WMOC 2016, tavaraja eeljooksud Kõrvemaal
Vilgaste veteranide killavoor liikus kesknädalal linnatänavatelt pealinlaste ühte meelis väljasõidupaika - Kõrvemaale. Eks sealses mitmekesises ja vahelduvas maastikus, kus kopra ojapaisutused vaheldumas tuulemurru ja murakarabadega, sõnajalasalud mustikaväljadega, pohlapõllud kõdusoo kuusikutega, sekka jääajast maha jäänud oosistikke ja kanarbikuvälusid, on hea kõrge-ealisi läbi raputada ja laupäevaseks päris finaaliks ritta seada.
Proovisin seal ennast teiste reibaste ja särasilmsete müttajatega ühele joonele sambla vahele seada minagi.
Ja kui ei pruugi kohe ühe päevaga pihta saada, et mis see mets on, siis sai Kõrvemaal tuuseldada kohe kaks päeva jutti. Põhimõtteliselt Apuparra kaardil, kus isiklikud mälestused mõnest Uuno radadega krehvtisest teisipäevakust, ühest 100KP jooksust, mitmest rogainist ja muust matkast rääkimata.
Parkimine oli 5km linna pool põllul ning bussid saalisid sujuvalt keskuse vahet. Keskus ise õdusas vormis pakkumas kaasaelamist võistlejatele ja kõike muud proosalisemate sehkenduste tarvis.
Ilmavana hoidis pidevas muutumises pilvedekoratsioone, et sinitaevas liig üksluiseks ei läheks. Vihma sealt kaela ei puistanudki enne kui teisel päeval tagasiteel koju.
Lahkusin muhedast ja rahulikust keskusemelust starti, kus võis end üles soojendada minimalistlikul, kuid täiesti piisaval kaardijupatsil, mis andis võimaluse pista jalg Eesti sinisesse ja pea kuuskede vahele rohelisse, tutvuda militaaruuretega ning kohandada ennast kohalike mägedega kolme kõrgusjoone näol. Ning mis mõne arvamuse kohaselt olevat selle maastiku üks ilusamaid metsatukke.
Tervitasin ja soovisin jõudu tuttavatele stardikorraldajatele ning teadsin täpselt, mida igas minutivahes kohane teha on. Nokkida nina ja keskenduda.
Esimese punkti järgi lippasin lohku, kus vale punktinumber vastu vaatas. No hakkab pihta! Õnneks oli kaugusetaju korras ja sisetunne ütles, et liiga vara tuli see lohk kätte, mõningase reljeefivaatluse käigus sain õige künka tagant õigesse lohku.
Olgu siinkohal öeldud, et kaart klappis maastikuga mõlemal päeval ideaalselt ja kordagi ei tekkinud reljeefi osas küsimusi, et mis lohk või mis muhk. Polekski oodanud 5m kõrgusjoonte vahede vahelt end nii hästi kaardis püsivat, aga ju on siis nii oskuslikult 2,5 pooljooni kasutatud või lihtsalt joppas.
Edasi jätkusid punktid rohelises lehetihnikus ooside vahel, kus liikusin õige rahulikult, aga kõik klappis ja punktid tulid kuni kuuendani ilusti kätte. Pisut segasemaks läks 7. juures - säherdune hajuvam nõlv ning mitte nii selgepiiriline soo-ala, ühtlane lainetav võpsik, kus hakkasin punkti varem ootama ning kus eksimise korral juba raskem kindalt uuesti paika saada. Aga veidi aitas masside voogamine, mis sedakorda õigesse tähisesse voogas.
7 - 8 etapp oli küsimus - kas rünnata läbi sinirohelise otse koos potentsiaalse mudasuplusega ettejäävas kraavis või pigem mitte. Võtsin siiski suuna teele, jõudes ikkagi välja mudase kraavini, mis mõnes lõigus ikka väga lai ning minust vasakult metsast kostis kiljatusi ja röögatusi kui otse läinud kodanikud ilmselt sinna sisse vajusid. Teelt ringiga ja sihiotsast oli punkt aga kindlalt käes.
9ndasse kindlalt suuna järgi, 10ndasse kindlalt teelt õige lohu juurest metsa keerates.
