Impressionism metsas
Vääna-Jõesuu on paras koht pealinlasele väljasõidu korraldamiseks, umbes nagu pariislane Roueni jõe kallastel Normandias. Jõe ümbruse metsatukad pakkusid linnas kopitama läinud tüüpidele rohelist värskendust - olgu siis sambla, naatide või hiirekõrvadega toomingate kujul. Karge merebriis uhtus linlikud mõtted õhemaks. Unistus suvest süvenes.
Rajameister oli tagataskust koukinud veel mõned sellel maastikul läbiproovimata etapilahendused. Ning juba esimesse (63) punkti minnes viskasin poolel teel kõhuli, äkki on reljeef paremini tunnetatav. Ei olnud, hoopis jala väänasin veidi välja. Teise (32) punkti pääsemiseks tuli võidelda õnneks veel lehtimata toomingapadrikus ning kolmanda (33) punkti kohta oli legendi niipalju visuaali lisatud, et küsimus tekkis, millist osa sillast ikkagi külastada tuleb. Etapi 4(50) - 5(48) lahendus mulle kohe meeldis - paelusjad mudamülkad lisasid kuraasi.
Kuni 13(46) punktini jätkus reljeefipesades snorgeldamine, teadmata millise kuuse taga tegelikult KP tähis peidus on. Kollaaž kunagistest ehituslikest objektidest enne 8(61) oli veidi eksitav. Vahetult enne 12(45) tekkis mõttetegevuse hangumine kaardil kujutatu tegelikku loodusesse kandmisel, mida aitas lahti päästa viraažitamine ümber küngaste.
14(52)st lahkusin algatuseks vales suunas, kuid ennast õigesse kaarde keerates, jäin pakutud peisaaži vangistusse. Madal päike läänekaares joonistas üle mere sirades mändidele taustaks müstilise värvigamma ning jõe suudmeala poole sillale silgates vahetus looduspiltide tonaalsus iga sammuga.
Lihtsamad punktid rannaäärsetes düünides andsid võimaluse eelnevate miraažide kütkes kaotatud aeg tasa teha neil, kel hea kehakultuurne ettevalmistus. Viimased punktid justkui männižalusii vahel mõnusalt kirjul samblavaibal lõpetasid vurle randevuu linnalähedases metsas.
Voilà!
Kuni 13(46) punktini jätkus reljeefipesades snorgeldamine, teadmata millise kuuse taga tegelikult KP tähis peidus on. Kollaaž kunagistest ehituslikest objektidest enne 8(61) oli veidi eksitav. Vahetult enne 12(45) tekkis mõttetegevuse hangumine kaardil kujutatu tegelikku loodusesse kandmisel, mida aitas lahti päästa viraažitamine ümber küngaste.
14(52)st lahkusin algatuseks vales suunas, kuid ennast õigesse kaarde keerates, jäin pakutud peisaaži vangistusse. Madal päike läänekaares joonistas üle mere sirades mändidele taustaks müstilise värvigamma ning jõe suudmeala poole sillale silgates vahetus looduspiltide tonaalsus iga sammuga.
Lihtsamad punktid rannaäärsetes düünides andsid võimaluse eelnevate miraažide kütkes kaotatud aeg tasa teha neil, kel hea kehakultuurne ettevalmistus. Viimased punktid justkui männižalusii vahel mõnusalt kirjul samblavaibal lõpetasid vurle randevuu linnalähedases metsas.
Voilà!
Comments