Raudalu rogain
Seda, et rogaini MM on lähenemas, võib hoomata mitmetest aspektidest. Juba Padisel oli Mati müügileti juures kõva soki arutelu ning kui Zazibea mõned päevad tagasi ööbimispaika Karula kandis otsis, siis Nakatu turismitalu perenaine pidi nentima, et kõik tema ruumid on paraku juba servast saati uusmeremaalasi täis broneeritud, aga juttu lähenva suure sündmuse üle, mille laadset seal kandis enne olnud pole, jätkus meil jupiks ajaks. Igatahes kui perenaine õhates kurtis, et tea, mis neile orienteerujatele soovima peab, sai ta teada, et okas päkka on täpselt paras soov. Foorumis leidub igapäevaga aina iseäralikumaks muutuvaid küsimusi välisriikide kodanike poolt küll Maarjamaa hirmsate koerte, joogivee ja kohalike elanike tüütamise alal.
Nüüd kui on selgunud meie tiimi koosseis, tundus lisakas mõtetes valmsitumisele, nutikas proovida ka füüsilist kokkusobivust ning arutada läbi võimetekohast strateegiat, sest sellises koosseisu pole me enne olnud. Tolleks tundus paras olevat tänane teisipäevak.
Täiesti uduhalli tööpäeva lõpus said Karuse tänaval kokku Triina, Tiina, Jaan ja Risto ning asusid ennast järgi katsuma. Esmalt tuli küll nuputada, millise kaardi järgi võimeid proovida. Nii tekkis meil mitmeid ülesande püstitusi. Kui me alguses mõtlesime, et võtame kõikide punktidega vabaraja kaardi ja üritame ka optimeerisülesannet lahendada, siis selgus, et see on legendi peal juba ära lahendatud ning ~7km on siiski narrilt vähe, et ennast vihmamärja kätte üldse ajada. Siis võtsime vaatluse alla suure rattaraja, aga 20km koos väheste punktide ja pikkade teeetappidega tundus pigem rattameestele kohane harjutus. Arutlesime veel kombineeritud kaartidega variandi üle ning lõpuks kahte kaarti kõrvutades oli selge, et rajaplaneerimise ülesannet meil väga treenida ei õnnestu ja lähme edasi järgmiste treeningu all olevate punktiga. Nii jäime ikkagi vabararaja kaardi juurde, aga otsustasime punktid võtta numbrite kasvavas järjekorras, jättes 31 pidulikult viimaseks nagu nõutud.
Seega teevaliku harjutust alga: S-32-33-34-35...50-51-52-53-31-F. Nii tekkis mõttetuid etappe, näiteks 37-38-39, aga kilomeetreid venitasime kokku 2x rohkem (~13km Jaani GPS järgi) kui optimaalse variandi puhul oleks tulnud. Ja see oli täpselt paras ports, et saada aimu, kuidas me metsas koos toimime. Lisaks mõõdukas füüsilise koormuse trenn meiesugustele, kes me liigume keskmise kiirusega 5,5 km/tunnis. Mõned punktivahed olid aga päris huvitavad ning mitmel pool sai mõtiskleda otselõikamise ja rada mööda ringiga kulgemise vahel. Soperdasime 50 ja 51 punktiga. Viimase puhul suutsime kõik neljakesi ennast lõunasse ära kallutada lasta ning siis olime segaduses tumerohelisest õige nina ja seal sees oleva augu leidmisega. Aga võib-olla pooled meist ei suutnud enam ka väga teraselt jälgida, kuhu liigume.
Eks ta ole igale põhjaeesti siililegi selge, et üks-ühele pole mõtet tänast kügelemist lõunaeesti küngastele ja 24-tunnile üle kanda. Aga koostoimimise kogemuse saime kätte ning nüüd me vähemalt kujutame ennast ühise tiimina ette. Lähipäevil tegeleme treeningu analüüsi ja erinevate osaliste seniste kogemuste ühte patta panemisega edasi. Näiteks Risto väärtuslik lüümikupalagan(slideshow) iksdriimijatele jagatud nupukustest jäi täna ajapuudusel sootuks läbi töötamata.
Ja üleüldse, me peaksmine omale ikkagi välja mõtlema eesmärgi, millist sinilindu me Karulasse püüdma läheme. Esialgu on meil vähemalt hasart olemas. Eks ta meie puhul rohkem selline iseendaga võistlemine ole. Risto on ainuke, kel tugev 24-tunniste pagas taskust võtta, Eestis ja Lätis. Triina on aga ikkagi paganama hea orienteeruja - kiire reaktsiooni (isegi ütleks projektsiooni) ja jube hea suunatajuga. Jaanil on neetult pikad jalad ja pikk samm (see aeg kui me Triinaga vudima peame, ta käib rahulikult) ning neid samme suudab ta päris täpselt lugeda. Ma püüan siis ka kuidagi kannul püsida ja teevalikute osas targutada. Jaan küll korra nentis, et tema aborigeenide ja venelastega võidu joosta niikuinii ei suuda ja seega tulemuse peale me välja ei lähe.
