WMOC 2016, sprindipäevad
3500 käbedat vanainimest üle ilma nurkade on kogunenud kodusesse pealinna, et järgi katsuda, kes neist on sel aastal õigupoolest see kõige käbedam o-tehnilises võtmes.
Enne kui kodanikud võõramaalased kole soosse ja päris hirmsasse lastakse, anti leebemal viisil linnatänavatel turistide vahel põigelda - et äkki mõne Kadrioru lossi või Toompead uudistama tulnud kaasmaalase lõhn jagab toetust.
Kahel päeval selgitati välja, kelle põlved löövad kõige vähem tuld Kadrioru murul ja kelle puusad kannatavad kõige kiiremini munakividel ringi siblimist; kelle silmanägemine on ilma luubita terav nagu kotkal ja suudab jooksu pealt aia- ja trepivahesid välja lugeda või kelle kere on endiselt särtsu täis nagu noorel varsal ning keskendumisvõime tõhusam kui olümpiasportlasel.
Kui Maimu ei oleks mulle teisipäeval helistanud ja ma poleks vastanud, et jah muidugi saan kella viieks hommikul tulla ja midagi tarka stardis teha, siis ma oleks pühapäeva hommikul ärganud ja hommikuse kohvitassiga rõdult võinud kaasa elada neile, kes naabermaja naadivälja sisse lohasid kolme pidi sisse jooksid.
Juba kuid keelualal maganuna, oli see lõpeks üpris sünnis viis jõuda TOW radadele, lahkudes oma majutuskohast tund enne startide algust. No sai mõne tunni varemgi.
Nii sain kahel päeval nuusutada taustajõudude köögi poolt ja mõlemal hommikul kogu stardi kaadervärgi püsti- ja mahapanekul abiks olla ning kolm ja pool tundi stardikoridoris legende valvata.
Vahel õige harva tuli mõni end legendi uurimisse süvenenu õiges minutis kinni hoida ja rohkemgi veel anda märku järgmisse minutisse astumise võimalusest. Kõik veteranid teadsin nagu kellavärk, mida nad seal legendivahes tegema peavad ja vaid mõned M35 aastakäigu noormehed ei saanud aru, mis nüüd saab. Kuidagi ei saanud üle kiusatusest juhtida nii mõnegi äsja veteranide klassi kukkunud meesisendi tähelepanu asjaolule, et lisaks M35-1 legendidele on ka M35-2 legendid, kuhu ta juhtumisi kuulub ja võtku ikka õiged numbrid. Vot ei teagi, kas tegin midagi keelu vastaselt või mitte. Aga eks vanusega hakkab tähelepanu laiali valguma ;)
Seda, et mõni ei tuvastanud kohe, kas ta on M või W, seda tuli ikka ette ning üks hilinejatest härrasmees keeldus naiste koridorist startimast ning võttis jupi aega kui talle selgeks sai, et stardikoridor ei ole teps mitte naiste ja meeste vahel pooleks jagatud.
Hilinejate tarvis loendasin taustal mõttes minuteid, et mis minuti kamp parasjagu legendivahes on. Kui ma kolmandal tunnil avastasin, et mul on minut 62, siis võtsin oma keskendumise pisut kokku ja läks 03ga jälle edasi.
Kui mõned tuttavad omakandi tüdrukud välja arvata, siis ega seal stardis keegi lobisema ei kippunud. Mõned muigel suud lipsasid sisse, aga enamuste kehakeel rääkis hingamis- ja keskendumisharjutustest.
No ja siis sai muidugi lõbustada ennast sellega, et oi mõni näeb ikka oma eas kuramuse hea välja - kõigil kaks esimest rinnanumbrit näitamas ju vanuseklassi ;)
Teisel päeval oli mõnedel võistlejatel poleemikaks, et palju on meetreid esimesse start pointi. Legendil seda polnud ja ega ma täpselt ei teadnud. Kuulnud aga, et K-punkt olla kohe müüri nurga taga, siis pakkusin kolmkümmend meetrit, üks kukkus vastu vaidlema, et nii vähe ikka ei saa olla.
