pole lihtsalt luid ega lihaseid. Ega hingust.