Leppimine

See tükk maad Kallavere külje all, on minus alati tõrksust tekitanud ja sellest jagusaamine on läinud alati üle kivide ja okasrisu, kummalises haisus ja kahtlaselt helkivate veekogude kallastel.

Jõelähtme o-maastik on varasematel kordadel mulle oma pinnamoega pidevalt frustratsiooni põhjustanud. Sel korral oli rajameister nii korraldanud, et minu valitud N40 rada suutis mu selle maa-alaga lepitada. Igatahes ei olnud ma üleliia häiritud kloaakjärvedest või sodimägadest või kõigest muust veidrast ja ebailusast, mis seda kanti ümbritseb. Rada kulges suurelt jaolt meeldivama poole peal ja metsatukk mõjus pigem turgutavalt.

Tõsi, orienteerumislikult oli seekord juba tõsisemat keskendumist vaja kui eelmine kord Pirital. Esimesse punkti minek kulus tavapäraselt ruumi ja kaardiga kohanemisele ning ma lihtsalt kuidagi sattusin sinna,. Teise punktiga tekkis ka veel geoloogilisi probleeme, aga edasistel etappidel avastasin, et orienteerimisvõtted on samuti lume alt välja sulanud ning vaid korra kaldusin trajektoorilt kõrvale, valesse lohku 10(38)asemel käisin ka 44s ära. Lisaks tundusin endale eriti kavalana, minnes etapi 11(36)-12(35) mäest alla mööda teed.

Igatahes päästis tänane käik mu selle o-maastiku vihkamisest.