Rohelised libled
Enne kui siirduda roheliste liblede manu, oleks mul eetrisse paisata arvamus kujunenud haridussituatsiooni kohta, obstsöönseid sõnu siiski kasutamata.
Abituriendid hakkavad järgmisel aastal kirjandi asemel tegema tekstimõistmise katseid. Tallinnas kooliteed alustavad põngerjad peavad kooli pääsemiseks tegema tekstimõistmise katseid. Mida põrgut seal kaksteist aastat vahepeal tehakse!?
Noh tõsi-tõsi, haarates kinni (:)kivisildniku eelmises (6. mai 2011) "Sirbis" ilmunud artiklist "(:)kõik kassikullaks", kus ta kirjandi kaotamise üle manades natuke krossilikult öeldes "Põhimõtteliselt ei ole muidugi vahet, kas surra välja Tammsaaret lugedes või feispuukis lämisedes, projekt eesti rahvas on lõpetatud ja tema hauakirjaks on + + +" üritab sülitada Eesti Pangale, Eesti Energiale, Tallinna Veele, Riigikogule, veriste kätega palgaarmeele ja meditsiinisüsteemi vampiiridele lisaks ka Eesti kooli peale, siis mulle tundub, et on viimane aeg täielikult keelata ka matemaatika riigieksam, sest noorte inimeste sundimine abstraktselt mõtlema võib neile äkki ajusurma põhjustada.
Kas Kivisildnikul aga sülge ikka jätkub? Võib-olla jagubki. Parem siis juba süljelärakate eest põgeneda. Mõnda teise maailma. Kes kuhu, mõned roheliste võrsete druiidsesse maailma.
Innustatuna aastatagustest emotsioonidest Keava mägedes, oli kindel plaan endale see neljapäev Rapla tagant ajutiselt mõni teine maailm leida.
Parkimisplats lehma karjamaal tervitas saabujaid rammusa maa aroomiga, et mitte öelda lehmasita haisuga. Aga tollest polnud lugu. Tunniajane võimalus piiritus võsas tungelda sundis lehmakookide asemel eesseisvale rajale keskenduma.
Rajameister oli niipalju leebe, et kaks esimest punkti anti maaga kohanemiseks, et edasiseks sukelduda kõikehaaravasse metsarüppe. Magesõstar, väänduv toomingas ja murdunud kuused haarasid tõesti kõikjalt kus said. Suutsin etapid imekombel ilma suuremate vigadeta läbida, mõnel puhul oleks võinud ju terasemalt teevaliku võimalustele keskenduda. Enne linnamäele ronimist 8(45) tekkis hunnitu võimalus ka mudakraavi läbimiseks, mis andis õige päevaku fiilingu - kui ikka tossud pärast muda järgi ei haise, siis nagu polekski päris õige metsas käik olnud.
Keava mägede taimne vaheldusrikkus mõjus mingis mõttes nii nagu täna juhtumisi ERSO hooaja lõppkontsertil kuulatud Mahleri Sümfoonia nr 3. Mahler ütleb oma teose esimese osa "Suve sissemarss" kohta: "Suvi on võitja, kes sammub keset kõike seda, mis kasvab ja õitseb, roomab ja lendab, igatseb ja unistab. Ja kõige selle kohal sulandub meie sisse igavene armastus - nii, nagu kiired ühte fookusesse kokku jooksevad". Tõsi, erinevalt Mahlerist, kes oli pillide rohkusega kohati üledoseerinud, oli eilse rajameistri ettesöödetu üpris parajas doosis.
Pärast finishit oli hää lehmakoogise aasa peal lasta paitada end õhtupäikese kiirtel ja nagu ikka, viia läbi arutelud teiste metsast pääsenutega äsjakogetud emotsioonide üle. Armastus näikse süvenevat, Mahleriga või ilma.
Ahjaa, ja uus mõnus särk on mul nüüd ka. Kressroheline, valge pealussiga, seotud ühe Kivisildniku poolt täissülitatud institutsiooniga. Aga tollest pole lugu.
Eks paelusside ja armastuse vahel olen püünud ikka ka kirjasõnale silma visata. Nii on jalgu jäänud Toomas Pauli "Totrus ja tähendus". Paulil on oskus ühte raamatusse kuhjata kokku totruseid ja tähendusi sellisel hulgal, et pärast raamatu sulgemist jääb endale esitada vaid küsimus - kummal siis on rohkem mõtet - amööbil või inimesel.
Natuke lihtsam oli hakkama saada Hanifi Kureishi "Midagi sulle öelda" looga. Kuigi sealsed inimsuhted, nende normaalsus või ebanormaalsus mõjusid ebareaalsete ja irratsionaalsetena. Isegi kui see pidi nii irriteeriv olema, siis ikka jäi võõraks see pakistanlasest londonlase maailm, hädad ja veidrused.
Sootuks paremini haagib Günter Grassi "Vähikäigul", kus ta endiselt suudab ühte lihtsat lugu jutustades ära rääkida ka kogu Läänemere regiooni lähiajaloo. Ühes lihtsas laeva põhjalaskmise loos näikse kogu II maailmasõda sakslasi oma taagaga jätkuvalt koormavat. Ilmasõda on sakslastele kordades raskem taluda kui meile eestlastele. Meil oleks lihtsam justkui selle võrra, et me poleks justkui ise endale kannatusi kaela tõmmanud. Kuigi mulle tundub, et praegu täiskasvanuks saaval põlvkonnal ei ole nonde viletsustega muud suhet kui meil Vana-Kreeka ajalooga. Ei siin ega seal pool.
