Libahunt ja kooljakuu
Siis kui valguse puudumisel tuleb aina rohkem seista vastakuti rändavate hingedega, siis on paras aeg rännata nendega koos. Võtta julgustuseks näppude vahele kompass, sest mine tea, kui peaks eksima.
"Kuid raskusjõud ei jäta sindki maha
ning külgetõmmet täis on terve ilm
ja kas sa tahad või ei taha,
kord porilombiks sajab vihmapilv." *
Ja sa kas tahad või ei taha, vihmapiisad jätavad su maha, Maa peale maha. Et sa hingedele järele ei jõuaks.
Vihmapiisad ei tihanud meid maha jätta porikuu viimasel laupäeval, kui pesakonnaga Libahundil end Viimsi vaatamisväärsustel olime plaaninud külge tõmmata. Pooleteist tunniga olime kõik kolmekesi suhteliselt läbi ligunenud ning need vammused, mis muidu vett siiani pidanud, jäid seekord vihma jõule alla. Jalutav matkatempo ei andnud lootust, et äkki kõnnime ennast kuivaks ning kuigi stardi eel oli vaim valmis marsruudi plaanimisel kõmpima lausa Jaani laheni (punkt 63) või memme majani (Kelvingi külas), osutus tulemus mõneks hädiseks punktiks, mida paaritunnise vettimise tulemusel noppida suutsime koos ühe lisaülesandega (punkt 83).
Alustasime vihmapladina saatel entusiastlikult Viimsi mõisa pargis stardiülesandega, mille asupaik ilma vihjetagi kohe selge oli. Järgmiseks turnisime läbi ütlemata tihke raudteeäärse võsa ja napsasime punkti Merivälja pargist. Nüüd näib, et oleme ilmselgelt läbi lilla eramaa, mis kohapeal sedamoodi ei paistnud, üle raudtee tagasi Soosepa raba poole siirdunud.
34ndast punktist uhasime alguses veidi mööda, aga kui end metsast väljas lagedal karjamaal tuulega pekslevas vihmas kellegi talumaadel, lehmade ning virtsahunniku kõrval avastasime, siis tekkis küll küsimus, et kas me sellist laupäeva tahtsimegi. Tagatipuks oli aedikuid koos lehmadega jupi jagu rohkem põllule veetud, kui neid kaardi järgi oletanuks ning talumehe sõbraliku küsimuse ja vastuse: "Palju teid sealt veel tulemas on? Ma võin teid siit aiast läbi lasta", arvasime, et saame ringiga ka.
Ilge lörts oli olla. Kumbki meist Jaaniga ei näidanud läbiligunenud pükstega Raideni innustamisel, kes tungivalt tagasi soovis minna, erilist vaimuerksust ning igast õmbluse- ja lukuvahest läbitungiv vesi soodustas loobumisvõidu andmist. Keerasime suuna 67lt punktilt ümber, keskuse suunas. Kasutasime ära teele jäänud lisaülesande võimaluse, irooniliselt veel veekandmisega tegeleda, mis vähendas tagasitee tuimust, et siis lõpuni löntsida.
Jätsime korraldajatele nii haleda mulje, et nad ilmselt oma varudest meile sooja teed ja suhkrukringleid sokutasid. Karjade kaupa 'olekseid' jooksis peast läbi, aga kangelase mängimine ei omanud kõikidele neile vaatamata pointi.
---
Järgmisel päeval Pirita-Kosel, Kompassi päevakul paarispunkte kogudes, oli sama vesine, riideid vähemgi üll, aga pidin palavuse kätte lämbuma, kuigi tempo ei olnud oluliselt just teab mis kiirem, eriti Vabaõhukooli taga edasi-tagasi sälkorgudes turnides. Kuidas saab üks ja sama ilm kahel järjestikusel päeval nii erinevalt mõjuda, on täiesti arusaamatu.
Et hingele asu anda, läksin ja kõõlusin kolmapäeva õhtul mööda Mustamäed - punkte tuli Männi pargist, Szolnoki kõrvalt ja kõikide nende võimatult sarnaste elumajade vahelt. Seda Mustamäe nimelist sudokut ei ole võimalik kunagi peast lahendada. Õnneks mul oli kaart, et mitte öelda lõpuks kogunes neid lausa tükki kolm. Iga kaardi vahel oli antud aeg hingeldada.
