Porijänes vabas õhus
Kevad on jõudnud parasjagu nii kaugele, kus valgeid mägesid innukalt vetevoogudeks ümber vormitakse. Mis tähendab seda, et midagi mittelirtsuvat jala tala alla saada, on hädapärast võimalik kesklinnas, aga kindlasti mitte vabaõhumuuseumi radadel. Loodusesse põigates on jälgede tegemiseks valida peamiselt mudaradade või vett peitvate lumeriismete vahel.
Ja kui nüüd meenutada, et möödnud aastal lainetas Emajõgi oma luhtadel üpris suurelt alles Ilves-3 ajal, mis teatavasti leiab aset mai esimestel päevadel, siis ei hakka rohkem edasi mõtlemagi, kaua tänavu uudsetes paikades jõgesid ja järvesid veel kohata võib.
Märg on. Kuda moodi karud, siilid, rästikud ja muud uruloomad ilma lestadeta hakkama saavad, minusugune ei tea. Eks nad kobrastelt õpivad.
Ise püüdsin porijänesena sik-sakitades leida optimaalse raja vabaõhumuuseumi territooriumile paigutatud 24 punkti vahel, kusjuures 4 neist võis võtmata jätta kui olid nõuks võtnud keskmist rada joosta. Viskasin rajalt välja idapoolsemad neli - 38-35-36-37 argumendiga, et läänepoolt servast ei tekkinud kohe head nelikut, mida pildilt kõrvale jätta. Nüüd vaatan, et 44-45-49-43 oleks vast isegi ratsim eemaldada olnud. Seda enam, et 44st väljusin kardinaalselt vales suunas.
Need erinevad valiku (suund, paaris, topelt jne) formaadid üldiselt meeldivad. Nendega on piisavalt gümnastikat ka lihtsatel ja paljukulutatud metsanukkades. Ning lödistamine maastikul ei muutu domineerivaks tegevuseks, vahepeal peab maastikul ka kaardiga tööd tegema.
Kogu selle porioriklusele vahelduseks olgu siinkohal toodud mõned tagasipõiked hoopis teise kliimasse, Priidult luba küsitud piltide abil:
I võit saavutatud - keskuses kohal:
II etapp - tahaks orienteeruda...
Kibutsi majade vahel teed otsimas:
Stardis:
Nagu naabrinaise suvilas:
Alpikannide vahel:
Juudamaa kuppelmaastikul:
Justkui suvine kodumets:
Kibutsis aiakestes lokkas puuviljanduse viljelemine:
Finishis:
Ja kui nüüd meenutada, et möödnud aastal lainetas Emajõgi oma luhtadel üpris suurelt alles Ilves-3 ajal, mis teatavasti leiab aset mai esimestel päevadel, siis ei hakka rohkem edasi mõtlemagi, kaua tänavu uudsetes paikades jõgesid ja järvesid veel kohata võib.
Märg on. Kuda moodi karud, siilid, rästikud ja muud uruloomad ilma lestadeta hakkama saavad, minusugune ei tea. Eks nad kobrastelt õpivad.
Need erinevad valiku (suund, paaris, topelt jne) formaadid üldiselt meeldivad. Nendega on piisavalt gümnastikat ka lihtsatel ja paljukulutatud metsanukkades. Ning lödistamine maastikul ei muutu domineerivaks tegevuseks, vahepeal peab maastikul ka kaardiga tööd tegema.
Kogu selle porioriklusele vahelduseks olgu siinkohal toodud mõned tagasipõiked hoopis teise kliimasse, Priidult luba küsitud piltide abil:
I võit saavutatud - keskuses kohal:
II etapp - tahaks orienteeruda...
Kibutsi majade vahel teed otsimas:
Stardis:
Punkt aias:
Nagu naabrinaise suvilas:
Alpikannide vahel:
Juudamaa kuppelmaastikul:
Justkui suvine kodumets:
Kibutsis aiakestes lokkas puuviljanduse viljelemine:
...korjati kontrollkaardid ära:
Keskuse melu:
Kosutuslauake:
Diplomid jäid meie poolt seekord laule:
Nende kätte õnneks ei jäänud:
Comments