Ehk siis, pärast rahumeelseid starditunde, asusin O-nädala raames isegi maailmameistrite maastikku proovima.
Kadriorus oli ilmselgelt raske keskenduda. Ikka kippusin silkama tähisesse selle järgi, kuidas olen harjunud vahemaad jalutama, mitte kuidas seda kaardi järgi ratsionaalne üle murunurkade sõtkuda oleks olnud.
Esimene punkt päiksekella juures, hetkeki mõtlemata purskkaevu juurest läbi. Aga siis teise, nurgaga Kreutzwaldi kuju kõrvalt, mitte diagonaalis alleelt. Kolmas lihtne kivi ja neljas jälle, mingi veidra sakiga ja veel lossi valvurimaja kõrvalt trepist, selle asemel, et diagonaalis lossi taha lilleaia väravasse purjetada.
Kuuendat punkti ei lugenud õigesti välja, arvasin selle trepi mademel olevat, aga seal istus hoopis üks korraldajast rajavalvur. Mhm, all seina ääres murul. Seitsmendast kaheksandasse - jälle ei jaganud, kuidas Apollo kuju juurde kõige otsemini saab.
Üheksandale sain siiski kohe pihta, et see jääb KUMU rattaparkla taha, kuhu saab ümber heki. Ja siis jälle, üles KUMU väravamoodustisest sealt kaudu, kus inimesed käivad, kuigi kaks grammi otsem oleks olnud paremalt poolt.
KUMU hoovi kallakutel ja treppidel võtsin hoo maha, seal ei kipu sik-sakitamist eriti ette tulema. Ei oskagi öelda, kas juhul kui ma läbi KUMU joostes uksest väljas 14sse kontserdipaiga tagusesse hekki oleks pidanud esimest korda elus minema, kas ukse taga oleks tekkinud enda suuna orienteerimisega kaardi suhtes raskusi - ruumist (KUMU aatriumist) nurgaga läbi tulemine võinuks ju suunataju veidi segamini ajada. Antud juhul olin kodutänava alguses ja teadsin järgmised 4 punkti peast, mis peast.
15. punkt oli naabermaja ukse ees ja üks mitte minu punkt seisis enda maja ees, seal kus tihti autot pargin. Hea, et mõni nädal tagasi parkimisplatsi kõrvale kännu sisse lilled istutasin nõgeste asemel, ikka veteranide ilumeele peale mõeldes :)
18. punkt tennisehalli taga parklas, millest Tallinna Vesi hiljuti järve püüdis kujundada, nõudis siiski veidi kaardi uurimist. Seal ilmneb vahel mingeid kummalisi ehituslikke konstruktsioone.
Tenniseväljakute klubihoone eest ja peaväljakute väravast ei olnud enam midagi nuputada. Kuniks lõpuni jäi vaid kiirelt koibi liigutada. Iseasi, et sisemine väledus näis väliselt pigem uimase loivamisena.
No ja nii ma ei olegi päris objektiivne rajaraskuse üle arutlema. Tundus see W21A pigem lihtsate killast. Kuigi kaarte ja veategemise ruumi jagus ju küllaga. Hämmastas kui kitsal alal kogu radade armaada oli suudetud ära mahutada. Peetri maja taha Tammesallu ja Kadri tee ümber punktid ei jõudnudki.
No lihtsalt lõbus. Fun-fun-fun. Nüüd on hea poest tulles Poska nurgast Rohelisele Aasale keerates meenutada, kuidas 3500 eakat(!) starti sai lastud ja teha referaat teemal vaadeldes, kaua ja kas kunagi taastuvad naabermaja naadid lohadest.
Esmaspäeval vanalinnas oli lihtsam. Ja huvitavam. Piirkonna tänavavõrk on küll teada, aga millise maja nuka sisse punkt just peitu pandud on. Nii püüdsin maksimaalselt keskenduda kaardile ja peast linnaruumi teada-tuntud ehitised kui niisugused välja visata.
