Linna-xdream
Kõigest kolm nädalat tagasi vaevasid tänavaääri talvel kuhjunud lumelasud. Sel nädalavahetusel oli vanalinn täis tänavakohvikuid ja neis peesitavaid turiste. Kuidas ja millal suvi saabuda jõudis kui alles sai paksu talvesalli kaela ümber sikutatud. Siin ta nüüd oli. Tolmune, aga kohal.
Selles tolmuses ja turistises linnas alustasid sajad xdreami-huvilised pühapäevasel ennelõunal jooksujalu tunglemist otse Vabaduse platsilt Pirita suunas. Meie nende hulgas mulluse eksperimetaalkoosseisuga koguvanuses 141 aastat.
Juba esimene punkt oli enneolematult keerukas. Nullpunkti juures Raekoja platsil vaatlesid väliskülalised justkui mõnede metsikute baasmaalaste rüsinat ümber rahapaja. Kontrollipunkti aluseid oli mõned korrad vähem kui nendest huvitatud linlasi ja nende kaaslasi.
Teine punkt meelitas tormlevad ja kätega vehkivad kodanikud linnamüüride vahelt välja sadama suunas. Sellise mäsleva karja koht ei saa mitte ühe väärika linna piires olla. Parem kadugu karjamaale.
Need linnakodanikud, kes polnud pühapäevast jalutuskäiku sooritamas ei vanalinnas ega sadama servas, vaid olid otsustanud rahulikku pargimiljöösse sukelduda, said traumeeritud sadade ratturite poolt, kes tuhatnelja Pirita poole pedaalisid. Etapi ekstreemseim osa oli ellu jätta lapsega rattasõitu harjutama tulnud pereisad ja esimesi rulluisusamme tegevad paarikesed.
Pärast rattalihaste pingutamist Pirita teel algas kogu päeva orienteerumislikum osa. Ratastega või ilma, Rummu metsas orvandite vahel väikseid radu ja nende vahele paigutatud auke taga ajada, on alati keskendumist nõudnud. Meie kambas esines mõningasi mõttekrampe punktide täpsel tuvastamisel - aga suunataju püsis veel nii palju koos, et suurt ajakaotust sel lõigul ei kogunenud.
Pirita jõgi on ajast aega pakkunud ajaveetmist igat sorti lustisõitjatele ning seekord üritas kogu see Vabaduse väljakul lahti lastud kamp rallida jõe alamjooksul, et oma lõbu kätte saada. Osad neist selleks sukeldumas kontrollpunktide järele ka ilma kanuuta. Õigupoolest oli nii legendis kui punkti kõrvale kirjutatud ühe kanuupunkti juurde, et kanuu tarvitamine selle punkti tarvis väga abiks on. Aga kas meie tiimis olid kirjaoskamatud või lihtsalt uskmatud, igatahes otsustas Jaan, et silla punkt tuleb joostes ära tuua. Punkt oli muidugi silla alla nööriga riputatud. Õnneks oli jõe sügavus selline, et punkti võtmiseks ei olnud vajalik koos kaasvõistlejatega püramiide moodustada, aga nabani märjaks sai küll.
Kanuu oli see osa rajast, kus Jaani korraldused sõiduriista paremale või vasemale tüürida, olid ilmselt nii karmid, et kaldale kogunenud kalamehed viimsegi lootuse oma puhkepäeva nautida kaotasid. Kas me sellest just oma paati otsemini liikuma saime, aga kalad ja kaasvõistjelad kiiremini põgenema küll.
Tagasi maa peal. Ei, siiski maa all.
Ei, enne hämaratesse urgudesse siirdumist siiski päiksevalguses üks lisaülesanne, mis nägi välja nagu kilplaste maja ehitamine. Igatahes rapsisid kõik omameelest kõige kergema palgijuraka kuusest, kasest, haavast või sanglepast õlale ning tegid sellega tiiru künklikul heinamaal. Õnneks ei olnud nii kõrget mäge kui kilplastel ja allaveeremise osa jäi ära.
