Pingviin põhukuhjas
Enne ja pärast folki läks korda end leondada sellesuvistes vihmametsades. Suve kurbus näikse olevat üüratu - ei lähe mööda ühtki päeva, mil pisarad valamata jääksid.
Kes jättis suve maha nii julmal moel, et too nii lohutamatult nutab?
Tõsi, üpris lohutamatud trajektoorid tekkisid minu poolt noil vihmastel päevadel kohalike puude vahele.
Täiesti hunnitus Samblapõllu männikus sain kohe startinult kaela hunnitu hoo suve kurbust. Vihmanokatsist polnud kasu udutossugi ja üle prilliklaaside voogas haljas vesi. Mis muidugi ei jätnud enam ruumi arusaamiseks, mis on see koht, kus ma õieti täpselt olen ja veel vähem oli arusaamist, kuhu ma õieti lähen. No lihtsalt ei näinud peale viiekümne rohetooni suurt mitte midagi. Tugevamat tunnet pakkusid kolme esimese punkti leidmise tarvis lähedale jääv teerada, kuid 4(44)sse punkti lagendikke otsima siirdudes jõudsin ikka oi-oi'sse täiega.
Õnneks oli kuulmine korras ja maantee müra andis pidepunkti kuhugile lõpuks välja jõuda. Tolleks hetkeks jäid suve nutuhood kõvasti hõredamaks ja prilliklaasid tahenesid sedavõrd ära, et sain kombatavast maailmast tagasi nähtavasse maailma, kuid meelehärm niivõrd segasest algusest ei lasknud enam muule keskenduda, kui puhtale metsa nautimisele. Nii joonistasin veel sinna-tänna vinkleid, et mõnusas pedastikus pikemalt puhata.
Esmaspäeval mõtlesin, et kas ma sinna Pirita randa ikka väga viitsin minna. Ettekujutus taaskord mõnusas rannaäärses männikus natuke koibi sirutada sai tahtejõuetusest võitu. Haa-haa. Ja kuigi suve nutuhoog oli lakanud, kujunes õdus uitamine rannas sõlmeliseks rapsimiseks niiskes rannapadrikus. Teistel finišis oli põhjendusi küllaga, et uurida, mis rada ma õigupoolest jooksin, sest saabusin punktidesse valdavalt kuskilt täiesti teisest suunast.
No nutikas rada, mõnede eriti huvitavate punktidega vees 15(53). Kui ma tolle poole mööda veepiiri silkasin, siis eemalt paistis, et keegi toimetab punktialust sügavamale vette, aga nii vist päris ei olnud.
Mine siis võta kinni, kas rõõmsameelsem suvi oleks sammude hulka võssi vahel vähendanud.
* * *
Vahel avastan end mõtteuidult kui hea see o-sport ikka tegelikult on. Selles olen juba algusest peale veendunud, et mõõdukas maastikus liikumine aitab korrastada mõttetegevust. Sellel on oma positiivne mõju nii loomingulisemale kui ratsionaalsemale mõttetulemustele. Ühel juhul laseb see kergemini piiridest välja, teisel juhul aitab süstematiseerida.
Tahtmatult tekkis mul võrdlus tennisega. Too meeldib mulle mänguna väga. Aga just loomingulist mõttetegevust näib too piiravat. Võib-olla tuleb see sellest, et tennist mängid sa rangelt piiride sees, sa pead justkui oma mõtet kogu aeg raamides hoidma. O-spordis on aga juba esimesse tähisesse minemiseks miljon piirita võimalust. Tõsi, sihini jõudmiseks on ühed neist ratsionaalsemad kui teised, kuid igale mõeldavale sammule, mis eesmärgi suunas teed, annab maastik uue pildi, kui tennises on ikka need samad kastid sul ees. See piltide vaheldus ja meeletu seoste loomine, mida pead orienteerumisel sihini liikumiseks piltide vahel looma, vast treenibki tegelikult tohutult aju ka muudeks, ühest küljest vabaks loominguks, teisalt ikkagi süsteemselt tulemusele jõudmiseks.
Mine siis võta kinni, mis mind ikkagi seal võssi vahel liikumises kinni hoiab.
* * *
Eile oli Tallinna MV sprindis, no siin samas praktiliselt kodu kõrval, teispool kanalit. No oleks tahtnud jõuda, aga olin munsterdanud kalendrisse hoopis teatritüki Ohtu mõisas - Tõde ehk valetamise meistriklass, selline hää lõõgastav tükk, mis ei kohusta millekski.
Seevastu mõni aeg varem sai nina Saueagu Teatritalu lauda ukse vahelt sisse pistetud, et kaeda, kuidas on öelda Õnnepalul Ekke Moori kohta. Tollega päris nii lihtsalt ei saanud, et lähed ja naerad. Stseenide vahele ja sisse jooksid üleminekud ja pausid, mis lasid just nähtu pealt omal mõttel kerima minna ja nii juhtub, et siis muutub laval toimuv oma peas ringlevate mõtete taustaks, kust vahel intensiivsemates lõikudes välja naased.
Või mine siis võta kinni, mis mõtted seal mind õieti tülitasid.
