Suunto Games Läsnal

Nii nagu mõned pealinna karud toimetavad ahjukartulite ja talvepuude, või oli see vastupidi, varumisega, on Zazipea kaks viimast nädalt intensiivselt samuti karustunud: aplalt õgides talverasvade, või olid need transrasvade kogumiseks ning töölt naastes on olnud ainus soov endale tekk peale kraapida ja talveunne vajuda. Sellise jama vastu lootsin täna Läsnal Suunto Gamesil (miks mitte Sügisene Suvejooks) võidelda, kuigi asjatundlikud inimesed etsi blogi asjakohase teema kommentaariumis väidavad, et ka Läsna kandis tegelevad karud talveperioodiks ettevalmistamisega maiustades põtradega.

Kogu sellest mesikräpist üle olla püüdes, olin N35 stardis. Karge oktoober, või hoopis hiiliva tormi äng või täiskuu lähedus, kalgendas kere ja vaimu ning tõmmet märgade taimede vahele söösta ei olnud. Siiski, siiski, K-punkti poole tosserdades muutus meel päikese nurrumisest mööda rohelist kõikehõlmavat sammalt veidi kirkamaks.

105-104-80 läksid kaunis samblametsas jalutades punktide mõttes üpris ladusalt, kuigi enesetunne oli veidi imelik - pea nagu käis ringi ja tasakaalu taju oli kuidagi vilets.

97sse minek sundis teevaliku osas tähelepanelikumat kaardi dekomponeerimist. Janu mul veel tekkida ei olnud jõudnud ja joogipunktist ennast eksitada ei lasknud. Võib-olla oleks võinud idast ümber raiesmiku, aga rassisin otse üle.  Endiselt veidi oimetu enestundega ei olnud mööda libedat oksarisu kulgemine just mitte kõige elegantsem. Tuvastasin end mitmel korral eriti tugeva maakülgetõmbejõu kätte jäänuna.

83 minnes kaotasin suuna käest ja veetsin mõtsikelu minuteid segadusse aetuna mädanenud sõnajalgade vahel kuniks mingi sisetunne andis aimu, kuhu poole minna. 84sse ka pisikese põikega. 85 aga oli pikkadele jalgadele, läbi raba, pikalt suuna järgi. Vahepeal sai ennast rabast väljas teede järgi korrigeerida ning see oli ka üks imelisemalt otsejoones punkti peale sattumisi, kuigi enda meelest oma ebaleva oleku tõttu piisavalt sakitasin. Eks tuigerdaval karul ka vahel veab. 77sse jõudmine läks väikeste kõhklusetega, aga raiesmiku serv oli liiga selge piir, et suurelt mööda panna.

92sse minnes olin omameelest kogu aeg kaardis, ometi suutsin mingit valet punkti hakatuseks külastada, õnneks hoomasin kiirelt, kuhu sattuda. Siis vaatasin, et oh nii vähe on veel jäänud ja pistsin punuma, jõudes välja 57sse, mis oma ümbritseva maastiku poolest sobis päris hästi ka 58 jaoks. Vot nüüd oli aga järg läinud. Jahmerdasin seal ümber selle sinise lohu ja jõudsin uuesti 57sse, aga pilt oli ees kuidagi nii sõre, et ei võtnud kinni kaugel ma 58st olla võiks. Arvasin, et ligemal. Kõndisin nina kaardis, kuniks vasak jalg sattus täiesti ebamõnusalt ühte auku. Tavaliselt ma metsas jalgu välja ei vääna, aga praegu on kuni põlveõõnlani mingi soon valus. Vastik! Vastik! Vastik! Liikusin edasi, püüdes kasutada astumiseks peamiselt paremat jalga. Torgatas pähe eluterve mõte liikuda suure teeni. Teel asjad selginesid ja punktid 58-59-60 lahenesid longates. Eelviimasesse 46sse kulgemiseks läbi karjääristiku ja kase- ning männivõsa nägi asi küll rohkem uimase kähriku tuiamise moodi välja. Rahmeldasin seal männipadrikus alustuseks kogemata viimasesse punkti ning selle järgi ei olnud raske enam 46s ära käia. Ning siis laskumine finishisirgele.

Aega metsas oli läinud kolossaalselt. Võiks arvata, et ma vahepeal ühe talveuinaku olen sooritanud. Kuna ma veidi sellise pilves peaga ringi rändasin, ega poleks ka puudunud, et endale mõne juurika alla uinakuaseme oleks vaadanud, natuke risu peale ja tühja ka sest muust ilmast. Õnneks, võib-olla ka kahjuks, oli mus säilinud inimlik soov kuhugi konkreetsesse paika välja jõuda ning pikem mediteerimine kändude rüpes jäi tahaplaanile.

Õigupoolest ma pingutan veidi üle kui enda talvetuleku eelsest käitumist karuga võrdlen, pigem on tegemist pea kaotanud mägraga.

Vihma ei sadanud ja puud püsisid püsti, saab näha kuis homme.

Peaks nad homsed stardiajad enne üles panema, kui ma magama jään ... hea mets ... hea rada ... huvitav finishisirge ...  keskus kompaktselt koos ... isegi amps ...