Edasi kulgesime sõnulseletamatu kahekorruselise majavare juurde, millesse heitis valgust umbes kaks ukseauku, mis peitis endas kaht kontrollpunkti, millest üks üles leida tuli. See oli liiga õudne, et mitte öelda ilma lambita oleks täisekstreemne olnud. Seinad tahmased, põrnandates lahtised kanalisatsiooniaugud vaheldumas jalgumurdva kolaga, ninna hingitsemas kiviseinte kõdu. Maja väljamõtlejale, kes sinna punkte panemas käis, annaksin kloaakpaiga esmaavastaja eripreemia.
Punkti me leidsime ruumkammise teel sealt siiski ülesse. Seintele olid tegelikult värske värviga ka mingid nooled ja kritseldused veetud, väga detailselt neisse ei süvenenud, pooleldi alateadlikult sai silmanurgast jälgitud, tea kas oleks võinud neid kohe põhjalikumalt uurida.
Maa peale pääsenuna, tagasi ratta selga ja mõnede vahepunktide najal uuesti Kadrioru poole vahetusalasse. Sealt tagasi vanalinna piirile joonorientiiri mööda, mööda sadama kõrtsidest ja kotte ruleerivatest põhjanaabritest, turnides taas tühermaadel, leidmaks kaks joonele jäävat KPd.
Vanalinna oli vahepeal veelgi rohkem rahvast valgunud , osad lausa lahtise autoga ringi patseerimas. Selleks, et füüsiline pingutus võimsam oleks, asus eelviimane kontrollpunkt üleval Toompeal. Midagi nii kurnavat, et Patkuli trepist üles, Lühikesest jalast alla, Pikast üles jne ei olnud korraldajad raatsinud teha, aga piisas ka ühest Patkuli trepist, et kintsud kangeks saada. Toompealt alla vabaduse risti poole, oleks saanud vabatahtliku lisaharjutusena Neitsi torni lähedal ka vibuga noolte laskmist proovida.
Meie lisaülesanded ootasid meid aga finishi juures. Kolme vahel tuli jagada kolm erinevat ülesannet, mis läksid nii, et mina sain tõukeratta, millega sõitmne oli mingil põhjusel veel kintsu krampi kiskuvam kui trepist jooksmine. Jaan sai hüpata batuudile, mis oli olnud sedavõrd kõhe kui et tunne oli olnud, nagu hüppaks mingile kõvale pinnasele. Ja isa rolliks jäi oravat mängida, mis tal erilisi käbedusega käis. Nii, et teised mind tranduleti ringilt lausa ootama pidid.
Lõpptulemuseks oli mõni koht eespool kui mullu esimesel etapil, veidi kanged lihased, linnatolmused kopsud ja päikesepunetav nina, sajad imestunud pilgud ja ehmatanud jalakäijad.
Vahel paneb ainult imestama, kui palju tühja maad Tallinna kesklinna ümbruses leida võib. Või kui sul ei ole jaksu maksta kalli õlle eest kai serval, siis sa võid soodsa hinnaga kaasa võetud jooke trimbata mõned kümned meetrid eemal põõsa varjus. Tallinn - valikute linn.
Õigupoolest ma stardis veidikene kahtlesin oma talvises valikus ennast sarja esimesele ja viimasele osavõistlusele kirja pannuna, esitades enalde küsimuse, miks ma siin olen. Päeva lõpuks ei olnud meist kellelgi kahtlust valiku ebaõigsuses. Päris kummaline viis pühapäeva sisustamiseks.
Enne starti õnnestus Jaanil üllatada pakihoidjaid kui neile oma just Rahva Raamatust ostetud "Piiblilood" hoiule andis. Nimelt läks nii, et kui olime rattad ära parkinud ja Vabaduse platsi suunas sõitma hakkasime, taipasin isalt küsida, kas ta SI-pulga võttis. Loomulikult ei olnud ta võtnud. No õnneks meiesugused tulevad kodust juba nii vara välja, et isa viskas meid Liivalaia nurgal maha ja tõttas ise koju SI-pulga järele. Nii jalutasime numbrid peal, läbi hommikuse kesklinna. Ja kui meil Draamateatri juurde jõudes ikka veel palju aega oli, siis tuli Jaanile meelde, et Raiden oli üks päev Aadama ja Eeva loo vastu huvi tundunud ja selle tarvis oleks paras üks teos soetada. Nii me siis "Piiblilugudega" xdreami starti suundusimegi. Õnneks oli neil pakihoid. Ja pakihoidjal küsimus: "Selline pakk ongi või?"
