Mustamäe tomat

Kui on tegelased, aga ei ole lugu.
On tomat tagahoovis.

On tootmisnõupidamine.
On tegelased ja lugu mis jäi pooleli.





On puhkeetapid ja punased jooned.
On pühapäevane Mustamäe.

Punased jooned kaardil, mida tuli ettekujutada ületamatute takistusena, muutsid kohtumise tomatite ja mandariinidega, kes söömata kujul ikka Mustamäe majade vahel pesitsevad, tihedamaks kui tavalisel rajal.

Ma ei tea, kas tomatitel ja mandariinidel oli sama lõbus kui vennikestel nende hommikurituaalide juures, kellele möödatuhisevad tüübid kaartidega väikest elevust pakkusid. Või olid köögiviljad oma hommikusel majadevahelisel rännakul hoopis lömastumishirmukangestuses.

Selline rada virtuaalsete tõketega, kus jagus ohtralt kohtumisi tegusate kohalikega, oli päris põnev. Igatahes tõstis see sürreaalsust õhtusikus veelgi. Ja mida muud nii väga olekski ühte põgusasse päeva vaja, et püüda kätte see vähene valgus, mis noil aegadel saada on.

Mulle meeldis punktipaar 47(22) ja 51(26/29), sest need tekitasid healoomulist segadust kui neile lähenesid, kuna sellest suunalt kust tulid, oli näha vale punkt.

"On see siin mingi orienteerumine, või?"
"Jah on."
"Ahah, edu teile siis ja kena päeva jätku!"
"Teile ka."
"Aitäh."

Saigi vist mingi lugu.


Nädalajagu päevi hiljem viljelesin uusi võtteid Uues Maailmas. Metsiku maailma kohaselt pakkus seekordne seikluslikum rada valge maa taktikat. Keegi oli tsipa lõikunud ja tükeldanud ning jätnud pisut ruumi ka ka äärtel laveerimiseks.

Uue maailma hoovides ei seikle mingeid tomateid. Seal ei ole isegi mitte mandariine värava alla jõudnud.

Seal on üksildased kassid.

On majad nunnukesed.

On kuurid lobudikud.

On tunda võimu hingust.

Ja boheemide kohtumispaik.

On unistus Itaaliast.

Ja unelmad lihtsast elust.

On lumemarja aeg.

Mulle meeldis see hekseldus kaardiga. See sundis rohkem ruumi vaatama. Oli see äkki viies punkt (53), mis pani kõõluma aia servas paekivi müüritisel, mis kõgusekartjates tekitas pelgust ja kaardil sellist konstruktsiooni küll aimata ei lasknud, aga vähemalt oli paigutatud trepp müüri otsa ronimiseks.

Ja see oli kindlasti 16. (36) mida ma otsustavalt läbi raudväravate tahtsin kätte saada, aga näe ei saanud.

Ja see oli pärast 14. (43) punkti kui tänavanurgale jõudes enam aru ei saanud, millisel teeristil olen. Ja ilmselt tuli veel liibadi-loobadi nurki sisse kui valgetel laikudel maad avastasin.

Saigi vist mingi ilma tomatita loo.


Tavapäraselt oleme end jälle ohjeldamatult kirja pannud kõikvõimalikele o-laadsetele üritustele, tea kas süüa ikka aega jääbki ....
Jõulumöll Vanalinnas
Näärilaks
Aastalõpuvõistlus
Jõuluseikluse püsirada
Oodata on veel ühte- teist.