Kõik elavad hinged kadusid kiirelt oma risttahukatesse, vaid mõni üksik koer oli oma peremehe jalutama viinud.
Hallist taevast vihma ei tulegi, veetilgad puuosktel, on hingede silmad.
* Mait Vaik, Kosmonaut Komarovile, "Kõigil on alati õigus"
---
Kui hinged ja nende rahutu luusimine valguse puudumisest kõrvale jätta, siis võib rännata ka kujuteldavates maailmades. Pärast Mikita "Lingvilist metsa" läksin kogema paiku, mis jäävad metsa taha.
Üpris ühe omamoodi sellise on välja mõelnud Jorma Rotko - "Julm on meri, Jumala supp". Too on säherdune ütlemata muhe vaade Läänemere piirkonna ajaloole mere poolt vaadatuna. Tuletades meelde, mis varasematel aegadel nelinurgas Taani-Rootsi-Poola-Baltimaad aset leidis, ilma suurt sisemaal käimata. Pisut Jaan Krossi "Kolme katku vahel" merepealne variant, toda justkui täiendades. Rotko on aga aja voo kujutamisel moodsama võttega vimka tagatipuks oma suppi sisse visanud, saades taheda lõuatäie, üks lurr kindlasti pole.
Londonist on mustmiljon muljet ja mõned neist raamatusse kribitud. Võtsin enda omi täiendada Aino Kallase "Londoni võlus. Väikesi kirju Briti saartelt" omadega. Aino tšillib mööda vastuvõtte 1920ndatel, jagades teravmeelseid tähelepanekuid inglastest ja eksootidest, kes sinnakanti satuvad.
Mis võikski olla veel iseloomulikum: "Keegi oli vaimustunud inglise muru kuulsast rohelusest ja küsis inglaselt, mida tuleks teha, et muru püsiks nii ilus. Inglane omalt poolt seletas täpselt ja põhjalikult, mida kõike tuleb teha, kuidas maad harida, kuidas muru eest hoolitseda ja nii edasi. Ja lõpuks ütles: "Jah, ja siis muidugi tuleb lasta murul rahus kasvada paar-kolmsada aastat."" või iirlasest alamkoja liige T.P.O'Connori moto - ärge matke mind enne kui olen surnud. Sobib.
Sügiseselt Kadrioru raamatulaadalt jäi kasutatud raamatute telgis näppu Sterling ja Peggy Seagrave'i "Yamato dünastia". No ikka, kui on, siis midagi Jaapanist. Seda kuidas keiserlik perekond II maailma kuritegudega seotud on ja sõja ajal okupeeritud Aasia riikidest varandust kokku tassis ja kes sealkandis tegelikult ruulib, polnud sellise nurg alt varem lugenud. Sinna kõrvale on Maarja Yano "Minu Tokyo" nii lapselikult süütu, mis ometi kombib õigupoolest selle sama varjatud võimu ilminguid kuskilt pealispinna kohalt. Müstiline ühiskond, ükskõik kust poolt vaadata. Ja ikka näib, et kes iganes püüab Jaapanist muljet edasi anda, tegeleb vaid pinnavirvendusega.
Thomas Bernhardi "Vanad meistrid" on eemal igasugusest helgusest. Mati Sirkeli nimi tõlkijana tagab kvaliteedi ning Bernhard ei anna võimalust maailma ilusaks ja heaks mõelda ega lase kohati üldse hingata. "Tänapäeval on kogu maailm naeruväärne ja lisaks sügavaimalt piinlik ja kitšilik, see on tõde. " Bernhardi sõnutsi ""vaimuinimesed", kõrgharitud teadlased või loojad, kes oma sihi - täiuslikkuse - saavutamiseks kõik mängu panevad, jõudmaks lõpuks äratundmiseni, et täiuslikkus tähendab siin inimmaailmas steriilsust ja surma. " "Enamik inimesi on terve elu ainult seetõttu nürimeelsed, et nad imetlevad. Pole midagi imetleda." "Lapsepõlv on sünge auk, kuhu vanemad on sind sisse tõuganud ja kust tuleb ilma igasuguse abita välja tulla. Enamikul inimestel ei õnnestu sealt välja tulla /---/" Viis, kuidas ta kirjutab on natuke Madis Kõivulik. See, millest kirjutab, mitte. Kogu 160 lehekülge üks lõik. Usutavat põlgust kõige vastu, ometigi kui juurde mõelda õige toon, siis oma viimse piirini viiduses, mõjub komöödiana. Elu naeruväärsus läbi eriti raskete sõnade, mis kohati lausa füüsiliselt löövad, kas seda alati taluda suudab ja tahab.