Esimesed viis punkti olid selged kui seebivesi. Pigem veidi liiga füüsiliseks läks see üles nügimine. Viiendast kuuendasse minnes keerasin alustuseks kaardi 45-kraadise nurga all valesti ette ja ei saanud korraga enam mitte midagi aru. Siis lülitasin ennast linnaruumi objektidele tagasi - siin on ju vene kirik, kõik kohe selge, kuhu minema peab.
Mingi kõhkluse hetk tekkis 9. punktis, kui valelt poolt maja punkti leida lootsin. Seisin totralt hoovis ja otsisin lahendust, kuniks taipasin, et läbi kitsukese värava tuleb minna - millegipärast oli kaardil kujutatud päris asjadest süngist väljas. Muidu sujus Toompeal tõrgeteta.
11-12 tundus huvitav teevaliku etapp. Valisin turistide tiheduse järgi - Lühikeses jalas tungleb neid alati rohkesti, sel ajal kui Taani Kuninga Aed on üpris inimtühi.
13sse mööda Harju ja Niguliste tänavat sai võtmeks turistide vahel õiged läbipääsud leida püüdes tabada, kes seisab ja niisama vahib ning kes liikudes teise grupiga tihkelt kohakuti jõuab.
Lõpu osa 16-17-18-19 oli jällegi rohkem teevalikute ja tähelepaneku, vähem turistide peale, kuigi viimasesse punkti Wabaduse välikohviku ees tuli laveerida võidu ka praetaldrikuid kandva kelneriga.
No jälle hakkas silma kui väiksele alale punktid mahutatud olid ning et Raekoja platsil viibivad turistid etendusest puhta ilma jäid. Seda, et mõni Jaapani turist pilti tegema asudes oma telefonist ilma jäi kui vananev o-harrastaja tast mööda kihutades selle käest maha lõi, saab see turist küll ainult enda viletsate käte süüks panna.
Kaks päeva osutusid üllatavalt tihkeks 10-tunniseks jalulolekuks, et noist on kribitavaid muljeid raske välja koukidagi. Seevastu on hea kui teisedki neid üles kribivad:
- Eduardi 1. päev ja 2. päev
- Neeme 1. päev ja 2. päev
Enne kui kodanikud võõramaalased kole soosse ja päris hirmsasse lastakse, anti leebemal viisil linnatänavatel turistide vahel põigelda - et äkki mõne Kadrioru lossi või Toompead uudistama tulnud kaasmaalase lõhn jagab toetust.
Kahel päeval selgitati välja, kelle põlved löövad kõige vähem tuld Kadrioru murul ja kelle puusad kannatavad kõige kiiremini munakividel ringi siblimist; kelle silmanägemine on ilma luubita terav nagu kotkal ja suudab jooksu pealt aia- ja trepivahesid välja lugeda või kelle kere on endiselt särtsu täis nagu noorel varsal ning keskendumisvõime tõhusam kui olümpiasportlasel.
Kui Maimu ei oleks mulle teisipäeval helistanud ja ma poleks vastanud, et jah muidugi saan kella viieks hommikul tulla ja midagi tarka stardis teha, siis ma oleks pühapäeva hommikul ärganud ja hommikuse kohvitassiga rõdult võinud kaasa elada neile, kes naabermaja naadivälja sisse lohasid kolme pidi sisse jooksid.
Juba kuid keelualal maganuna, oli see lõpeks üpris sünnis viis jõuda TOW radadele, lahkudes oma majutuskohast tund enne startide algust. No sai mõne tunni varemgi.
Nii sain kahel päeval nuusutada taustajõudude köögi poolt ja mõlemal hommikul kogu stardi kaadervärgi püsti- ja mahapanekul abiks olla ning kolm ja pool tundi stardikoridoris legende valvata.
