Ööbikute aeg

Kell on 8 hommikul. Seisan Ülemiste Statoilis. Bensiin vuliseb paaki. Jõllitan kaubanduskeskuse reklaamtahvlit. Ümberringi voogab hommikune tipptund. Üle kõige kostab ööbiku laksutamine.

Õhtul Jägala linnamäe metsas ööbikuid kuulda ei olnud. Hoopis vali tuul kõlgutas lagedal parklapõllul karukellasid ja sundis hambaid plagistama.

Pagesin tuule eest metsa puude ja sääskede vahele.
Rada tassis esiotsa reljeefipesadesse ja pakkus mõnusat nikerdamist kuni kuuenda punktini, mis sujusid eriliste vigadeta. Edasi jätkusid sirged lõigud rikkaliku taimestikuga siledas metsas. Ka need kulgesid ladusalt kuni 10(47) punkt tõi tagasi männiluidetele. Uitasin puntkist üpris lähedalt mööda. Seal lohkude ja muhkude vahel oli end raske millessegi kinni saada, tiirutasin siiski oletuslikult reljeefi ja metsa piiri lugedes õigesse auku. Edasi tuli ära käia 11(61) ületades punktini pääsemiseks neli korda toomingavõsa, mille juured varsakapjade vahel mudas ning mis tähendas lõpuks ikkagi seda, et ka seekord said jalad märjaks ja mudaseks.

13(45) oli veidi nüri, aga eelistasin järjekordse sõnajalgade kooslusega tutvumise asemel lagendiku servast ringiga silkamist. Eelviimast punkti pidasin aga viimaseks ja kui kompostritähiselt number 54 vasu vaatas, siis - oi see küll minu punkt ei ole. Mõningase jabura tiirutasime järel taipasin, et see oli ikka minu punkt küll. Ja lõpuks tagasi lagedale tuule ja sääskede kätte. Metsas oli sääski nii palju, et kui oleks suu lahti teinud, siis nälga poleks jäänud.

Jõuan koju. Kell on 9 õhtul. Astun autost välja. Üle tuhmi linnamüra kostab vali ööbiku laksutamine.