Saku, xdream

Saku xdriimile minemiseks sai talvel kaks põhjust välja mõeldud:
I - kunagi peaks selle xdriimi fiilingu ikkagi järgi katsuma
II - Saku ja ümbruse maastik annab võimaluse nostalgitsemiseks: Kiisa kandi plikana olen oma kaheksaklassilise põhihariduse Saku Keskkoolis omandanud. 

Xdriimimine võib olla hää mõte küll, aga kolmele hullule. Jaan jäi kergelt nõusse peamiselt esimesel põhjusel ning teine põhjus oli piisavaks argumendiks isa nõusse saamiseks.

Mõledud-mõeldud. Talv läbi, Jüripäev üle ja nagu juhend soovitas, siis viimane aeg varustada end rataste, kiivri, harilike pliiatsite ja liimipulgaga. Viimase kohta arvas Jaan, et ju tuleb siiliülesanne ja pajatas loo: Mehed püüavad jõe ääres kala. Siil tuleb, küsib: "Mehed, kas teil liimi on?" "Ei ole", vastavad mehed. Siil kaob minema, natukese aja pärast tagasi: "Mehed, ma tõin teile liimi."

Hei-jah, nii oli JFF seekord vanuselises kogusummas 138 (38+39+61) ennast Saku kooli ümbritsevate mändide alla laagrisse parkinud ja laskus sehkendamistesse. Muu hulgas tuli sehkendada endale numbrid.
Koolimaja näeb nii seest kui väljast pisut teisem välja - valgem ja värvilisem. Rõverohelised garderoobid hämaras koridoris sisenejaid ei ahista. Pole ka punnpõselist Artur Vaderi bareljeefi tervitamas. 


Pauk ja auk
Teadustaja oli just jõudnud maha hüüda, kas kellelgi pole ratta sisekummi hädalisele laenata kui mändide najale asetatud rataste poolt kostus paras pauk. Justkui üteluse kinnituseks. Veel üks sisekumm. Ainult et minu rattal. Suurema poisi käest vinnatud rattal. Tuleku ajal kummid veel ektsra bensukas õhuga täidetud. Mina veel arvasin, tea kas tasub. Jaan korraliku inimesena, et ikka. Oli seda õhku siis nüüd tarvis. Oli seda ratast päikse kätte vaja paigutada. Ilmselt oli, sest selgus, et esimese ratta välisrehv on omadega puhta mäda ning tekkinud augulahmakas on seal, kus sisekumm vastu maad puutub :) Nu i velosipednikud.
Aga isa mul, vana rattahunt (sõidab Tartu rattamaratone, külastab teisipäevakuid ja muid rattaretki). Uus sisekumm sipsti varudest, muud tarvikud ilmusid ka käbedalt lagedale. Kumm kiirelt vahetatud.  Häädel inimestel kõrvalmasinast oli ka tõhusam käsipump ja asi korras. Või ikka ei ole. Niiviisi pikalt ei pedaali.
Ja siis mulle meenus, et teibifoobia oli mind juba õhtust saati kummitanud. Mõtlesin juba eelmisel õhtul, et teip kaasa. Ja siis mõtlesin hommikul, et helistan isale, tal on kindlasti korralikku teipi. Ja nüüd mõtlesin, et nägin teipi koolimaja fuajees. Tehtud, tehtud - elektrikute ratas valmistatud - välisrehvi punnistamine teibiga takistatud. Esipidur lahti kruvitud, et mitte kogemata ennast puusse pidurdada. Lahendus töötas, lõpuni.


Seal mändide all rattaga sehkendades meenus Zazibeale, kuidas ta ÜKT (ühiskondliku kasuliku töö) tundide tegemiseks kasvatuslikul eesmärgil suvel nende samade mändide all muruniitmisest kasvama jäänud kõrsi nüride murukääridega pügama pidi. Käed villis. Ja kuna rongid Saku ja Kiisa vahet tossutasid kaubarongide läbilaske graafiku järgi, mitte inimeste tarviduse kohaselt, siis ikka rattaga sai tuldud. Nii Zazibea ratast iseenesest väga ei pelga, lapsepõlves sai palju kohalikke vahemaid läbitud. Aga võib-olla ka just selle pärast, praegu ratast eriti just ei fänna. 

Start ja ratas esimene.
Kooli staadioni plastmassmurule oli sätitud 175 puzzlet, mille kokkupanemine oli vajalik selleks, et üldse aru saada, mida ja kus ette võtma peab. Valida oli, kas tassida kaasa kokkukleebitud puzzle (siiliülesande osa)  või kanda puzzlelt punktid eraldi punktideta kaardile. Ikka viimane.
Lahkusime stardialast siis, kui umbes viis viimast veel olid jäänud.

