WMOC 2016, tavaraja finaal Pikassaares
Läsna küla talumehe aasalt olid lehmad just kadunud kui sinna juba autosid rivvi sättima hakati. Hõre vihm nirises mööda närimata rohukõrsi allapoole, aroomika hunniku suunas, kui autoukse avasin ja napilt pääsesin olukorrast, mis oleks ilmselt kaasa toonud finaali keskusesse kolme kilomeetri taha jala mineku ;)
Taevavesi krõbises tasakesi kileriietel, mille all hommikusoojad kered ootasid Läsna Bussiterminaali juures pääsu jõumasinale, mis nad finaalile lähemale viiks. Soojas suminas ärgati ja oodati. Kes sisimas imet - paremat ilma, kiiremat jalga või lihtsalt veel üht sulnit päeva metsas.
Kroonumehed olid pohlade ja mustikate vahelt oma kola koomale tõmmanud ning o-mehed ja -naised olid oma atribuutika polügooni mägede ja orgude vahele laiali laotanud. Et anda veel üks etendus - rollitäitmised osalejate soovil.
Virgutasin mõnusa männimetsa all endagi jäsemeid liikuma, enne kui õdusale maastikule neid sihipäraselt vibutama minna. Kukeseen siin, pohl seal, mustikas siin, pilvik seal. NATOkad ei paista korilusest midagi teadvat. Seevastu oli mõni osaline juba suure koti kukeseeni stardi ümbert kokku roobitsenud. Samas ilmselt lõunamaisematest regioonidest või suurlinnast pärit venekeelsed naisterahvad arutasid pohlade üle, mis marjad need küll olla võiks.
Kuid taimed ei olnud siiski põhiline. Trass oli oluline. See viis mind, B-finaalis silkajat, üpris kindlalt kuni üheksanda punktini. Teevalikuid ja reljeefilugemist jagus, kuid need õnnestusid päris ladusalt, üksikute kõhklushetkedega paaril etapil. Näiteks 6-7 panin vale sihti mööda ajama, kuid mitteoodatud reljeef aitas kiirelt korrigeerida. Ning 3. punkti minnes jäi silma justkui veel teeradu mida kaardilgi oodanuks, aga mis võisid ju ka sügavamad lohad lõpeks olla. Reljeef aitas taas paigas püsida.
Seevastu 9. punkt, karjääri kõrval männinoorendikus, segases mikroreljeefis ei tahtnud kohe kuidagi kätte tulla. Püüdsin kõiki neid rohelise, kollase ja sinise piire looduses tabada, aga teps mitte ei hoomanud asja tegelikkust kanarbiku vahel. Ulja sahmimisega siia ja sinnapoole läks lõpuks siiski korda. Ning kui punkt käes, sai jukolalikul viisil mitmeid teisi pea kaotanuid kaardile tagasi aidata.
Sportlikust vaatenurgast kaotasin seal põndakul kohe oma kolm kohta ning siiski üle finišisambla seitsmendana platseerudes, omas harrastajate B-jorus, mis minusuguse uitaja kohta polegi lõpeks ju nii paha.
Kuid numbrid ei olnud siiski põhiline. Meel on oluline. Numbrid kütavad kindlasti ka meeli. Saavutatud või saavutamata koht võimendab kogu sündmusest saadavat emotsiooni. Täidab või tühjendab enesekindluse karikat, mida on hea rüübata mõnes järgmises eluhetkes.
Kuid kui sa ei ole niivõrd numbrile orienteeritud, siis on meeled rohkem lahti muule. Millelegi, mida ei saa mõõta, miskile mis imendub elurõõmu pauna. Selles paunas on võrratute maastikute võlu, mõnustate radade lummus, selles on iga osaleja hea tahe ja sarmikus.
Selles on iga viimse kui korraldaja panus, mis sai võitu sellest hetkest kui võidi end sisimas kiruda, et milleks küll see kõik. Kelle jaoks need unetud ööd, närvipinge, puhkamata puhkus. Aga vahel selles ongi kõige suurem mõte. Isegi kui toimetad näiliselt midagi õige tühist - jälgid, et keegi laukasse ei upuks, lillepeenrasse ei astuks, seisaks oma minutis oma minuti. Just need ja kõik teised tükid kokku - see, et keegi laukasse ei uppunud, lillepeenraid ära ei sõtkunud, seisis oma minutis oma minuti ja kõik need muud miljon ja üks korralduslikku vaeva, annabki selle, suurema elurõõmu pauna, millega edasi minna. Kõigile - nii osatäitjatele kui dekoraatoritele. Küll osatäitjad juba teavad, mida head dekoraatorid väärt on. Veteranid ju!