10 - 11 jällegi mõttekoht. Selge, et otse üle raba ei ole nutikas sumama minna. Tee variant oli tegelikult vist veidi otsem paremalt poolt, kuid vasakule jäävad laiad rajad lubasid lollikindlat silkamast ja väga selget mahakeeramist sihilt, kus pikalt mõelda ja jälgida polnud.
12s võis ju tunduda lihtne ja lühike, aga see discgolfi radade vaheline maastik on alati niivõrd kentsakalt ära sõtkutud, et kindlam on hoida kramplikult suunda ja jälgida reljeefi kui püüda aru saada golfirõngaste vahelistest lagedatest.
Viimased punktid olid lihtsakoelised, kus peamisteks eksitajateks pigem kümned ja kümned risti-rästi ringi siblivad kaasvõistlejad. Päris viimasesse punkti minekuks sai ka korra kõheldud, kas usja kaarega mööda suusarada või lõige läbi murdunud puuderisu. Võtsin kaarega.
Kipsadi-kapsadi finišikaar, sadu silmapaare saatmas ja oma lemmikuid ootamas.
Uhh, päris mõnus rada. Mitte liialt keeruline, samas tihedat jälgimist ja mõttetööd nõudev.
Teisel päeval, kõik endiselt sama rahulik ja mõnus. Start keskusele ligemal ning sama maastikutüki peal veidi teine kaar. Ütleks, et oluliselt risusem. Ürgne alusmets siiski kohati juba üpris sirgeks joostud või nagu Tarmo avamisel arvas, et tolle metsa võib pärast kahte päeva, kui seal kokku ~8000 persooni peal tammunud, rohelisest valgeks joonistada :)
Seekord esimene punkt päris lihtne - discgolfi raja lõpus. Edasi samuti, selged trajektoorid ja kindlad objektid.
Tegelikult oli ka 6. punkt ju väga selge ja lihtne, aga kaldusin liialt paremale ja hakkasin vale paralleelraja kõrvalt tähist otsima. Mitteklappiv maastik tekitas mõningase mõistatamishetke, et oma positsioon õigeks korrigeerida.
Edasi muutis süvenev väsimus liikumise aina rabedamaks. Komistasin korda kolm ja tähelepanu kippus hajuma. Vanadus oli asunud kiiremini tulema.
Seitsmendas kaldusin veidi vasakule, kaheksandas liialt paremale - kõik siiski käigult korrigeeritav. Üheksandaga riskisin nõlva alt, et vältida päris rohelises padrikus liikumist. Tuli ilusti.
10.sse eriti midagi valida ei olnud, lageda raba serva järgi sai suund viimase lihvi ja punkt käes. Aset hakkas leidma ka vaimu allakäik - kuidagi visalt tekkisid plaanid, kuidas punkti liikuda ja läks rohkem tuimalt suuna järgi, suurema soovita risusesse reljeefi süveneda. Võtsin hoo veelgi maha. 11-12-13 erilises murdunud puude ja alusvõsa rägas. Akrobaatika erinumbrid.
16ndaks oli toss nii väljas, et selle asemel, et kohe kindlalt sihile liikuda ja selle servast augule kindlalt pihta saada, sumasin suunaga veits uduumbes ja muidugi august mööda. Auk oli parajas võssis ja väiksem kui ma ootasin. Nii tiirutasin ja leiutasin seal vist minutit kolm-neli, et mingi töötav plaan luua. No päris naljakas, kuidas järsku miski ei töötanud enam.
Lõpuks läbi seegi trass.
Julgeks arvata, et rajad olid tegelikult kraadi võrra lihtsamad kui viimastel aastatel kogetud tavarajad Eesti Meistrivõistlustel, aga võib-olla see tuleb sellest, et EMVsid peetakse ikka krõbedatel lõuna maastikel, seevastu kui MMil käib lõpeks igasugu turiste, keda ei saa ju päris läbi küpsetada. Mitte et neid ei võiks EMVst osa võtta ;)
Ilmselgelt sai teisel päeval teises kolmandikus mõõt täis. Võistlemise moodi ei olnud enam midagi, rohkem selline päevaku stiilis matkamine. A-finaali pääsemiseks oleks pidanud ennast selgelt ületama mõlemal päeval. Kindlasti oleks saanud tempot juurde kruvida, aga vanatühi ise teab, palju ma siis vigu kokku keeranud oleks. Nüüd lipsas sisse üht-teist kribu-karbu, paar rammusamat krabu ja teise päeva eelviimane auk vähe karmima koperdamisena.
