Peegelduses elusolemine

"Ellujäämine ei ole oluline. Elusolemine on oluline."
Ju-jah. Ma sain täna omale Jaan Kaplinski "Jää" ja just nii öeldi mulle kui raamatu suvalisest kohast lahti tegin ja pilgu tekstile viskasin.

Tollest tekstist läbinärimine on nagu sööks hamburgerit. Sa ei tea, mis salatilehe all peidus on. Lootes lüüa hambad kanakotletti, satud juurviljakotleti otsa või juustu polegi. Või juhtub vastupidi - suutäis osutub liiga kirjuks ning osa maitsvast kastmest niriseb lihtsalt alla. Sa ei suuda kõike kinni püüda. Enne kui jõuad eelmises lauses olnud mõttekäiku vaidlustada, oled järgmise keerdudesse takerdunud.

Ja kui ühe peatükiga hakkama saad, valdab keha eriline võidutunne. Mu meelest natuke sama joovastus kui õnnestub BigMac viisakalt, ilma äpradusteta lõpetada. Tõsi, vaim alles seedib, mis see õieti oli, mille alla kugistasid. Oli see mõni lihtsakoeline kodune roog või hoopis idamaine vürtsikas hõrgutis. Ja proovid korra veel.

See, et sa sööd midagi nagu hamburgerit, ei tähenda iseenesest et sa sööd hamburgerit.

Aga jättes elu kulinaarsema poole.

Proovisin Kloostrimetsas täna elus olemiseks ühte elusolemise viisi - orienteerumist peegelpildis kaardiga. Õigupoolest olen seda tagurpidi keeratud kaarti siiani peljanud ja selliseid päevakuid vältinud. 
Tänalõunases päikselises Kadrirorus tundus, et vaevalt see ikkagi mõistuse tagurpidi keerata saab. Meelitasin veel Jaani ja Raidenigi sügiskollasele jalutuskäigule.

Stardis sadas pooltahket vihma. Siirdusime õlgu võdistades sügist nautima.
Võtsin lääne ja ida vahetanud R3 raja kaardi. Mõtlesin sihiristkülikute vahel kulgevad etapid enda jaoks selliselt läbi - kui kaardi järgi tuleb minna paremale-vasakule-paremale, siis tegelikult lähen vasakule-paremale-vasakule. Ei hakanud otse diagonaale rihtima ning kompassi võis päris ära unustada.
See süsteem toimis päris kenasti kuni kuuendani(33). 33 on ikka mul selline kirstunaela numbriga punkt. Seekord olin suunaga ikka veidi puusse pannud ja jooksin kepsakalt eemal paistvasse 34sse. Katsu sa nüüd ennast seal teede ja reljeefi rägas paika saada. Laias laastus suuna küll, aga täpse asukoha tuvastamine oli ikka igavene jama. Lõpuks kuidagi kaardi servas olevate majade järgi ja kaarti vastu taevast läbi valgustades tekkis mingi tunnetus. Tea, kaua oleks läinud kui kaart oleks teiselt poolt täis trükitud.
Otse lõuna suunas tagasi tulemine oli juba ladusam, sest siis olid objektid lihtsalt vastaskätt. Teraselt tuli meeles pidada 48st viimase ja finishi punkti poole jooksmise suunda. Automaatselt keerasin end ikka algul valele poole.
No ja siis muidugi finishipunkti asukoht. Eks ma panin ka otse stardi poole tuulama. Nagu ikka Kompassi päevakutel kombeks, et lõpp ja algus on samas kohas. Korra kaardile vaadates tundus nagu kahtlane, aga teele välja jõudes tegi Aivar piisavalt otse välja ütlemata mõtetega lärmi, püüdes minu järgi jooksvale naisterahvale selgeks teha, et kas kaarti ikka ei peaks vaatama ja kes kaarti ei vaata, see saab mitu korda edasi-tagasi joosta ja mis ta juhmide järgi jookseb. No siis sain mina ka aru, mispärast need finishit tähistavad rõngad mulle imelikud tundusid ja miks minu järgi mitte joosta ei maksa. Meeleolukas tüng hoidmaks meeled lõpuni erksad.

Järgmise laupäevaku formaat näikse eelkõige toorest jõudu nõudvat. Saab näha.

Lõpetuseks tahan meenutada ühe Aleksander Suumani luuletust "Mida ma tean Hollandist?" Kui te teate sellest luuletusest pealkirja, siis te teategi juba kogu luuletust.
Ja seetõttu on minu tänaõhtune luuletus:

Mida ma tean Uus-Meremaast?















.

Comments

Popular Posts