WMOC 2016, treening Botaanikaaias
Ehh, nagu oleks veel vähe. Kooberdasin ikka nö vabal päeval metsa. Tõsi, koduse maja taga ja pargis olen näinud teisigi fanatte mitmel päeval kaardiga ringi liikumas. Üks võttis ikka väga konkreetselt rada uuesti läbi.
Ise hommikuvirgutuseks siis aias. Botaanikaaias, kus on kahtlemata ka niisama ilus. Ega lillede ümber rahulikult ringi uimelda ei olnudki ju mingi probleem. Mõne peenra ja ilupõõsa vahel oli natuke sikerdamist, aga üldiselt lillepidu.
Hoopis dramaatilisemaks kujunes rabaosa. Küll oli 'tore' neid kadumakippuvaid turbaaukude servi diagonaalis üles leida. Või mis ikka nuriseda, ise tulin harjutama :)
12 läks suunaga kokku. 13 enam mitte, aga võtsin laudtee pealt uuesti ja sain kätte. 14-15-16 olid kuidagi selgepiirilisemad. 17 läks ikka täiesti käest ära. Moodustasin seal erinevaid nurki ja haake, ei miskit, hakka või nutma. Juba läbitud 12ndat ka ette ei jäänud, mille järgi end paika ajada. Sumasin 11nda punkti poole tee serva tagasi ja vaatasin, kus kodanikud metsa kargavad. Võtsin suuna ja sammudega, aga ei mingit punkti. Õnneks saabus piirkonda eri suundadest kolm soome meest, kes koondusid ilmselgelt punkti suunas. Suutsin säilitada piisava varuga silmside nende selgadega ja punkti pärale jõuda.
Edasi läks kõik jälle ludinal. Lõppsaagiks puuduv starditähis ja kaks vihast sinikat kummagi sääre peal. Nüüd ma ei teagi, mille osas ma rohkem harjunud olen.
Eriti meeldis mulle aga hoopis vanapaar, kes roosiaias roose uudistama asus - naine andis oma kodinad mehe kätte ja asus põõsaid üks haaval läbi vaatama. Mees võttis aga kotid ja sättis end lähedal oleval pingikesel väikesele uinakule. Sõnu vahetamata. Väga harmooniline.
Hoopis dramaatilisemaks kujunes rabaosa. Küll oli 'tore' neid kadumakippuvaid turbaaukude servi diagonaalis üles leida. Või mis ikka nuriseda, ise tulin harjutama :)
12 läks suunaga kokku. 13 enam mitte, aga võtsin laudtee pealt uuesti ja sain kätte. 14-15-16 olid kuidagi selgepiirilisemad. 17 läks ikka täiesti käest ära. Moodustasin seal erinevaid nurki ja haake, ei miskit, hakka või nutma. Juba läbitud 12ndat ka ette ei jäänud, mille järgi end paika ajada. Sumasin 11nda punkti poole tee serva tagasi ja vaatasin, kus kodanikud metsa kargavad. Võtsin suuna ja sammudega, aga ei mingit punkti. Õnneks saabus piirkonda eri suundadest kolm soome meest, kes koondusid ilmselgelt punkti suunas. Suutsin säilitada piisava varuga silmside nende selgadega ja punkti pärale jõuda.
Edasi läks kõik jälle ludinal. Lõppsaagiks puuduv starditähis ja kaks vihast sinikat kummagi sääre peal. Nüüd ma ei teagi, mille osas ma rohkem harjunud olen.
 |
| Kui ikka objekte läheduses ei ole, siis tuleb see ise tekitada - viimane punn ;) |
Comments