Vahel õige harva tuli mõni end legendi uurimisse süvenenu õiges minutis kinni hoida ja rohkemgi veel anda märku järgmisse minutisse astumise võimalusest. Kõik veteranid teadsin nagu kellavärk, mida nad seal legendivahes tegema peavad ja vaid mõned M35 aastakäigu noormehed ei saanud aru, mis nüüd saab. Kuidagi ei saanud üle kiusatusest juhtida nii mõnegi äsja veteranide klassi kukkunud meesisendi tähelepanu asjaolule, et lisaks M35-1 legendidele on ka M35-2 legendid, kuhu ta juhtumisi kuulub ja võtku ikka õiged numbrid. Vot ei teagi, kas tegin midagi keelu vastaselt või mitte. Aga eks vanusega hakkab tähelepanu laiali valguma ;)
Seda, et mõni ei tuvastanud kohe, kas ta on M või W, seda tuli ikka ette ning üks hilinejatest härrasmees keeldus naiste koridorist startimast ning võttis jupi aega kui talle selgeks sai, et stardikoridor ei ole teps mitte naiste ja meeste vahel pooleks jagatud.
Hilinejate tarvis loendasin taustal mõttes minuteid, et mis minuti kamp parasjagu legendivahes on. Kui ma kolmandal tunnil avastasin, et mul on minut 62, siis võtsin oma keskendumise pisut kokku ja läks 03ga jälle edasi.
Kui mõned tuttavad omakandi tüdrukud välja arvata, siis ega seal stardis keegi lobisema ei kippunud. Mõned muigel suud lipsasid sisse, aga enamuste kehakeel rääkis hingamis- ja keskendumisharjutustest.
No ja siis sai muidugi lõbustada ennast sellega, et oi mõni näeb ikka oma eas kuramuse hea välja - kõigil kaks esimest rinnanumbrit näitamas ju vanuseklassi ;)
Teisel päeval oli mõnedel võistlejatel poleemikaks, et palju on meetreid esimesse start pointi. Legendil seda polnud ja ega ma täpselt ei teadnud. Kuulnud aga, et K-punkt olla kohe müüri nurga taga, siis pakkusin kolmkümmend meetrit, üks kukkus vastu vaidlema, et nii vähe ikka ei saa olla.
Ehk siis, pärast rahumeelseid starditunde, asusin O-nädala raames isegi maailmameistrite maastikku proovima.
Kadriorus oli ilmselgelt raske keskenduda. Ikka kippusin silkama tähisesse selle järgi, kuidas olen harjunud vahemaad jalutama, mitte kuidas seda kaardi järgi ratsionaalne üle murunurkade sõtkuda oleks olnud.
Esimene punkt päiksekella juures, hetkeki mõtlemata purskkaevu juurest läbi. Aga siis teise, nurgaga Kreutzwaldi kuju kõrvalt, mitte diagonaalis alleelt. Kolmas lihtne kivi ja neljas jälle, mingi veidra sakiga ja veel lossi valvurimaja kõrvalt trepist, selle asemel, et diagonaalis lossi taha lilleaia väravasse purjetada.
Kuuendat punkti ei lugenud õigesti välja, arvasin selle trepi mademel olevat, aga seal istus hoopis üks korraldajast rajavalvur. Mhm, all seina ääres murul. Seitsmendast kaheksandasse - jälle ei jaganud, kuidas Apollo kuju juurde kõige otsemini saab.
Üheksandale sain siiski kohe pihta, et see jääb KUMU rattaparkla taha, kuhu saab ümber heki. Ja siis jälle, üles KUMU väravamoodustisest sealt kaudu, kus inimesed käivad, kuigi kaks grammi otsem oleks olnud paremalt poolt.
KUMU hoovi kallakutel ja treppidel võtsin hoo maha, seal ei kipu sik-sakitamist eriti ette tulema. Ei oskagi öelda, kas juhul kui ma läbi KUMU joostes uksest väljas 14sse kontserdipaiga tagusesse hekki oleks pidanud esimest korda elus minema, kas ukse taga oleks tekkinud enda suuna orienteerimisega kaardi suhtes raskusi - ruumist (KUMU aatriumist) nurgaga läbi tulemine võinuks ju suunataju veidi segamini ajada. Antud juhul olin kodutänava alguses ja teadsin järgmised 4 punkti peast, mis peast.
