Suvi loomaaias

Kui Zazibea 5-aastasena esimest korda loomaaias käis ning vanaema pärast uuris, mis loom siis ka kõige rohkem meeldis, teatasin: "Jope." Teismelise eas olid mu konkurentsitud lemmikud aga millegipärast hülged - nende paksukeste lobedat liikumist vees võisin lõputult vahtida. Kui ma aga täna Jaanile kodus teatasin, et ma kohtasin azari aguupit, siis ta ei osanud ööd ega mütsi kosta, arvates et ma mingi jaapanlasega tuttavaks olen saanud. Ma möödusin nende puurist kaks korda. Nad olid hämmastavad. Aga veelgi hämmastavam, et nad olid.


Suvele oli meelde tulnud, et täna on tal viimane päev ja nii tundus häbematu jätta minemata Loomaaeda Tallinna Sprindi päevakule sellise mõnusa ilmaga. Loomaaias ma enne orienteerunud ei olnud ning täitsa põnev oli - mitmeid teevalikuid andis nuputada, paraku ei õnnestunud ülejäänud pesakonda kodust kaasa meelitada.

Esimene(43) punkt oli veel väga looduslik, kuid juba teise (38) minnes jälitas mind laamade laam - nad heljusid pundis mööda aiaäärt minu liikumise suunas, ise sellised villased. Kolmas(39) punkt oli ninasarviku aia kõrval, aga toda polnud suve lõppu nautimas näha. 40-41-42 olid taas aia metsasemas osas. Ning teel seitsmendasse(45) ma azari aguupisid märkasingi. Esmalt jäin jõllitama neid endeid ja siis nende nime. Sellised toimekad rottoravad.


Seitsmes oli igavene pikk etapp - jooksin vasakult ümber lindla, teel imestasin surnut mängiva leopardi üle ning kiikasin, kuidas jõehobul läheb. Nautisin viimaseid suviseid päiksepaitusi ning krõbistasin külastajate vahel, kaart näpus oma punkti suunas. Üheksas (34) asus kaamlite aia taga ning üks kappas küll niivõrd otsustavalt minu suunas, et katsusin ruttu kasevõsa taha peitu saada, enne kui ta sülitama peaks. Ülejäänud kaamlite kogukond jälgis mängu liikumatult pealt. Järjekordsed haisuelukad baseerusid kümnenda (35) punkti kandis. Üheteistkümnes(36) oli ahvide puuri juures, kes olid ennast kõik seda kino klaasi taha rivvi vaatama sättinud, üks väike pärdik vaatas eriti totra näoga, pea viltu, piiksutamist pealt. Enne veel kohtusin lõviga, kes erinevalt leopradist jälgis klaasi tagant vägagi teraselt mu liigutamisi, kohe kõhe hakkas.


Kaheteistkümnendasse (33) oleks olnud soodne murda läbi jopede aia, aga piirdusin sik-sak ringiga nõgeste vahel, kusjuures seal kaamelite ja jopede vahel tehti mitmel puhul sohki - madal aed, kust vabalt üle hüpata sai, aga mida kaardi järgi nagu ei tohtinuks. Noh ega palju polnud enam jäänud ja nagu nõiaväel sattusin eelviimasesse punkti taas azari aguupide puuri juurest läbi põigates. Nad olid sama hämmastavad, kui neid esimest korda märkasin. Veendusin intensiivse jõllitamise teel veel korra selles, et nad on päriselt olemas ning lõpp tuli juba libedalt - läbi kivise metsatuka allamäge.


Selleks ajaks kui ma metsast(aiast) välja sain, oli sügis juba peale hakanud ning päike korstnapiirile jõudnud. Hea, et jõudsin ära käia.