Kevade kobamine
Kolmapäeval, vastu ööd, Viimsi pargis.
Seekordsele o-formaadile kohaseid öiseid mäekuningaid vormiti siiski pargi taga Lubja mäe pool.
Kui ma Lauri käest uurisin, palju seda ronimist ka on, vastas ta, et sai vist oma 63 joont. Mhm. Mida iganes.
Seisan Viimsi kooli taga Karulaugu teel, alustamaks esimest tõusu paese kallaku servale kolmandasse punkti. Vaatan ahastades ülesse, hädine pealambi valgusvihk läigatab vastu porist ja kiviklibust nõlva.
Vihmapiisad piitsutavad mind ja seda rülbet maastikku. Mitte ühtegi toetavat o-hullu laternat ei hakka silma.
Aga ise ma olen siin. Valin trajektoori, kus end puutüvede najal kergem üles sikutada. Kõhedavõitu tundub mõte, et ülevalt tuleb jälle alla tuhiseda. Ja siis jälle üles ja siis alla ja siis üles ...
Otsin jalale asendit, kus see mööda libedat pinnast sama palju tagasi ei vajuks kui sai just üles astutud. Pikad tolakad vihmaussid tõmbuvad valgusesse sattudes nagu kummipaela lahti lastes lopsti maa sisse. Mingid tumedad mutukad poevad lehe alla peitu. Muu elu Lubja mäel, o-inimeste näol saabub kui alustan retke nõlva all viiendasse punkti. Järgmised turnimised lähevad juba entusiastlikumalt kaashullude prožektorite valgel.
Jooni 63st jagub teises osas veel pargis ja mõisa ümber, kuid silkamine noil tümadel pindadel ei paljasta uusi huvitavaid eluvorme ega põhjusta maastiku kobamist nii intensiivsel moel.
Vaid tardunud Laidonerid. Ja siis üks tank.
Ja öised mäekuningannad - Liina ja Tiina, sest ainsamana just sellised naisnimed on kirja saanud eriformaadi resultaadis.
Kodus valguse käes endalt märgi dresse eemaldades avastan, et need on nii mudased nagu oleksin kõik need 63 joont roomanud. Kas tõesti selline lähedus loodusega on ikka vajalik. Võib-olla kevade paremaks tajumiseks. Aga lase hullus lahti, ja ongi kevad.
PS. See uus (või mis nii uus enam) sinakashalli taustaga kaardipaber pidas üle tunni vihmas ja mudas täiesti kasutuskõlblikult vastu - ei mingit vajadust kilokotiga jännata. Ausalt öeldes oli stardis umbes selline mõte, et vot ei hakka seda kaarti kilokotti toppima, äkki laguneb pudruks ära ja saabki varem tubasse tagasi. A võta kaardist.
Seekordsele o-formaadile kohaseid öiseid mäekuningaid vormiti siiski pargi taga Lubja mäe pool.
Kui ma Lauri käest uurisin, palju seda ronimist ka on, vastas ta, et sai vist oma 63 joont. Mhm. Mida iganes.
Vihmapiisad piitsutavad mind ja seda rülbet maastikku. Mitte ühtegi toetavat o-hullu laternat ei hakka silma.
Aga ise ma olen siin. Valin trajektoori, kus end puutüvede najal kergem üles sikutada. Kõhedavõitu tundub mõte, et ülevalt tuleb jälle alla tuhiseda. Ja siis jälle üles ja siis alla ja siis üles ...
Otsin jalale asendit, kus see mööda libedat pinnast sama palju tagasi ei vajuks kui sai just üles astutud. Pikad tolakad vihmaussid tõmbuvad valgusesse sattudes nagu kummipaela lahti lastes lopsti maa sisse. Mingid tumedad mutukad poevad lehe alla peitu. Muu elu Lubja mäel, o-inimeste näol saabub kui alustan retke nõlva all viiendasse punkti. Järgmised turnimised lähevad juba entusiastlikumalt kaashullude prožektorite valgel.
Jooni 63st jagub teises osas veel pargis ja mõisa ümber, kuid silkamine noil tümadel pindadel ei paljasta uusi huvitavaid eluvorme ega põhjusta maastiku kobamist nii intensiivsel moel.
Vaid tardunud Laidonerid. Ja siis üks tank.
Ja öised mäekuningannad - Liina ja Tiina, sest ainsamana just sellised naisnimed on kirja saanud eriformaadi resultaadis.
Kodus valguse käes endalt märgi dresse eemaldades avastan, et need on nii mudased nagu oleksin kõik need 63 joont roomanud. Kas tõesti selline lähedus loodusega on ikka vajalik. Võib-olla kevade paremaks tajumiseks. Aga lase hullus lahti, ja ongi kevad.
PS. See uus (või mis nii uus enam) sinakashalli taustaga kaardipaber pidas üle tunni vihmas ja mudas täiesti kasutuskõlblikult vastu - ei mingit vajadust kilokotiga jännata. Ausalt öeldes oli stardis umbes selline mõte, et vot ei hakka seda kaarti kilokotti toppima, äkki laguneb pudruks ära ja saabki varem tubasse tagasi. A võta kaardist.
Comments