Ilmselt Jaan mõtles paradiisist välja aetud Aadama peale kui ta külmas vees punkti järgi sumas ja pärast ülejäänute peale paadis "paremale-vasakule" kamandas. Aga ega me ei lasknud ennast väga häirida - lengerdasime rahulikult vastu voolu edasi.
Selles tolmuses ja turistises linnas alustasid sajad xdreami-huvilised pühapäevasel ennelõunal jooksujalu tunglemist otse Vabaduse platsilt Pirita suunas. Meie nende hulgas mulluse eksperimetaalkoosseisuga koguvanuses 141 aastat.
Juba esimene punkt oli enneolematult keerukas. Nullpunkti juures Raekoja platsil vaatlesid väliskülalised justkui mõnede metsikute baasmaalaste rüsinat ümber rahapaja. Kontrollipunkti aluseid oli mõned korrad vähem kui nendest huvitatud linlasi ja nende kaaslasi.
Teine punkt meelitas tormlevad ja kätega vehkivad kodanikud linnamüüride vahelt välja sadama suunas. Sellise mäsleva karja koht ei saa mitte ühe väärika linna piires olla. Parem kadugu karjamaale.
Sadama ümbruse territooriumil tutvustatigi sportlashingedele neid meeliülendavaid linnapilte, mis avanevad Tallinnasse mereväravate kaudu saabujaile. No kes pagan pärast sellise porno läbimist sellesse linna veel tulla tahab. Kodanikud sportlsed tuiasid aga mööda tüheremaad ainult neile teadaolevat joont mööda, nagu võib vahel juhutda mõne põhja poolt külla saabunuga, sest joonel oli peidus kolmas punkt ja joon ise kulges mööda majaääri, läbi sadamahoonete hoovidest, üle parkimisplatside kuni Liivoja kinnistutaguseni välja. Seal, vanal tivoli platsil, ootasid jalgrattad ja kiivrid.
Need linnakodanikud, kes polnud pühapäevast jalutuskäiku sooritamas ei vanalinnas ega sadama servas, vaid olid otsustanud rahulikku pargimiljöösse sukelduda, said traumeeritud sadade ratturite poolt, kes tuhatnelja Pirita poole pedaalisid. Etapi ekstreemseim osa oli ellu jätta lapsega rattasõitu harjutama tulnud pereisad ja esimesi rulluisusamme tegevad paarikesed.
Pirita jõgi on ajast aega pakkunud ajaveetmist igat sorti lustisõitjatele ning seekord üritas kogu see Vabaduse väljakul lahti lastud kamp rallida jõe alamjooksul, et oma lõbu kätte saada. Osad neist selleks sukeldumas kontrollpunktide järele ka ilma kanuuta. Õigupoolest oli nii legendis kui punkti kõrvale kirjutatud ühe kanuupunkti juurde, et kanuu tarvitamine selle punkti tarvis väga abiks on. Aga kas meie tiimis olid kirjaoskamatud või lihtsalt uskmatud, igatahes otsustas Jaan, et silla punkt tuleb joostes ära tuua. Punkt oli muidugi silla alla nööriga riputatud. Õnneks oli jõe sügavus selline, et punkti võtmiseks ei olnud vajalik koos kaasvõistlejatega püramiide moodustada, aga nabani märjaks sai küll.
Tagasi maa peal. Ei, siiski maa all.
Ei, enne hämaratesse urgudesse siirdumist siiski päiksevalguses üks lisaülesanne, mis nägi välja nagu kilplaste maja ehitamine. Igatahes rapsisid kõik omameelest kõige kergema palgijuraka kuusest, kasest, haavast või sanglepast õlale ning tegid sellega tiiru künklikul heinamaal. Õnneks ei olnud nii kõrget mäge kui kilplastel ja allaveeremise osa jäi ära.
