Stockholm Rogaining'19
Et november inimloomi liialt vanaks ei muudaks, sest seda see kuu hingedega teeb - kortsutab kõike sinu sees ja sinu väljas, tuleb vahel olla natuke Pipi. Natuke spunki otsida. Natuke täpilise hobusega ratsutada. Natuke keelduda suureks kasvamisest. Sest november on kuu, kus sa taipad, et tegelikult sa ei tahtnudki täiskasvanuks saada.
Asi see siis AirBalticu lennumasin täpiliseks hobuseks mõelda pole.
Asi see siis Stockholmi eeslinn Kurrunurruvutimaaks kuulutada pole.
Asi see siis Rudbecki koolimaja Segasummasuvilaks manifisteerida pole.
November on hea dramaatilisteks lugudeks. Siis kui valgust on vaevalt peotäis.
Istume kolmekesi Rudbecki koolimajas ja püüame kahelt 1:20 000 mõõtkavas kaardilehelt leida neid punkte, kust võiks saada vastuseid, kes on spunk. Vaatame alguses läänepoolset kaardilehte, siis idapoolset, rehkendame ja sehkendame - üks, kaks, üksteist ... kumba poolt valida.
Täpsemalt tähendas see siis seda, võtsime ette 25 kilomeetrise ringi keskusest lääne pool. Tundus pimedamas pooles lihtsam.
[Kuna ma ei ole elanud ei Belgia-Kongos ega Taga-Indias siis pole ma kaugeltki nii hea valetaja nagu Pipi ja tegelikult me võtsime ette ikka ringi keskusest ida, et mitte öelda lausa kagu sunnas.]
Uitasime oma uitamist männimetsades, turinisime kaljustel kividel, vahtisime tõtt hobuste ja iseenda peegelpildiga järvepinnalt, kiikasime eeslinna majade aedadesse. Noid viimaseid ei varjata kahemeetrise plangu või kolmekordse elupuuhekiga.
Või kui koliks sellesse punkti maakeral, kus öö ja päev on kogu aeg ühepikkused.
Comments