Ja siis on silmitsemiseks ette jäänud pisut kummaline Jüri Valge "Kas siis selle maa keel ...?", mis toob ühte ajahetke kokku 33 Johann Weidemanni keeleauhinna saajat. Kultuurhariv. Vaid kerge saiapuru, mis kaob Bernhardi nätske ja tihke sepiku kõrvale.
25. oktoobri "Sirp" on jõudnud mu selle aasta lemmikteema juurde - vene hing. Teet Korsten on tõlkinud Andrei Kontšalovski artikli "Millisesse jumalasse usub vene inimene?". Mõned mõttekäigud: vene õigeusus on säilinud midagi paganlikku, millest pole siiani vabanetud. Tuhandepealiste järjekordade fenomen Jumalaema vöö juurde on iseloomulik tänapäeva Venemaale ja see on lõputult kaugel tänapäevast. Kui sellist palverändu võiks ette kujutada Itaalia lõunaosas, siis Põhja-Euroopas on see mõeldamatu. Katoliiklane, veel enam protestant, pole sõltuvuses imettegevatest reliikviatest. Ainus püha asi on piibel, loe ja ela selle järgi
Peeter Suur tegi radikaalse katse tuua Venemaa Euroopasse pannes aluse uut tüüpi venelasele. Sündis uus rahvus - vene eurooplased, kel pole oma veendumuselt midagi ühist tohutu massi vene inimestega, kes elavad paganlikus seisundis. See euroopalik elanikkond, keset metslaste maad arendas kahesaja aasta jooksul kultuuri, mille üle uhkust tuntakse. 1940 lakkas euroopalik Venemaa olemast. Tšehhovilt: ""Jumal on" ja "Jumalat ei ole" vahel laiutab tohutu väli, mida on suure raskusega suuteline läbima tõeline tark. Vene inimene tunneb ühte neist kahest äärmusest, vahepealne ala ei paku talle huvi ja seetõttu ta tavaliselt ei tea midagi või teab väga vähe". Vene inimene on kas pühak või lojus, keskteed ei ole. Tuleviku küsimus on, kas Venemaal luuakse asiaatlik või euroopalik rahvus.
Ja nii mulle näib, et selles seisnebki kodulinna sisemine vastuolu - osa kes on sellelt arhailiselt, amulettidesse uskujate poolelt ja teine osa, kes otsib teed "Jumal on" juurest "Jumal ei ole" juurde ning sõltuvalt, milline uskuja sa oled, su linn kas on okupeeritud või ei ole.
"Kuid raskusjõud ei jäta sindki maha
ning külgetõmmet täis on terve ilm
ja kas sa tahad või ei taha,
kord porilombiks sajab vihmapilv." *
Ja sa kas tahad või ei taha, vihmapiisad jätavad su maha, Maa peale maha. Et sa hingedele järele ei jõuaks.
Vihmapiisad ei tihanud meid maha jätta porikuu viimasel laupäeval, kui pesakonnaga Libahundil end Viimsi vaatamisväärsustel olime plaaninud külge tõmmata. Pooleteist tunniga olime kõik kolmekesi suhteliselt läbi ligunenud ning need vammused, mis muidu vett siiani pidanud, jäid seekord vihma jõule alla. Jalutav matkatempo ei andnud lootust, et äkki kõnnime ennast kuivaks ning kuigi stardi eel oli vaim valmis marsruudi plaanimisel kõmpima lausa Jaani laheni (punkt 63) või memme majani (Kelvingi külas), osutus tulemus mõneks hädiseks punktiks, mida paaritunnise vettimise tulemusel noppida suutsime koos ühe lisaülesandega (punkt 83).
Alustasime vihmapladina saatel entusiastlikult Viimsi mõisa pargis stardiülesandega, mille asupaik ilma vihjetagi kohe selge oli. Järgmiseks turnisime läbi ütlemata tihke raudteeäärse võsa ja napsasime punkti Merivälja pargist. Nüüd näib, et oleme ilmselgelt läbi lilla eramaa, mis kohapeal sedamoodi ei paistnud, üle raudtee tagasi Soosepa raba poole siirdunud.