Edasi kulgesime sõnulseletamatu kahekorruselise majavare juurde, millesse heitis valgust umbes kaks ukseauku, mis peitis endas kaht kontrollpunkti, millest üks üles leida tuli. See oli liiga õudne, et mitte öelda ilma lambita oleks täisekstreemne olnud. Seinad tahmased, põrnandates lahtised kanalisatsiooniaugud vaheldumas jalgumurdva kolaga, ninna hingitsemas kiviseinte kõdu. Maja väljamõtlejale, kes sinna punkte panemas käis, annaksin kloaakpaiga esmaavastaja eripreemia.
Punkti me leidsime ruumkammise teel sealt siiski ülesse. Seintele olid tegelikult värske värviga ka mingid nooled ja kritseldused veetud, väga detailselt neisse ei süvenenud, pooleldi alateadlikult sai silmanurgast jälgitud, tea kas oleks võinud neid kohe põhjalikumalt uurida.
Maa peale pääsenuna, tagasi ratta selga ja mõnede vahepunktide najal uuesti Kadrioru poole vahetusalasse. Sealt tagasi vanalinna piirile joonorientiiri mööda, mööda sadama kõrtsidest ja kotte ruleerivatest põhjanaabritest, turnides taas tühermaadel, leidmaks kaks joonele jäävat KPd.
Meie lisaülesanded ootasid meid aga finishi juures. Kolme vahel tuli jagada kolm erinevat ülesannet, mis läksid nii, et mina sain tõukeratta, millega sõitmne oli mingil põhjusel veel kintsu krampi kiskuvam kui trepist jooksmine. Jaan sai hüpata batuudile, mis oli olnud sedavõrd kõhe kui et tunne oli olnud, nagu hüppaks mingile kõvale pinnasele. Ja isa rolliks jäi oravat mängida, mis tal erilisi käbedusega käis. Nii, et teised mind tranduleti ringilt lausa ootama pidid.
Lõpptulemuseks oli mõni koht eespool kui mullu esimesel etapil, veidi kanged lihased, linnatolmused kopsud ja päikesepunetav nina, sajad imestunud pilgud ja ehmatanud jalakäijad.
Vahel paneb ainult imestama, kui palju tühja maad Tallinna kesklinna ümbruses leida võib. Või kui sul ei ole jaksu maksta kalli õlle eest kai serval, siis sa võid soodsa hinnaga kaasa võetud jooke trimbata mõned kümned meetrid eemal põõsa varjus. Tallinn - valikute linn.
Õigupoolest ma stardis veidikene kahtlesin oma talvises valikus ennast sarja esimesele ja viimasele osavõistlusele kirja pannuna, esitades enalde küsimuse, miks ma siin olen. Päeva lõpuks ei olnud meist kellelgi kahtlust valiku ebaõigsuses. Päris kummaline viis pühapäeva sisustamiseks.
Enne starti õnnestus Jaanil üllatada pakihoidjaid kui neile oma just Rahva Raamatust ostetud "Piiblilood" hoiule andis. Nimelt läks nii, et kui olime rattad ära parkinud ja Vabaduse platsi suunas sõitma hakkasime, taipasin isalt küsida, kas ta SI-pulga võttis. Loomulikult ei olnud ta võtnud. No õnneks meiesugused tulevad kodust juba nii vara välja, et isa viskas meid Liivalaia nurgal maha ja tõttas ise koju SI-pulga järele. Nii jalutasime numbrid peal, läbi hommikuse kesklinna. Ja kui meil Draamateatri juurde jõudes ikka veel palju aega oli, siis tuli Jaanile meelde, et Raiden oli üks päev Aadama ja Eeva loo vastu huvi tundunud ja selle tarvis oleks paras üks teos soetada. Nii me siis "Piiblilugudega" xdreami starti suundusimegi. Õnneks oli neil pakihoid. Ja pakihoidjal küsimus: "Selline pakk ongi või?"
Ilmselt Jaan mõtles paradiisist välja aetud Aadama peale kui ta külmas vees punkti järgi sumas ja pärast ülejäänute peale paadis "paremale-vasakule" kamandas. Aga ega me ei lasknud ennast väga häirida - lengerdasime rahulikult vastu voolu edasi.
Comments