Mõtlesime esimese punkti läbimiseks ilgelt kavala lükke oma meelest. Nimelt ratastega raudteed ei ületanud, vaid siirudusime enne raudteejaama paralleelse rajaga üles silla poole, jätsime rattad poolel teel ühe posti najale, et edasi-tagasi lühima jalamaaga punkt tihedast metsast ära tuua. Teise punkti jõudes olime hordidele järele saanud ja kümnetest ka möödunud.

Kolmandasse sõites, kihutas must mööda Agur oma elu karmimale orienteerumisveale, sest mulle näis, et need olid nemad, kes paremale keeravast teeotsast uljalt mööda kihutasid :)

Neljandaga panime ise puusse ja orienteerumislikus mõttes oli see kogu raja kõige ebaõnnestunum orienteerumine. Tõsi seal krossiplatsdarmil on ka sootuks selgemal kaardil raske tuvastada, millised teed ja liivamäed parasjagu tegelikult kaardile märgitud on.

Kanuu

Tollega me veits feilisime. Tekkis järgmine omapärane idee, et üks Jaanist või minust, jookseb ja võtab punktid kaldalt. Kuna mina suurt ja külma vett väga kardan, kuigi kanuutamine ise on sümpaatne, ja käed lopendavad ka rohkem niisama küljes, kui et neist hoogsal mõlamisel kasu on, ning Jaan ja isa kühveldasid vett nii võimsalt, et olin varmalt nõus liivas sumpama. Nii visati mind teisele poole maha, tõin kaks punkti ära, eemalt vaadates veepeal kõndimist harrastades, sest elektriliini all olev tee oli vee all ja minu sumamine kaugelt sellisena paistnud oli. Siis rabati mind jälle kanuu peale, 8 saarelt koos kätte ja enne üheksandat mina jälle kaldale. Pärast 10ndat punkti sain aru, kui kuramuse kaugele ma tegelikult pean silkama ning päike ja liiv lömastasid mu võitlustahte. Igatahes said isa ja Jaan tiba liiga kaua kalda servas kuivada. Ei olnud väga hea plaan. Oleksin võinud paadis kaasa ikka loksuda.

Liivakotid

Pärast liivast küllastumist kaldapealsetel, tundus see kotti topituna eriti tülgastav. Nii jätsin ehitusmeeste ülesanded isa ja Jaani hoolde. Ühte kotti vedisin ise ka mööda maad. Isa tuias kaks kotti kummagi käe otsas must mööda ja üldse tassisime kokkuvõttes kahte kotti rohkem kui hädapärast tarvis oli. Projektijuht ei viitsinud keegi olla.  =:o

Vaba liikumisviis

Tollest ei saanud kohe aru, aga Jaanil ja isal oli olnud aega kõik variandid koos meie võimekusandmetega piisavalt läbi raalida ning otsus oli, et võtame rattad, vaatame mis laadi on olud 74sse minemiseks raba servas. Kui eriti ei ole, siis rattaga 73 ja tagasi. Raba oli vett täis ja mul ja Jaanil hakkas piisavalt jõle kui silme ette kerkis mullusügisene Palivere Marimetsa rabas. Tagumikukangestus rattal oli eelistatum jalakangestusest külmas vees. Isale sobis ka. Ratta osas ta lõi mind ja Jaani täielikult ning jala liikumisviis oleks tema poolest selgelt üldse olemata olla võinud.  Minu jaoks oli antud lõigul ratas puhas puhkus võrreldes eelneva liivas sakkimisega.

Ratas teine.

Kaamlit ei olnud võtta ja seetõttu tuli liivaburgaas jätkata rattaga. Veidike koperdasime 15(76)ndaga. Unikaalselt mõnusat seljasirutamisvõimalust pakkus 17(78) hüppetorni all. Kahe puulati vahe oli piisav, et ülemisest kinnihoides end parajalt sirgu ajada ning pääseda rattaseljas selga tekkivast küürust. Hüppetornis rippumisest ei olnud suurt tulu sadulakuju võtva taguotsa jaoks ning Saustinõmme tuumahoidla suunas kügelemine hakkas veidi tuimaks muutuma.

Kaevikud

Ma ei saanud aru, kas ma olen juba nii väsinud või see harjutus ongi nii ajuvaba. Ma sain aru, et kuna käed on vabad ja aju ka, siis oli paras aeg üks vorstivõileib põske pista. Jagasin need laiali ja lõualuid liigutades arutlesime isaga võimalike seni leidmata miinide üle. Võileib sai otsa, miine ei kohanud, kaevikud said ka lõpuks otsa. Jätkuv jalgsi ülesanne sinna otsa nõudis küll mõningast kompassi kasutamist, kuid kokkuvõttes ilmestas enim seda osa retkest kellegi loomalikult tapetud Mihhaili viimset hingetõmmet tähistav paik. See pani jälle mõtted liikuma.

