Palivere lood
Zazibea pesakonna jõudmine Paliveres toimunud Libahundi jäljele oli suhteliselt kahtlane, kõikudes variantidest koos laste ja sõpradega kuni üldse mitte minemiseni. Lõpuks jäi nii, et staazhikaim osa sättis ennast kohale.
Palivere asula Läänemaal on omamoodi ajaloo konsentraat. Nii on seal muistne hiiepuu ja linnamäe algeid, mõisa asupaik 15 sajandist, raudteejaam ja ümber selle kujunenud sajandi tagune vana-asula ja lõunapoolsem sõjajärgne tööstus- ja asulaala.
Libahundi keskus paiknes mõisas, mis tänasel päeval tegutseb hostelina. Vanuritele kohaselt olime poolteisttundi enne starti kohal. Aeg, mis õnnestus mõisa ja auto vahel edasi-tagasi kiiresti maha tosserdada.
Kokkuvõtlikult etterutates võib öelda, et esimene kolmandik kulges ladusalt ja tagumisel veerandikul ei olnud häda, aga vahepeal pakkusid veetakistused võimalust tutvuda eluga globaalses kliimasoojenemistingimustes.
Kõik sai alguse raja planeerimisest. Kui selle sammu juures mõistust mitte täiel määral rakendada, on rajal kehva plaani paremaks kõndida lollide lootus. Õigupoolest teeb Libahundil rajastrateegia sammu jagu keerukamaks lisaülesannete olemasolu. Noid ei pea iseenesest sooritama, aga nende läbimine võib ettemääramatu aja aega ära süüa ning loodetud kilomeetreid läbida ei õnnestu. Oleks võinud siiski rohkem maastiku olemust kaardilt välja lugeda ja juba enne eeldada, et soo servas praegusel aastaajal märg võib olla. Aga nagu pärast koju sõites Tuula kaudu Keilasse silm seletas, siis kahel pool teed laiusid ka põldudel järved. Nii, et märg võis olla igal pool ja kaardi sigri-migri just võtit ei andnud, millistest piirkondadest rohkem eemale hoida.
Sõlm peale ja punuma.
Stardist sai algatuseks tekstilise legendiraja ja nii hajutati mõisakeskuses tiireldes seltskond laiali. Meil Jaaniga kujunes nii, et ma ajasin tekstis järge, Jaan luges samme ja jälgis kaarti. Mõisa õunaaias oli veel nalja nabani. Lehmalauda piirkonnas vahetus miljöö kiirelt aroomikaks argisuseks kuni lõpuks legend esimest Taebla jõge ületava purdeni juhendas. Oh-ohhoo. Purdesabas võis jälgida mitmeid eriilmelisi paralleelpurrete ületamisi ning stiilipunkte oleks ohtralt jagada olnud. Auplausi vääriliseks tunnistati taskukoera purdeületus. Suurem peni rakendas ujumist. Aegamisi voogas rahvahulk üle jõe. Legendi järgi keerutasime edasi, leebemale purdele, lausa sillale, kus paikneb Kuliste aas, mille erline kaunidus seisneb Taebla jõe poolt voolitud käärus, mille ümber avaneb looduslik amfiteater. Omapärane paik.
Isegi naljakas kui navigeerimiskirjeldus lõpuks raudtee silla all otsa sai. Hakka nüüd järsku ise mõtlema. Jaani sarkastiline märkus, et nojah järgmiseks on: "Kaevake ennast maa sisse", sai karistatud hoopis taevasse pürgmise sunniga.
Punkt oravatele.
70. punkt oleks iidsel ajal asunud merekaldal ning suushüppemäest võinuks otse merre hüpata. Vaevalt et muistsetel eestlastel plaanis just hüppetorn rajada oli, kuid linnamäe kokku kuhjamisega nad seal algust tegid.
Tänasel päeval oli torn veidi sõredavõitu, kuid see ei takistanud korraldajatel sundida osalisi sinna otsa punkti järele saata. Tõsi, ei suusahüpped ega turnimine ei olnud meie ala. Jaan libistas ennast natuke raudlattide küljes, aga puudu jäi haakest, tõmbest ja veel millestki. Sellist tempot me endale lubada ei tihanud. Aimata oli, et äkki on Libahundil meile muudki peale tornis turnimise pakkuda ;)
Karjäär.