* * *
Aga üldiselt, tahaks juba soojale maale. Ilmaennustused Tallinn vs Kataloonia ja Baskimaa kohad, ei ole millegipärast samadest aastaaegadest.
Või mine siis võta kinni, mida puhkuse ajal täpselt vaja on.
* * *
A mis see pingviin asjasse puutub?
Sellist võis näha. Viljandis. Folgil. Rohelise lava kõrval.
Kui üks põngerjas ronis lava kõrvale dekoratsiooniks kummuli keeratud põhukuhja otsa ja jättis sinna maha oma kaisupingiivini. Samal ajal kui Roheline lava ise oli Pokemonide Gym, mille otsas troonivad need virtuaalsed pingviinid.
Või mine siis võta kinni, mis mänge mängida.
Kes jättis suve maha nii julmal moel, et too nii lohutamatult nutab?
Tõsi, üpris lohutamatud trajektoorid tekkisid minu poolt noil vihmastel päevadel kohalike puude vahele.
Õnneks oli kuulmine korras ja maantee müra andis pidepunkti kuhugile lõpuks välja jõuda. Tolleks hetkeks jäid suve nutuhood kõvasti hõredamaks ja prilliklaasid tahenesid sedavõrd ära, et sain kombatavast maailmast tagasi nähtavasse maailma, kuid meelehärm niivõrd segasest algusest ei lasknud enam muule keskenduda, kui puhtale metsa nautimisele. Nii joonistasin veel sinna-tänna vinkleid, et mõnusas pedastikus pikemalt puhata.
No nutikas rada, mõnede eriti huvitavate punktidega vees 15(53). Kui ma tolle poole mööda veepiiri silkasin, siis eemalt paistis, et keegi toimetab punktialust sügavamale vette, aga nii vist päris ei olnud.
Mine siis võta kinni, kas rõõmsameelsem suvi oleks sammude hulka võssi vahel vähendanud.
* * *
Vahel avastan end mõtteuidult kui hea see o-sport ikka tegelikult on. Selles olen juba algusest peale veendunud, et mõõdukas maastikus liikumine aitab korrastada mõttetegevust. Sellel on oma positiivne mõju nii loomingulisemale kui ratsionaalsemale mõttetulemustele. Ühel juhul laseb see kergemini piiridest välja, teisel juhul aitab süstematiseerida.
Tahtmatult tekkis mul võrdlus tennisega. Too meeldib mulle mänguna väga. Aga just loomingulist mõttetegevust näib too piiravat. Võib-olla tuleb see sellest, et tennist mängid sa rangelt piiride sees, sa pead justkui oma mõtet kogu aeg raamides hoidma. O-spordis on aga juba esimesse tähisesse minemiseks miljon piirita võimalust. Tõsi, sihini jõudmiseks on ühed neist ratsionaalsemad kui teised, kuid igale mõeldavale sammule, mis eesmärgi suunas teed, annab maastik uue pildi, kui tennises on ikka need samad kastid sul ees. See piltide vaheldus ja meeletu seoste loomine, mida pead orienteerumisel sihini liikumiseks piltide vahel looma, vast treenibki tegelikult tohutult aju ka muudeks, ühest küljest vabaks loominguks, teisalt ikkagi süsteemselt tulemusele jõudmiseks.
Mine siis võta kinni, mis mind ikkagi seal võssi vahel liikumises kinni hoiab.
* * *
Eile oli Tallinna MV sprindis, no siin samas praktiliselt kodu kõrval, teispool kanalit. No oleks tahtnud jõuda, aga olin munsterdanud kalendrisse hoopis teatritüki Ohtu mõisas - Tõde ehk valetamise meistriklass, selline hää lõõgastav tükk, mis ei kohusta millekski.
Seevastu mõni aeg varem sai nina Saueagu Teatritalu lauda ukse vahelt sisse pistetud, et kaeda, kuidas on öelda Õnnepalul Ekke Moori kohta. Tollega päris nii lihtsalt ei saanud, et lähed ja naerad. Stseenide vahele ja sisse jooksid üleminekud ja pausid, mis lasid just nähtu pealt omal mõttel kerima minna ja nii juhtub, et siis muutub laval toimuv oma peas ringlevate mõtete taustaks, kust vahel intensiivsemates lõikudes välja naased.
Või mine siis võta kinni, mis mõtted seal mind õieti tülitasid.
* * *
Aga üldiselt, tahaks juba soojale maale. Ilmaennustused Tallinn vs Kataloonia ja Baskimaa kohad, ei ole millegipärast samadest aastaaegadest.
Või mine siis võta kinni, mida puhkuse ajal täpselt vaja on.
* * *
A mis see pingviin asjasse puutub?
Sellist võis näha. Viljandis. Folgil. Rohelise lava kõrval.
Kui üks põngerjas ronis lava kõrvale dekoratsiooniks kummuli keeratud põhukuhja otsa ja jättis sinna maha oma kaisupingiivini. Samal ajal kui Roheline lava ise oli Pokemonide Gym, mille otsas troonivad need virtuaalsed pingviinid.
Või mine siis võta kinni, mis mänge mängida.
Comments