Sundvalikud Tähetornis
Sügis laseb armutult paista oma novembrikuisemat palet - hallid pilverünkad vahelduvad kiiresti veel hallimatega, mis paiskavad kaela jämedaid piisku. Kollased puulehed kleepuvad maapinnale ja seal liikuvatele objektidele. Objektid ise ajavad kõledasse vett täis õhku enda seest välja sooja auru. Õdusaim viis olemiseks näib olevat siseruumides kuuma teed lürpida kui et looduse käes viibida.
Ometi tekkis Zazibeal tahtmine täna ennast Harku raba serva venitada, et mändidelt pähetilkuvate piiskade all end tsipake virgutada. Männid suudavad ka siis soojaks ja hellaks jääda kui kõik muu gootilikult otsejoones kõdu suunas tormab.
Soojade mändide vahele siirdusin lahendama üpris lahedat ülesannet - tuua ära kolmteist punkti, läheb selleks aega siis kaua läheb. Punktid kaardil olid end kahele poole Tähetorni tänavat paigutada lasknud ja nii lugesin ma oma kolm korda, kas lõunapoolsel alal on tõesti täpselt kolmteist punkti ja mitte salakavalalt kaksteist. Aga ei olnud ja nii ei pidanud keskmise raja läbijad suurt teed ületama. Rajameistri väites, et mets on märg, mul suuri kahtlusi ei tekkinud ning sättisin punktid enda jaoks ringi. Nuh ei teagi, eks seal kombineerimisvariante oleks natuke olnud, aga arendasin mingit sellist mõttekäiku, et võtan enne võsasemast metsast 31-34-37 ja siis mägedesse hõredate mändide vahele.
36 juures püüdsin üht nooroienteerujat järje peale aidata - poiss oli metsa all olevatest radade hulgast päris segaduses. Reljeef talle ka tuge väga ei pakkunud, aga pärast saime 33 juures jälle kokku, päris ära ei eksitanud vast last.
Ja kuigi Harku mets on ka minu jaoks paras teede ämblikuvõrk, kuhu ma just väga tihti ei satu, siis suutsin mustade joonte alt ka heledamaid reljeefijooni leida ning kummalisel kombel esitasid nood päris loodust adekvaatselt. Ehk rada sujus kuidagi ütlemata ladusalt ja püsisin 100% kaardis. Tavaliselt suudan Harkus ennast ikka kuskile muti auku susserdada, kus valguskiirteks vaid üksikud vihmausside uuristused.
Ometi tekkis Zazibeal tahtmine täna ennast Harku raba serva venitada, et mändidelt pähetilkuvate piiskade all end tsipake virgutada. Männid suudavad ka siis soojaks ja hellaks jääda kui kõik muu gootilikult otsejoones kõdu suunas tormab.
Soojade mändide vahele siirdusin lahendama üpris lahedat ülesannet - tuua ära kolmteist punkti, läheb selleks aega siis kaua läheb. Punktid kaardil olid end kahele poole Tähetorni tänavat paigutada lasknud ja nii lugesin ma oma kolm korda, kas lõunapoolsel alal on tõesti täpselt kolmteist punkti ja mitte salakavalalt kaksteist. Aga ei olnud ja nii ei pidanud keskmise raja läbijad suurt teed ületama. Rajameistri väites, et mets on märg, mul suuri kahtlusi ei tekkinud ning sättisin punktid enda jaoks ringi. Nuh ei teagi, eks seal kombineerimisvariante oleks natuke olnud, aga arendasin mingit sellist mõttekäiku, et võtan enne võsasemast metsast 31-34-37 ja siis mägedesse hõredate mändide vahele.
36 juures püüdsin üht nooroienteerujat järje peale aidata - poiss oli metsa all olevatest radade hulgast päris segaduses. Reljeef talle ka tuge väga ei pakkunud, aga pärast saime 33 juures jälle kokku, päris ära ei eksitanud vast last.
Ja kuigi Harku mets on ka minu jaoks paras teede ämblikuvõrk, kuhu ma just väga tihti ei satu, siis suutsin mustade joonte alt ka heledamaid reljeefijooni leida ning kummalisel kombel esitasid nood päris loodust adekvaatselt. Ehk rada sujus kuidagi ütlemata ladusalt ja püsisin 100% kaardis. Tavaliselt suudan Harkus ennast ikka kuskile muti auku susserdada, kus valguskiirteks vaid üksikud vihmausside uuristused.Teevalikute ja rajaplaneeringu osas võiks küll veidike diskuteerida. Näiteks 32 oleks võinud esimesena ära võtta, oleks pärast haagist pääsenud. Ja vast ka 33 esimeses pooles, et 32-31-33-34-36-34 selle asemel, mida mina tegin. Nu kõikide punktide ehk pika raja läbimine oleks humoorikam olnud. Aga tänane tunnine ring oli täpselt paras.
Üldiselt kohtas metsas teiste liikuvate objektidena vaid teisi auru puhuvaid orienteerujaid. Isegi kirevate liibukatega ratturid, kes sealkandis üritavad sust sääri välgutades valguskiirusel läbi tuhiseda, olid soojematele jahimaadele kadund. Poristel metsasihtidel võis nende sealviibimist siiski tuvastada sinna jäetud värskete jälgede põhjal. Võib-olla nad ei torganud oma rõivaste tõttu üldises sügiskirevuses lihtsalt silma. Ei, ratturite vastu pole mul tegelikult midagi, aga nad on lihtsalt sellised. Kirjud.
Comments