No aga nalja näha saab, mille peale me lõpuks haneks läheme.
Nüüd kui on selgunud meie tiimi koosseis, tundus lisakas mõtetes valmsitumisele, nutikas proovida ka füüsilist kokkusobivust ning arutada läbi võimetekohast strateegiat, sest sellises koosseisu pole me enne olnud. Tolleks tundus paras olevat tänane teisipäevak.
Täiesti uduhalli tööpäeva lõpus said Karuse tänaval kokku Triina, Tiina, Jaan ja Risto ning asusid ennast järgi katsuma. Esmalt tuli küll nuputada, millise kaardi järgi võimeid proovida. Nii tekkis meil mitmeid ülesande püstitusi. Kui me alguses mõtlesime, et võtame kõikide punktidega vabaraja kaardi ja üritame ka optimeerisülesannet lahendada, siis selgus, et see on legendi peal juba ära lahendatud ning ~7km on siiski narrilt vähe, et ennast vihmamärja kätte üldse ajada. Siis võtsime vaatluse alla suure rattaraja, aga 20km koos väheste punktide ja pikkade teeetappidega tundus pigem rattameestele kohane harjutus. Arutlesime veel kombineeritud kaartidega variandi üle ning lõpuks kahte kaarti kõrvutades oli selge, et rajaplaneerimise ülesannet meil väga treenida ei õnnestu ja lähme edasi järgmiste treeningu all olevate punktiga. Nii jäime ikkagi vabararaja kaardi juurde, aga otsustasime punktid võtta numbrite kasvavas järjekorras, jättes 31 pidulikult viimaseks nagu nõutud. Seega teevaliku harjutust alga: S-32-33-34-35...50-51-52-53-31-F. Nii tekkis mõttetuid etappe, näiteks 37-38-39, aga kilomeetreid venitasime kokku 2x rohkem (~13km Jaani GPS järgi) kui optimaalse variandi puhul oleks tulnud. Ja see oli täpselt paras ports, et saada aimu, kuidas me metsas koos toimime. Lisaks mõõdukas füüsilise koormuse trenn meiesugustele, kes me liigume keskmise kiirusega 5,5 km/tunnis. Mõned punktivahed olid aga päris huvitavad ning mitmel pool sai mõtiskleda otselõikamise ja rada mööda ringiga kulgemise vahel. Soperdasime 50 ja 51 punktiga. Viimase puhul suutsime kõik neljakesi ennast lõunasse ära kallutada lasta ning siis olime segaduses tumerohelisest õige nina ja seal sees oleva augu leidmisega. Aga võib-olla pooled meist ei suutnud enam ka väga teraselt jälgida, kuhu liigume.
Eks ta ole igale põhjaeesti siililegi selge, et üks-ühele pole mõtet tänast kügelemist lõunaeesti küngastele ja 24-tunnile üle kanda. Aga koostoimimise kogemuse saime kätte ning nüüd me vähemalt kujutame ennast ühise tiimina ette. Lähipäevil tegeleme treeningu analüüsi ja erinevate osaliste seniste kogemuste ühte patta panemisega edasi. Näiteks Risto väärtuslik lüümikupalagan(slideshow) iksdriimijatele jagatud nupukustest jäi täna ajapuudusel sootuks läbi töötamata.
Ja üleüldse, me peaksmine omale ikkagi välja mõtlema eesmärgi, millist sinilindu me Karulasse püüdma läheme. Esialgu on meil vähemalt hasart olemas. Eks ta meie puhul rohkem selline iseendaga võistlemine ole. Risto on ainuke, kel tugev 24-tunniste pagas taskust võtta, Eestis ja Lätis. Triina on aga ikkagi paganama hea orienteeruja - kiire reaktsiooni (isegi ütleks projektsiooni) ja jube hea suunatajuga. Jaanil on neetult pikad jalad ja pikk samm (see aeg kui me Triinaga vudima peame, ta käib rahulikult) ning neid samme suudab ta päris täpselt lugeda. Ma püüan siis ka kuidagi kannul püsida ja teevalikute osas targutada. Jaan küll korra nentis, et tema aborigeenide ja venelastega võidu joosta niikuinii ei suuda ja seega tulemuse peale me välja ei lähe.
No aga nalja näha saab, mille peale me lõpuks haneks läheme.
Comments