Kokkuvõttes väga mõnus. Ilm. Rada. Korraldus. Ja kõik need inimesed seal. See o-kogukonna muhe seltskond. Mingi täiesti kirjeldamatu positiivne energiavoog. Nüüd võis vaid taas tõdeda, et vahet pole, kas käia mõnekümnese osavõtjaga kohalikel linnaüritustel või mõnetuhande osalisega maailmaüritusel, ikka see hunnitu fiiling.
Proovisin seal ennast teiste reibaste ja särasilmsete müttajatega ühele joonele sambla vahele seada minagi.
Parkimine oli 5km linna pool põllul ning bussid saalisid sujuvalt keskuse vahet. Keskus ise õdusas vormis pakkumas kaasaelamist võistlejatele ja kõike muud proosalisemate sehkenduste tarvis.
Ilmavana hoidis pidevas muutumises pilvedekoratsioone, et sinitaevas liig üksluiseks ei läheks. Vihma sealt kaela ei puistanudki enne kui teisel päeval tagasiteel koju.
Lahkusin muhedast ja rahulikust keskusemelust starti, kus võis end üles soojendada minimalistlikul, kuid täiesti piisaval kaardijupatsil, mis andis võimaluse pista jalg Eesti sinisesse ja pea kuuskede vahele rohelisse, tutvuda militaaruuretega ning kohandada ennast kohalike mägedega kolme kõrgusjoone näol. Ning mis mõne arvamuse kohaselt olevat selle maastiku üks ilusamaid metsatukke. 
Tervitasin ja soovisin jõudu tuttavatele stardikorraldajatele ning teadsin täpselt, mida igas minutivahes kohane teha on. Nokkida nina ja keskenduda.Esimese punkti järgi lippasin lohku, kus vale punktinumber vastu vaatas. No hakkab pihta! Õnneks oli kaugusetaju korras ja sisetunne ütles, et liiga vara tuli see lohk kätte, mõningase reljeefivaatluse käigus sain õige künka tagant õigesse lohku.
Olgu siinkohal öeldud, et kaart klappis maastikuga mõlemal päeval ideaalselt ja kordagi ei tekkinud reljeefi osas küsimusi, et mis lohk või mis muhk. Polekski oodanud 5m kõrgusjoonte vahede vahelt end nii hästi kaardis püsivat, aga ju on siis nii oskuslikult 2,5 pooljooni kasutatud või lihtsalt joppas.
Edasi jätkusid punktid rohelises lehetihnikus ooside vahel, kus liikusin õige rahulikult, aga kõik klappis ja punktid tulid kuni kuuendani ilusti kätte. Pisut segasemaks läks 7. juures - säherdune hajuvam nõlv ning mitte nii selgepiiriline soo-ala, ühtlane lainetav võpsik, kus hakkasin punkti varem ootama ning kus eksimise korral juba raskem kindalt uuesti paika saada. Aga veidi aitas masside voogamine, mis sedakorda õigesse tähisesse voogas.
7 - 8 etapp oli küsimus - kas rünnata läbi sinirohelise otse koos potentsiaalse mudasuplusega ettejäävas kraavis või pigem mitte. Võtsin siiski suuna teele, jõudes ikkagi välja mudase kraavini, mis mõnes lõigus ikka väga lai ning minust vasakult metsast kostis kiljatusi ja röögatusi kui otse läinud kodanikud ilmselt sinna sisse vajusid. Teelt ringiga ja sihiotsast oli punkt aga kindlalt käes.
9ndasse kindlalt suuna järgi, 10ndasse kindlalt teelt õige lohu juurest metsa keerates.
10 - 11 jällegi mõttekoht. Selge, et otse üle raba ei ole nutikas sumama minna. Tee variant oli tegelikult vist veidi otsem paremalt poolt, kuid vasakule jäävad laiad rajad lubasid lollikindlat silkamast ja väga selget mahakeeramist sihilt, kus pikalt mõelda ja jälgida polnud.