18. punkt tennisehalli taga parklas, millest Tallinna Vesi hiljuti järve püüdis kujundada, nõudis siiski veidi kaardi uurimist. Seal ilmneb vahel mingeid kummalisi ehituslikke konstruktsioone.
Tenniseväljakute klubihoone eest ja peaväljakute väravast ei olnud enam midagi nuputada. Kuniks lõpuni jäi vaid kiirelt koibi liigutada. Iseasi, et sisemine väledus näis väliselt pigem uimase loivamisena.
No ja nii ma ei olegi päris objektiivne rajaraskuse üle arutlema. Tundus see W21A pigem lihtsate killast. Kuigi kaarte ja veategemise ruumi jagus ju küllaga. Hämmastas kui kitsal alal kogu radade armaada oli suudetud ära mahutada. Peetri maja taha Tammesallu ja Kadri tee ümber punktid ei jõudnudki.
No lihtsalt lõbus. Fun-fun-fun. Nüüd on hea poest tulles Poska nurgast Rohelisele Aasale keerates meenutada, kuidas 3500 eakat(!) starti sai lastud ja teha referaat teemal vaadeldes, kaua ja kas kunagi taastuvad naabermaja naadid lohadest.
Esmaspäeval vanalinnas oli lihtsam. Ja huvitavam. Piirkonna tänavavõrk on küll teada, aga millise maja nuka sisse punkt just peitu pandud on. Nii püüdsin maksimaalselt keskenduda kaardile ja peast linnaruumi teada-tuntud ehitised kui niisugused välja visata.
Esimesed viis punkti olid selged kui seebivesi. Pigem veidi liiga füüsiliseks läks see üles nügimine. Viiendast kuuendasse minnes keerasin alustuseks kaardi 45-kraadise nurga all valesti ette ja ei saanud korraga enam mitte midagi aru. Siis lülitasin ennast linnaruumi objektidele tagasi - siin on ju vene kirik, kõik kohe selge, kuhu minema peab.
Mingi kõhkluse hetk tekkis 9. punktis, kui valelt poolt maja punkti leida lootsin. Seisin totralt hoovis ja otsisin lahendust, kuniks taipasin, et läbi kitsukese värava tuleb minna - millegipärast oli kaardil kujutatud päris asjadest süngist väljas. Muidu sujus Toompeal tõrgeteta.
11-12 tundus huvitav teevaliku etapp. Valisin turistide tiheduse järgi - Lühikeses jalas tungleb neid alati rohkesti, sel ajal kui Taani Kuninga Aed on üpris inimtühi.
13sse mööda Harju ja Niguliste tänavat sai võtmeks turistide vahel õiged läbipääsud leida püüdes tabada, kes seisab ja niisama vahib ning kes liikudes teise grupiga tihkelt kohakuti jõuab.
Lõpu osa 16-17-18-19 oli jällegi rohkem teevalikute ja tähelepaneku, vähem turistide peale, kuigi viimasesse punkti Wabaduse välikohviku ees tuli laveerida võidu ka praetaldrikuid kandva kelneriga.
No jälle hakkas silma kui väiksele alale punktid mahutatud olid ning et Raekoja platsil viibivad turistid etendusest puhta ilma jäid. Seda, et mõni Jaapani turist pilti tegema asudes oma telefonist ilma jäi kui vananev o-harrastaja tast mööda kihutades selle käest maha lõi, saab see turist küll ainult enda viletsate käte süüks panna.
Kaks päeva osutusid üllatavalt tihkeks 10-tunniseks jalulolekuks, et noist on kribitavaid muljeid raske välja koukidagi. Seevastu on hea kui teisedki neid üles kribivad:
- Eduardi 1. päev ja 2. päev
- Neeme 1. päev ja 2. päev
Comments