Alasti kevad
"Olgu, ma tulen teiega järgmine kord alasti purksi sööma", teatasin töökaaslastele kui nad täna lõuna ajal maalisid mahlakaid visandeid burgeritest, millel pole saia. "Ma ise kavatsen siiski riidesse jääda" lohutasin neid.
Hästi, kevad kestab kõledas ilmas mitmendat nädalat alasti, nentisin täna neljapäevakute hooaega avades, kui olin läbi rapseldanud kuus ja rohkem kilomeetrit Rohuneeme metsas. Ei ühtegi asjalikumat rohuliblelt. Täiesti salativaba maastik.
Metsaelamusele lisasid mahlakust hoopis sealse kandi kivikülvid ja tuulemurrud. Ütlemata humaanne rada, mis ei sundinud lödistama mudaaukudes, mida kuusevõsas soovi korral ohtralt leida võinuks.
N21A/M21AL on rada, mida me Jaaniga mõlemad omas klassis vudida saame ja pärast on kodus hea targutada, kumb oli etapiti osavam, targem või ilusam. Millegipärast tuleb Jaan alati kiiremini puude vahelt välja. Ilmselt ma olen see ilusam.
Kablutasin ringi kevadisele vasikale kohaselt, kellel oli kardetavasti aju alasti jäänud. Esiotsa ei saanud kuidagi mõõtkavaga tuttavaks. Kolmandast punktist (57-45) punusin mööda, kuniks väga pikali kuuskede vahel mõnda aega tungeldes taipasin, et olen ammu vist 2x kaugemal kui vaja. Tavapärane oli liiga vara teeotstest ära keerata.
Etapp 10-11 (44-51) liikusin pärast lastehoiu läbimist künka tagant metsa keerates täiesti visoonivabalt, leidmata tugepakkuvat teeotsa läbi kestvate kivikuhilate, kuniks lihtsalt punkti sattusin. Edasi 12sse (52) kadus taas taju käest ning edasi-tagasi teepõrkest jõudsin kuidagi pärale.
Ometi pakkus ürgse moega mets puhast rahulolu. Õigete kivide ülestuhnimine andis võimaluse endalt maha pilduda kõik varjutava, et koju sõites Tallinna lahte kukkuvat päikest jõllitades tunda end klaarimana.
Raiden on välja kasvanud nööri-, tugi- ja muudest abijoontega radade vormidest. M12 oli olla olnud aga elementaarne. Kui vaadata natuke kaarti ja kasutada loogilist mõtlemist. Lisaks olevat olnud vahepeal ideaalne võimalus lõuatõmmete harrastamiseks vastava atribuutika näol.
Riides kevadet olen püüdnud leida kahel esmaspäeval ka lihtsamatest metsadest. Nii läks Kloostrimetsas edasi-tagasi:
ja Liival valisin 21st 16:
Hästi, kevad kestab kõledas ilmas mitmendat nädalat alasti, nentisin täna neljapäevakute hooaega avades, kui olin läbi rapseldanud kuus ja rohkem kilomeetrit Rohuneeme metsas. Ei ühtegi asjalikumat rohuliblelt. Täiesti salativaba maastik.
Metsaelamusele lisasid mahlakust hoopis sealse kandi kivikülvid ja tuulemurrud. Ütlemata humaanne rada, mis ei sundinud lödistama mudaaukudes, mida kuusevõsas soovi korral ohtralt leida võinuks.
Kablutasin ringi kevadisele vasikale kohaselt, kellel oli kardetavasti aju alasti jäänud. Esiotsa ei saanud kuidagi mõõtkavaga tuttavaks. Kolmandast punktist (57-45) punusin mööda, kuniks väga pikali kuuskede vahel mõnda aega tungeldes taipasin, et olen ammu vist 2x kaugemal kui vaja. Tavapärane oli liiga vara teeotstest ära keerata.
Etapp 10-11 (44-51) liikusin pärast lastehoiu läbimist künka tagant metsa keerates täiesti visoonivabalt, leidmata tugepakkuvat teeotsa läbi kestvate kivikuhilate, kuniks lihtsalt punkti sattusin. Edasi 12sse (52) kadus taas taju käest ning edasi-tagasi teepõrkest jõudsin kuidagi pärale.
Ometi pakkus ürgse moega mets puhast rahulolu. Õigete kivide ülestuhnimine andis võimaluse endalt maha pilduda kõik varjutava, et koju sõites Tallinna lahte kukkuvat päikest jõllitades tunda end klaarimana.
Raiden on välja kasvanud nööri-, tugi- ja muudest abijoontega radade vormidest. M12 oli olla olnud aga elementaarne. Kui vaadata natuke kaarti ja kasutada loogilist mõtlemist. Lisaks olevat olnud vahepeal ideaalne võimalus lõuatõmmete harrastamiseks vastava atribuutika näol.
Riides kevadet olen püüdnud leida kahel esmaspäeval ka lihtsamatest metsadest. Nii läks Kloostrimetsas edasi-tagasi:
ja Liival valisin 21st 16:
Comments