12s võis ju tunduda lihtne ja lühike, aga see discgolfi radade vaheline maastik on alati niivõrd kentsakalt ära sõtkutud, et kindlam on hoida kramplikult suunda ja jälgida reljeefi kui püüda aru saada golfirõngaste vahelistest lagedatest.
Viimased punktid olid lihtsakoelised, kus peamisteks eksitajateks pigem kümned ja kümned risti-rästi ringi siblivad kaasvõistlejad. Päris viimasesse punkti minekuks sai ka korra kõheldud, kas usja kaarega mööda suusarada või lõige läbi murdunud puuderisu. Võtsin kaarega.
Kipsadi-kapsadi finišikaar, sadu silmapaare saatmas ja oma lemmikuid ootamas.
Uhh, päris mõnus rada. Mitte liialt keeruline, samas tihedat jälgimist ja mõttetööd nõudev.
Teisel päeval, kõik endiselt sama rahulik ja mõnus. Start keskusele ligemal ning sama maastikutüki peal veidi teine kaar. Ütleks, et oluliselt risusem. Ürgne alusmets siiski kohati juba üpris sirgeks joostud või nagu Tarmo avamisel arvas, et tolle metsa võib pärast kahte päeva, kui seal kokku ~8000 persooni peal tammunud, rohelisest valgeks joonistada :)
Tegelikult oli ka 6. punkt ju väga selge ja lihtne, aga kaldusin liialt paremale ja hakkasin vale paralleelraja kõrvalt tähist otsima. Mitteklappiv maastik tekitas mõningase mõistatamishetke, et oma positsioon õigeks korrigeerida.
Edasi muutis süvenev väsimus liikumise aina rabedamaks. Komistasin korda kolm ja tähelepanu kippus hajuma. Vanadus oli asunud kiiremini tulema.
Seitsmendas kaldusin veidi vasakule, kaheksandas liialt paremale - kõik siiski käigult korrigeeritav. Üheksandaga riskisin nõlva alt, et vältida päris rohelises padrikus liikumist. Tuli ilusti.
16ndaks oli toss nii väljas, et selle asemel, et kohe kindlalt sihile liikuda ja selle servast augule kindlalt pihta saada, sumasin suunaga veits uduumbes ja muidugi august mööda. Auk oli parajas võssis ja väiksem kui ma ootasin. Nii tiirutasin ja leiutasin seal vist minutit kolm-neli, et mingi töötav plaan luua. No päris naljakas, kuidas järsku miski ei töötanud enam.
Lõpuks läbi seegi trass.
Julgeks arvata, et rajad olid tegelikult kraadi võrra lihtsamad kui viimastel aastatel kogetud tavarajad Eesti Meistrivõistlustel, aga võib-olla see tuleb sellest, et EMVsid peetakse ikka krõbedatel lõuna maastikel, seevastu kui MMil käib lõpeks igasugu turiste, keda ei saa ju päris läbi küpsetada. Mitte et neid ei võiks EMVst osa võtta ;)
Ilmselgelt sai teisel päeval teises kolmandikus mõõt täis. Võistlemise moodi ei olnud enam midagi, rohkem selline päevaku stiilis matkamine. A-finaali pääsemiseks oleks pidanud ennast selgelt ületama mõlemal päeval. Kindlasti oleks saanud tempot juurde kruvida, aga vanatühi ise teab, palju ma siis vigu kokku keeranud oleks. Nüüd lipsas sisse üht-teist kribu-karbu, paar rammusamat krabu ja teise päeva eelviimane auk vähe karmima koperdamisena.
Kokkuvõttes väga mõnus. Ilm. Rada. Korraldus. Ja kõik need inimesed seal. See o-kogukonna muhe seltskond. Mingi täiesti kirjeldamatu positiivne energiavoog. Nüüd võis vaid taas tõdeda, et vahet pole, kas käia mõnekümnese osavõtjaga kohalikel linnaüritustel või mõnetuhande osalisega maailmaüritusel, ikka see hunnitu fiiling.
Comments