Olge te tänatud tegijad, super võimaluse eest.
Tagasi parklasse pääsemiseks bussisabas passides jooksis pähe mõte, parandatagu mind kui teisti, aga et kas tegelikult WMOC 2016 ei ole mitte evolutsiooniliselt arenenud tänu Jüri Tarmaku pisikestele ettevõtmistele, mis ta juba kümneid aastaid tagasi toimetas koos oma noorte abilistega. Piltlikult ühe vana kõva puu ümbert kasvas välja uusi noori puid, mille okstesse takerdus omakorda floorat, millede sisu on sama visa, järjekindel ja ambitsioonikas - midagi (ära) teha, see tähendab midagi tahta.
Ühesõnaga, üks päris metsik Eesti võss.
Taevavesi krõbises tasakesi kileriietel, mille all hommikusoojad kered ootasid Läsna Bussiterminaali juures pääsu jõumasinale, mis nad finaalile lähemale viiks. Soojas suminas ärgati ja oodati. Kes sisimas imet - paremat ilma, kiiremat jalga või lihtsalt veel üht sulnit päeva metsas.
Virgutasin mõnusa männimetsa all endagi jäsemeid liikuma, enne kui õdusale maastikule neid sihipäraselt vibutama minna. Kukeseen siin, pohl seal, mustikas siin, pilvik seal. NATOkad ei paista korilusest midagi teadvat. Seevastu oli mõni osaline juba suure koti kukeseeni stardi ümbert kokku roobitsenud. Samas ilmselt lõunamaisematest regioonidest või suurlinnast pärit venekeelsed naisterahvad arutasid pohlade üle, mis marjad need küll olla võiks.
Kuid taimed ei olnud siiski põhiline. Trass oli oluline. See viis mind, B-finaalis silkajat, üpris kindlalt kuni üheksanda punktini. Teevalikuid ja reljeefilugemist jagus, kuid need õnnestusid päris ladusalt, üksikute kõhklushetkedega paaril etapil. Näiteks 6-7 panin vale sihti mööda ajama, kuid mitteoodatud reljeef aitas kiirelt korrigeerida. Ning 3. punkti minnes jäi silma justkui veel teeradu mida kaardilgi oodanuks, aga mis võisid ju ka sügavamad lohad lõpeks olla. Reljeef aitas taas paigas püsida.
Seevastu 9. punkt, karjääri kõrval männinoorendikus, segases mikroreljeefis ei tahtnud kohe kuidagi kätte tulla. Püüdsin kõiki neid rohelise, kollase ja sinise piire looduses tabada, aga teps mitte ei hoomanud asja tegelikkust kanarbiku vahel. Ulja sahmimisega siia ja sinnapoole läks lõpuks siiski korda. Ning kui punkt käes, sai jukolalikul viisil mitmeid teisi pea kaotanuid kaardile tagasi aidata.
Sportlikust vaatenurgast kaotasin seal põndakul kohe oma kolm kohta ning siiski üle finišisambla seitsmendana platseerudes, omas harrastajate B-jorus, mis minusuguse uitaja kohta polegi lõpeks ju nii paha.
Kuid numbrid ei olnud siiski põhiline. Meel on oluline. Numbrid kütavad kindlasti ka meeli. Saavutatud või saavutamata koht võimendab kogu sündmusest saadavat emotsiooni. Täidab või tühjendab enesekindluse karikat, mida on hea rüübata mõnes järgmises eluhetkes.
Kuid kui sa ei ole niivõrd numbrile orienteeritud, siis on meeled rohkem lahti muule. Millelegi, mida ei saa mõõta, miskile mis imendub elurõõmu pauna. Selles paunas on võrratute maastikute võlu, mõnustate radade lummus, selles on iga osaleja hea tahe ja sarmikus.
Olge te tänatud tegijad, super võimaluse eest.
Tagasi parklasse pääsemiseks bussisabas passides jooksis pähe mõte, parandatagu mind kui teisti, aga et kas tegelikult WMOC 2016 ei ole mitte evolutsiooniliselt arenenud tänu Jüri Tarmaku pisikestele ettevõtmistele, mis ta juba kümneid aastaid tagasi toimetas koos oma noorte abilistega. Piltlikult ühe vana kõva puu ümbert kasvas välja uusi noori puid, mille okstesse takerdus omakorda floorat, millede sisu on sama visa, järjekindel ja ambitsioonikas - midagi (ära) teha, see tähendab midagi tahta.
Ühesõnaga, üks päris metsik Eesti võss.
Comments