Meenus, kuidas kunagi kooliajal Saustinõmme ja raudtee vahele sohu üks vene sõjalennuk maha sadas. Varastel 80ndatel liikus uljaid legende (näiteks, et tüübid pikeerisid ennast meelega rappa, et mitte alevikule peale tulla) ja kevadised ning sügisesed kohustulikel rabaretkedel tahtsid ärksama vaimuga poisid ikka seda lennukit otsima minna, selle asemel et tutvust teha sambla, tarna või põrdakahjustatud männivõrsetega. 

Veel üks ratas

Nüüd hakkas oe-ea-ohh-ohh tekkima. Ratas tundus raskem kui enne. Taguots ei olnud enam sõber ning põlved valutasid väntamisest. Jala oleks mugavam. Kaks punkti veel jäänud. Eelviimasest 28(45) viimasesse 29(44) oli kaks väga sarnast teevalikut. Millegipärast ma arvasin, et alt läbi soo viiv rattarada on pehmem ja läksime tuumahoidla juurest keskelt. Polnud häda, kui mitte arvestada üht teele jäänud mudaoja läbimist. Kuidas alumine tiir oleks olnud, ei tea.

Üldiselt oli juba suht suva ning jäi laveerida viimane rajaots. Veidi mudane, veidi põrutav, veidi jäinegi.

Isa ei olnud algusest peale viitsinud kaarti jälgida, ta ei hakanud isegi mitte punkte sinna peale märkima ja ei omanud mingit aimu, kus me olla võiks. Jaan vist jälgis kaarti, aga viimases punktis ütlesin, et ma võin siit peast ka koju lõpuni sõita. Kui sa ikka mõnes metsas või põlluservas oled lapsena pidanud talvete kaupa oma suusahindeid välja suusatama, siis see mets ei unune ka 25 aastat hiljem.

Lõpp käes.

Viimased sajad meetrid Aiandi tänaval (selle tänava kõige uuemate majade asemel oli kunagi kooliaiand) raudtejaamast koolini läksid ludinal. Finishis väga kooma pingutanud tunnet ei olnud. Isa nentis, et päris hea ratta trenni päev oli ja miks mitte mõni teine kord veel plaani võtta. Mina jällegi nentisin, et ratast oli liiga palju ja teine pool kiskus veidi tuimaks. Jaan arvas, et tema ei saa päris lõpuni emotsioonist aru. Mille peale ma ütlesin, et võib-olla see A-rada ei ole lihtsalt nii laste rada ja härjad saavad seal oma õige kaifi kätte.

Selline kahetine emotsioon. Seltskondlikuks suhtlemiseks on natuke paljuvõitu rahmeldamist. Koha nimel pingutamiseks on vähevõitu jaksu.  Ühest küljest on lõpptulemusena vägagi rammestav ühel kaunil päeval korraga ette võtta nii metsas sumamine, rattaga tiirutamine kui kanuutamine. Teisest küljest jätab sellise arutu uhamise mulje - no mida korraga niipalju rapsida.

Pean tunnistama, et mul jäi mingi point lõpuni tabamata. Isegi kui ma mõtlen, et kui ma toda maastikku üldse ei oleks tundnud. Ma pean veel mõtlema, mis see siin nüüd oli. Esimese hooga on mulle Libahundid rohkem sümpatiseerinud. Mis iseenesest ei välista, et end kunagi jälle ka xdreami starti ei aja. Võib-olla ma olen lihtsalt liiga orienteeruja ja kui peamine eesmärk ei ole võistlemine, vaid emotsioonid, siis küsimus, mis laadi emotsioonid. Samas ürituse väline pool ehk korralduslik oli minusuguse jaoks täiesti toimiv ning sisemine pool pakkus võimalust suunurki mitmel korral ülespoole venitada ning üldine mentaliteet on pigem väga positiivne. Pean lihtsalt enda jaoks mõtlema, kas selline kehalise arendamise vorm on mu lemmik vorm.    

Oma mõlemad eesmärgid sain ma kätte - lasta xdriimil enda ümber kuus ja pool tundi hõljuda ning kiigata koolimajja ja selle ümbrusse, kuhu pole pärast 86nda aasta kevadet enam sattunud. Eks ma sisimas lootsin, et korraldajad kanuud Keila jõkke ajavad, mis oleks Kiisa poole jäänud, aga kui infos ringtee alusest sillast räägiti, siis oli selge, et seekord ikka Männiku karjääri. 

PS Puzzle oli hea, kodus jätkus kuuesel põnnil ka mõneks mitmeks minutiks tegemist.

PSS Kui mu hilisemas eas vahel kellegagi jutuks tuli, et Sakus koolis käisin, siis oli keskmine nending, et küllap teil õllekast otse torud kooli tulid. Nagu täna näha, siis vähemalt mitte sööklasse.