Paus mõtetele

Koostame jänesekapsastest päringu.
Kirjutame puukidele skripti.
Sisestame muda tossudesse.
Paneme sõnajalgadele uuenduse peale.
Testime porilompide koormust.
Riliisime raiesmikud.
Taastame murdunud kuused.
Analüüsime ülaste olukorda.

Täiskuu.
Nende pilvede taga, mis ainult ähvardasid.

Kombineerisime ennast isaga täna Kose-Uuemõisa, et lasta lummata end kõikematvast rohelisest. Tuleb tunnistada, et Kose-Uuemõisa taga padrikus ei mata mitte ainult vasttärganud rohelus, vaid ütlemata palju sai vingerdatud ümber mahamurdnud kuuskede ning mudistada mudapõhjalistes ojades.

Jooksmine läks veidi tümalt. Eriti alguseotsa kaks lihtsat teeetappi. Kuigi otsustasin end kolmandas etapis (2-23, 3-47) veel säästa ümberkukkunud kuuskedest ja poristest ojapõhjadest, siis teerada jõeluhal oli madalamates kohtades vee all ning ringi tosserdamine mööda pokusid võttis oma aja. Ülejäänud punktid kuni üheksandani kulgesid tõelises rägametsas, kohati õige tihedas võpsikus ning kompassinõela jälgimisest oli ilmselgelt kasu, et pihta saada orvandite seeriale ojaservas.

Krahmasin põskepistmiseks peotäie jänesekapsast.
Mõtlesin kõrreliste küljes kõlkuvatele puukidele.
Lörtustasin-lirtsutasin mudakraavides.
Imetlesin krussitavaid noori sõnajalgu.
Mõõtsin porilompide sügavust.
Silkasin raiesmiku servas.
Püüdsin leida väljapääsu murdunud kuuskede vahelt.
Nautisin lainetavaid ülasevaipu.

Hea paus oli.