34ndast punktist uhasime alguses veidi mööda, aga kui end metsast väljas lagedal karjamaal tuulega pekslevas vihmas kellegi talumaadel, lehmade ning virtsahunniku kõrval avastasime, siis tekkis küll küsimus, et kas me sellist laupäeva tahtsimegi. Tagatipuks oli aedikuid koos lehmadega jupi jagu rohkem põllule veetud, kui neid kaardi järgi oletanuks ning talumehe sõbraliku küsimuse ja vastuse: "Palju teid sealt veel tulemas on? Ma võin teid siit aiast läbi lasta", arvasime, et saame ringiga ka.
Ilge lörts oli olla. Kumbki meist Jaaniga ei näidanud läbiligunenud pükstega Raideni innustamisel, kes tungivalt tagasi soovis minna, erilist vaimuerksust ning igast õmbluse- ja lukuvahest läbitungiv vesi soodustas loobumisvõidu andmist. Keerasime suuna 67lt punktilt ümber, keskuse suunas. Kasutasime ära teele jäänud lisaülesande võimaluse, irooniliselt veel veekandmisega tegeleda, mis vähendas tagasitee tuimust, et siis lõpuni löntsida.
---
Kõik elavad hinged kadusid kiirelt oma risttahukatesse, vaid mõni üksik koer oli oma peremehe jalutama viinud.
Hallist taevast vihma ei tulegi, veetilgad puuosktel, on hingede silmad.
* Mait Vaik, Kosmonaut Komarovile, "Kõigil on alati õigus"
---
Kui hinged ja nende rahutu luusimine valguse puudumisest kõrvale jätta, siis võib rännata ka kujuteldavates maailmades. Pärast Mikita "Lingvilist metsa" läksin kogema paiku, mis jäävad metsa taha.
Üpris ühe omamoodi sellise on välja mõelnud Jorma Rotko - "Julm on meri, Jumala supp". Too on säherdune ütlemata muhe vaade Läänemere piirkonna ajaloole mere poolt vaadatuna. Tuletades meelde, mis varasematel aegadel nelinurgas Taani-Rootsi-Poola-Baltimaad aset leidis, ilma suurt sisemaal käimata. Pisut Jaan Krossi "Kolme katku vahel" merepealne variant, toda justkui täiendades. Rotko on aga aja voo kujutamisel moodsama võttega vimka tagatipuks oma suppi sisse visanud, saades taheda lõuatäie, üks lurr kindlasti pole.
Londonist on mustmiljon muljet ja mõned neist raamatusse kribitud. Võtsin enda omi täiendada Aino Kallase "Londoni võlus. Väikesi kirju Briti saartelt" omadega. Aino tšillib mööda vastuvõtte 1920ndatel, jagades teravmeelseid tähelepanekuid inglastest ja eksootidest, kes sinnakanti satuvad.
Mis võikski olla veel iseloomulikum: "Keegi oli vaimustunud inglise muru kuulsast rohelusest ja küsis inglaselt, mida tuleks teha, et muru püsiks nii ilus. Inglane omalt poolt seletas täpselt ja põhjalikult, mida kõike tuleb teha, kuidas maad harida, kuidas muru eest hoolitseda ja nii edasi. Ja lõpuks ütles: "Jah, ja siis muidugi tuleb lasta murul rahus kasvada paar-kolmsada aastat."" või iirlasest alamkoja liige T.P.O'Connori moto - ärge matke mind enne kui olen surnud. Sobib.
Sügiseselt Kadrioru raamatulaadalt jäi kasutatud raamatute telgis näppu Sterling ja Peggy Seagrave'i "Yamato dünastia". No ikka, kui on, siis midagi Jaapanist. Seda kuidas keiserlik perekond II maailma kuritegudega seotud on ja sõja ajal okupeeritud Aasia riikidest varandust kokku tassis ja kes sealkandis tegelikult ruulib, polnud sellise nurg alt varem lugenud. Sinna kõrvale on Maarja Yano "Minu Tokyo" nii lapselikult süütu, mis ometi kombib õigupoolest selle sama varjatud võimu ilminguid kuskilt pealispinna kohalt. Müstiline ühiskond, ükskõik kust poolt vaadata. Ja ikka näib, et kes iganes püüab Jaapanist muljet edasi anda, tegeleb vaid pinnavirvendusega.
