Stockholm Rogaining'19

Et november inimloomi liialt vanaks ei muudaks, sest seda see kuu hingedega teeb - kortsutab kõike sinu sees ja sinu väljas, tuleb vahel olla natuke Pipi. Natuke spunki otsida. Natuke täpilise hobusega ratsutada. Natuke keelduda suureks kasvamisest. Sest november on kuu, kus sa taipad, et tegelikult sa ei tahtnudki täiskasvanuks saada.

Asi see siis AirBalticu lennumasin täpiliseks hobuseks mõelda pole.
Asi see siis Stockholmi eeslinn Kurrunurruvutimaaks kuulutada pole.
Asi see siis Rudbecki koolimaja Segasummasuvilaks manifisteerida pole.

November on hea dramaatilisteks lugudeks. Siis kui valgust on vaevalt peotäis.

Istume kolmekesi Rudbecki koolimajas ja püüame kahelt 1:20 000 mõõtkavas kaardilehelt leida neid punkte, kust võiks saada vastuseid, kes on spunk. Vaatame alguses läänepoolset kaardilehte, siis idapoolset, rehkendame ja sehkendame - üks, kaks, üksteist ... kumba poolt valida.

Ühes peos spunk ja teises valgus, asume keskpäeval Väsjöbackeni poole teele, et kuue tunniga jõuda veel Rösjöni, käia ära Sätraängis, kiigata korra Klingsta vahele, vaadata mida Noras tehakse. Nojaa Sjöberg ja Tureberg, neidki ei saa unustada.

Täpsemalt tähendas see siis seda, võtsime ette 25 kilomeetrise ringi keskusest lääne pool. Tundus pimedamas pooles lihtsam.
    [Kuna ma ei ole elanud ei Belgia-Kongos ega Taga-Indias siis pole ma kaugeltki nii hea valetaja nagu Pipi ja tegelikult me võtsime ette ikka ringi keskusest ida, et mitte öelda lausa kagu sunnas.]

Ega täpselt ei teagi, kes meist oli Pipi, kes Tommy või kes Annika. Või kas mõni vastutulnu oli ingel, neegrikuningas või härra Nilsson. Rootsis on kõik võrdsed niikuinii.

Uitasime oma uitamist männimetsades, turinisime kaljustel kividel, vahtisime tõtt hobuste ja iseenda peegelpildiga järvepinnalt, kiikasime eeslinna majade aedadesse. Noid viimaseid ei varjata kahemeetrise plangu või kolmekordse elupuuhekiga.

Lindgrenil pidi ikka ääretu fantaasia olema, et leida sellisest rahulikust ja tasakaalukast miljööst nii segane tegelane nagu Pipi. Draamat ei kusagil. Ei kaotatud ruumitaju pimedas, ei närvesöövaid lõpuminuteid. Vaid valgus oli pudenenud peost kui ringilt naasesime.

Ja spunk. Võib-olla ta on see pisike roheline mardikas. Aga võib-olla ta ongi see rahulik kulgemine võõral maastikul. Kulgemine mis täidab sind uute laengutega, mida tekitavad veel nägemata teed ja rajad ja see, mis mööda neid astudes silmade kaudu ajju jõuab. Säherdune vahelduvate peisaažide voog. Maastikud, mis ei ole omad, aga ei hirmuta. Lasevad edeneda ega võta midagi ära. Poetavad sisse midagi vananemisvastast.

Või kui koliks sellesse punkti maakeral, kus öö ja päev on kogu aeg ühepikkused.