Vee ja maa intervallid

Lumi on lössakile vajunud ja maa hakkab tagasi tulema.

Vabaõhumuuseumis sai täna võtta mitmeid vee ja maa intervalle.
Vett padises kaela ülevalt, vulises kraavides, läikis roosakalt vastu merejääl, peitus lumehangede all, segunes poriga teeradadel, istus käsnjalt väljasulanud samblas.
Maad seevastu kohtas peamiselt muda ja lehekõduna üksikutel paljastunud pindadel.

Möödajooksvad kaasorienteerujad tekitasid tossutalla alt lenduvaid sopa- ja veepritsmeid, mis kõik on kokkuvõttes märk vältimatust kevade saabumisest ja vasikavaimustunud o-tajatest.

Intervallid tähendasid eelkõige seda, et igasse järgmisse paarisarvulisse punkti ei tohtinud minna kauem kui eelmisse paaritusse just mindud sai. Mul kella polnud, silkasin tunde järgi. Nagu vaheajad näitavad, siis korra olen patustanud - 7(51) järel olen 8(49)sse rohkem kui 2x kauem liikunud. Ning peaaegu kõikidel muudel juhtudel on rahunemise etapp kiiremini läinud kui eelnev jooksuvahe. Tõsi, paaritud etapid olid reeglina ka pikemad, aga näikse, et ajakulu taju vees liikudes ei ole sama, mis maismaal. Miilide värk.

Tegemist oli seekord selgelt pigem füüsilise üritusega õppimaks iseenda keha liikumist ajas ja vee erinevates olekutes, aga see kulus mulle ära. Ajupoolkerad jäid pahempidi keeramata.

Comments

Popular Posts