Ja muidugi olen ma jahvatanud läbi microlinklaste "Üle piiri", mis on välja kukkunud omamoodi nurga alt ajastupeegeldajana ning kuhu zazibealgi on omal viisil jälg jätta õnnestunud.
Kaarel Kressa kirjatükis "Vereurmarohumesi" aga sõnab: "Kõik, mis tapab, teeb kedagi tugevamaks".
Järgmiste libledeni.
Abituriendid hakkavad järgmisel aastal kirjandi asemel tegema tekstimõistmise katseid. Tallinnas kooliteed alustavad põngerjad peavad kooli pääsemiseks tegema tekstimõistmise katseid. Mida põrgut seal kaksteist aastat vahepeal tehakse!?
Noh tõsi-tõsi, haarates kinni (:)kivisildniku eelmises (6. mai 2011) "Sirbis" ilmunud artiklist "(:)kõik kassikullaks", kus ta kirjandi kaotamise üle manades natuke krossilikult öeldes "Põhimõtteliselt ei ole muidugi vahet, kas surra välja Tammsaaret lugedes või feispuukis lämisedes, projekt eesti rahvas on lõpetatud ja tema hauakirjaks on + + +" üritab sülitada Eesti Pangale, Eesti Energiale, Tallinna Veele, Riigikogule, veriste kätega palgaarmeele ja meditsiinisüsteemi vampiiridele lisaks ka Eesti kooli peale, siis mulle tundub, et on viimane aeg täielikult keelata ka matemaatika riigieksam, sest noorte inimeste sundimine abstraktselt mõtlema võib neile äkki ajusurma põhjustada.
Kas Kivisildnikul aga sülge ikka jätkub? Võib-olla jagubki. Parem siis juba süljelärakate eest põgeneda. Mõnda teise maailma. Kes kuhu, mõned roheliste võrsete druiidsesse maailma.
Innustatuna aastatagustest emotsioonidest Keava mägedes, oli kindel plaan endale see neljapäev Rapla tagant ajutiselt mõni teine maailm leida.
Parkimisplats lehma karjamaal tervitas saabujaid rammusa maa aroomiga, et mitte öelda lehmasita haisuga. Aga tollest polnud lugu. Tunniajane võimalus piiritus võsas tungelda sundis lehmakookide asemel eesseisvale rajale keskenduma.
Keava mägede taimne vaheldusrikkus mõjus mingis mõttes nii nagu täna juhtumisi ERSO hooaja lõppkontsertil kuulatud Mahleri Sümfoonia nr 3. Mahler ütleb oma teose esimese osa "Suve sissemarss" kohta: "Suvi on võitja, kes sammub keset kõike seda, mis kasvab ja õitseb, roomab ja lendab, igatseb ja unistab. Ja kõige selle kohal sulandub meie sisse igavene armastus - nii, nagu kiired ühte fookusesse kokku jooksevad". Tõsi, erinevalt Mahlerist, kes oli pillide rohkusega kohati üledoseerinud, oli eilse rajameistri ettesöödetu üpris parajas doosis.
Pärast finishit oli hää lehmakoogise aasa peal lasta paitada end õhtupäikese kiirtel ja nagu ikka, viia läbi arutelud teiste metsast pääsenutega äsjakogetud emotsioonide üle. Armastus näikse süvenevat, Mahleriga või ilma.
Ahjaa, ja uus mõnus särk on mul nüüd ka. Kressroheline, valge pealussiga, seotud ühe Kivisildniku poolt täissülitatud institutsiooniga. Aga tollest pole lugu.
Eks paelusside ja armastuse vahel olen püünud ikka ka kirjasõnale silma visata. Nii on jalgu jäänud Toomas Pauli "Totrus ja tähendus". Paulil on oskus ühte raamatusse kuhjata kokku totruseid ja tähendusi sellisel hulgal, et pärast raamatu sulgemist jääb endale esitada vaid küsimus - kummal siis on rohkem mõtet - amööbil või inimesel.
Natuke lihtsam oli hakkama saada Hanifi Kureishi "Midagi sulle öelda" looga. Kuigi sealsed inimsuhted, nende normaalsus või ebanormaalsus mõjusid ebareaalsete ja irratsionaalsetena. Isegi kui see pidi nii irriteeriv olema, siis ikka jäi võõraks see pakistanlasest londonlase maailm, hädad ja veidrused.
Sootuks paremini haagib Günter Grassi "Vähikäigul", kus ta endiselt suudab ühte lihtsat lugu jutustades ära rääkida ka kogu Läänemere regiooni lähiajaloo. Ühes lihtsas laeva põhjalaskmise loos näikse kogu II maailmasõda sakslasi oma taagaga jätkuvalt koormavat. Ilmasõda on sakslastele kordades raskem taluda kui meile eestlastele. Meil oleks lihtsam justkui selle võrra, et me poleks justkui ise endale kannatusi kaela tõmmanud. Kuigi mulle tundub, et praegu täiskasvanuks saaval põlvkonnal ei ole nonde viletsustega muud suhet kui meil Vana-Kreeka ajalooga. Ei siin ega seal pool.
Ja muidugi olen ma jahvatanud läbi microlinklaste "Üle piiri", mis on välja kukkunud omamoodi nurga alt ajastupeegeldajana ning kuhu zazibealgi on omal viisil jälg jätta õnnestunud.
Kaarel Kressa kirjatükis "Vereurmarohumesi" aga sõnab: "Kõik, mis tapab, teeb kedagi tugevamaks".
Järgmiste libledeni.
Comments