Thomas Bernhardi "Vanad meistrid" on eemal igasugusest helgusest. Mati Sirkeli nimi tõlkijana tagab kvaliteedi ning Bernhard ei anna võimalust maailma ilusaks ja heaks mõelda ega lase kohati üldse hingata. "Tänapäeval on kogu maailm naeruväärne ja lisaks sügavaimalt piinlik ja kitšilik, see on tõde. " Bernhardi sõnutsi ""vaimuinimesed", kõrgharitud teadlased või loojad, kes oma sihi - täiuslikkuse - saavutamiseks kõik mängu panevad, jõudmaks lõpuks äratundmiseni, et täiuslikkus tähendab siin inimmaailmas steriilsust ja surma. " "Enamik inimesi on terve elu ainult seetõttu nürimeelsed, et nad imetlevad. Pole midagi imetleda." "Lapsepõlv on sünge auk, kuhu vanemad on sind sisse tõuganud ja kust tuleb ilma igasuguse abita välja tulla. Enamikul inimestel ei õnnestu sealt välja tulla /---/" Viis, kuidas ta kirjutab on natuke Madis Kõivulik. See, millest kirjutab, mitte. Kogu 160 lehekülge üks lõik. Usutavat põlgust kõige vastu, ometigi kui juurde mõelda õige toon, siis oma viimse piirini viiduses, mõjub komöödiana. Elu naeruväärsus läbi eriti raskete sõnade, mis kohati lausa füüsiliselt löövad, kas seda alati taluda suudab ja tahab.
Ja siis on silmitsemiseks ette jäänud pisut kummaline Jüri Valge "Kas siis selle maa keel ...?", mis toob ühte ajahetke kokku 33 Johann Weidemanni keeleauhinna saajat. Kultuurhariv. Vaid kerge saiapuru, mis kaob Bernhardi nätske ja tihke sepiku kõrvale.
25. oktoobri "Sirp" on jõudnud mu selle aasta lemmikteema juurde - vene hing. Teet Korsten on tõlkinud Andrei Kontšalovski artikli "Millisesse jumalasse usub vene inimene?". Mõned mõttekäigud: vene õigeusus on säilinud midagi paganlikku, millest pole siiani vabanetud. Tuhandepealiste järjekordade fenomen Jumalaema vöö juurde on iseloomulik tänapäeva Venemaale ja see on lõputult kaugel tänapäevast. Kui sellist palverändu võiks ette kujutada Itaalia lõunaosas, siis Põhja-Euroopas on see mõeldamatu. Katoliiklane, veel enam protestant, pole sõltuvuses imettegevatest reliikviatest. Ainus püha asi on piibel, loe ja ela selle järgi
Peeter Suur tegi radikaalse katse tuua Venemaa Euroopasse pannes aluse uut tüüpi venelasele. Sündis uus rahvus - vene eurooplased, kel pole oma veendumuselt midagi ühist tohutu massi vene inimestega, kes elavad paganlikus seisundis. See euroopalik elanikkond, keset metslaste maad arendas kahesaja aasta jooksul kultuuri, mille üle uhkust tuntakse. 1940 lakkas euroopalik Venemaa olemast. Tšehhovilt: ""Jumal on" ja "Jumalat ei ole" vahel laiutab tohutu väli, mida on suure raskusega suuteline läbima tõeline tark. Vene inimene tunneb ühte neist kahest äärmusest, vahepealne ala ei paku talle huvi ja seetõttu ta tavaliselt ei tea midagi või teab väga vähe". Vene inimene on kas pühak või lojus, keskteed ei ole. Tuleviku küsimus on, kas Venemaal luuakse asiaatlik või euroopalik rahvus.
Ja nii mulle näib, et selles seisnebki kodulinna sisemine vastuolu - osa kes on sellelt arhailiselt, amulettidesse uskujate poolelt ja teine osa, kes otsib teed "Jumal on" juurest "Jumal ei ole" juurde ning sõltuvalt, milline uskuja sa oled, su linn kas on okupeeritud või ei ole.
Comments