Teine päev veel

Puud püsisid endiselt püsti ja vihma ei sadanud. Vähemalt noil hetkil mitte kui orienteerujad metsas olid. Tuul veidi puhus. Seda oli näha pilvedest.

Hommikune ilm ei olnud piisavalt kole, et ülespaistetanud hüppeliigesega metsas lonkamine ära jätta. Pealegi rada vaid 5 kilomeetrit. Mis seal ikka, jalg paelaga kaela ja küllap jalutab kolmetunnise kontrollaja sees ikka läbi. Eks katsub rohkem parema jalaga käia. Või kui peaks siiski ka vasakut vaja minema, siis peab küngastelt alla-üles laskumiseks jalaasendi jaoks sobiva suuna valima.

Tundub, et kahe esimese etapi juures olingi liialt jalale keskendunud, sest tulemuseks oli ebmõistlikult pikk maa punktini jõudmiseks. Eriti vihale ajas see mind teise(57) otsimisel kui ma lausa 39sse välja jõudsin ning kui lõpuks taipasin, et olin praktiliselt juba kohal olnud kui otsustasin enne veel ikkagi muu metsaaluse läbi vaadata.

57-72 oli huvitava teevaliku etapp ja näib, et kõige ratsionaalsem ma just polnud. Oleks ikkagi võinud Linajärvest paremalt mööda oosiserva, oleks konditsiooni arvestades targem, kui kaks korda järsust oosi servast alla ja korra üles. Linajärv ise oli vett ääreni täis nii, et hakkab kohe üle ääre ajama. Kalajärve punktid 76-87-35 päris puhtalt just ei tulnud, aga pisikõverustega siiski käes.

35-77 oleks võinud vast päris otse minna, mets ei olnud üldse nii roheline kui kaart seda paista laseb. Lähtudes taas oma jalavarustusest ning asjaolust, et päris otse minnes pole head märki kuhu end kinni joosta, lootsin vasakult väikese kaarega pihta saada sihi otsast teerajale. Mis ka õnnestus ning nüüd teelt tulles polnud punkti leidmisega raskusi.

Järgnesid kolm punkti 90-73-45 mööda sooserva. Kaunis.  Punktidega peavalu ei olnud. Naljakal kombel ka jalavalu eriti enam mitte.

Tänane 58 asus eilsest tuttaval, minupoolt paljukaardistatud maastikul, seega ei olnud tuvastamisega probleemi ning 40sse läksin meelega väikse haagiga. Tolles männi-kanarbikus on maru lihtne lühikesel lõigul kõik pinnavormid täiesti käest lasta. Seekord püsisid peos. Viimassese läksin suunas, kuhu kõik ülejäänudki paistsid liikuvat.

Rada oli oluliselt lihtsam kui eile. Pooleteistunnine kompress vihma- ja rabavees võimaldab vasakut jalga jälle päris vabalt kasutada. Olin vist pea ainus, kes korraldajatega koos viimaste autasude kätteandmist lõpuni jälgis ning N75 ja M85 on ikka fenomenid omaette.

Võrreldes Suunto Gamesi kaarti tunamulluse Suvejooksu omaga, siis on üpris palju täiendusi tehtud. Mitmel pool on mets värvi vahetanud, teerajad ja sihid asendunud kollasega või kollane teerajaga ning kaardiservades on reljeefgi muutunud. Tea, kas kaks nii erinevat kaardistaja käekirja või saabki ühte ja sama metsa nii erinevalt näha. Pole varem nii mõelnudki, aga kaardistamine ei näi olevat mitte niivõrd täppisteadus kui et vaba loominguline väljendusviis mõningate etteantud piirangutega. Muidu mulle aga meeldib, et kohad, millel on nimesid (järved, mäed, rabad, talud jms) on ka kaardile kantud. 

Mõnus (võistlus)üritus hooaja lõppu. Kuigi jah, saab veel libahunditada ja kompassipäevakutada.