Siirdusime karjääri poole. Seal pidavat hästi Palivere servamoodustist tundma õppida saama. Palivere-Risti-Ellamaa marginaalne oos on Läänemaa kõige silmapaistvaim mandrijää servamoodustus, mis kujunes 11200 aastat tagasi. Praegu tähistab tolle litoriinamere rannajoont oosialune luitestik. Lisaks oosi läbilõikele sai sealses kohati varinguohtlikus kruusakarjääris omandada mõned punktid - 47 ja 28 ning õppida tundma kändusid ja oksasid, tutvuda ka mullaga. Väga õpetlik koht.
Karjäärist läksime edasi lõuna poole läbi läänemaaliku tammemetsa 53 poole. Tolle punkti ümbruskond oli nagu mõni kaasaaegne ostukeskus, kus loomadele pakuti maiustamist küll klassikalisest heinasõimest, küll soolapuu limpsimise võimalust. Tammed oma keeruliste võradega teevad metsa huvitavaks ja punktini ning tagasi oli õige muhe jalutada: põhjapoolsemale kõrgemale vahelduva puistuga (tammed, sarapuud, männid, kased, kuused, haavad, paburitskid) metsale oli lõunapool teed vastukaaluks sootuks madalam tüüpiline rabamets.
Vahetult enne punkti 49.
Kraavi serv 48sse ja siht läbi 49 punkti läks veel üpris mõnusa ja vahelduva metsa. Kahe punkti vahele jääv purre üle kanalisse aetud Taebla jõe oli kahe toekama palgi abil kergesti ületatav. Ometigi. Just seal, natuke enne 49ndat. Surnud sõnajalad tapsid taas mu hüppeliigese. Oigasin põlvili maas oma minuti, kuniks hullem valu lahtus. Hullem kui esimene kord, sest pole paraneda paarinädala tagusest ajast veel jõudnud. Ja vaevalt ma siiski seal sõnajalgade poolt sepitsetud lõksus veel mõtlesin, et seekordse matka lõppenuks võib lugeda, sest aega oli kulunud kaks ja pool tundi. Teelõik 54sse oli väänatud liigese esialgseks taastamiseks päris hea. Otse astudes pole ju suurt hädagi. Punktini jõudmine nõudis esimesi tõsisemaid kraavihüppeid, mis ühe jalaga väga mõnnad ei olnud.
Kompress Marimetsa rabast.
Pärast 54 punkti algas tutvumine erinevates kujudes veehulkadega. Alustuseks mõned mättaid kasutades läbitavad kraavid.
Õeahhh. Mul hakkavad praegu ka jalad valutama kui ma mõtlen sellele, kuidas Marimetsa rabas üle poole kilomeetri külmas vees lödistatud sai. See oli nagu üks suur svammi täis järv. Ja svamm oli neetult hästi sügisest vihmavett endasse imanud. Mõne kuivema tuti otsas sai paar minutit lihtsalt seistud, et oodata, millal soojus jalgadesse tagasi tuleb. Lõikasime otse 62 suunas põikega läbi teele jääva metsapoolsaare, aga sinna poolsaarele meie ind jäi. Krampis jalgadega selle suure svammi peal aega veeta ei tundnud kõige elutervem idee, isegi vastukaaluks venitusele näis säherdust kompressi paljuvõitu. Ometi on Marimetsa raba võimas - peaks Eesti suurim olema ning raba vastaskallas jäi tõesti silmapiiri taha. Tasub teine kord veel tulla. Ametlik rabakülastus punkt ongi sootuks Virtsu tee alguses.
Siis sattusime The Cube'i.
Kuna 62 ületamatu vee taha jäi, tundus hea mõte otse 58-sse lõigata. Kuni esimese kraavini. Ilma ujumata üle ei saa. Keerasime ristuvat kraavi mööda üles. Taas kolmemeetrine tümade servadega jõledus. Veel korra käänakut pidi tagasi. Ühest õhemast kohast läks üle kraavi kasetüve vidre. Jaan hankis toetuseks teise kobraste hambateritusridva ja kalpsas üle kommentaariga, et kasuta raskuseks rohkem seda abitoigast. Naljamees, ma olen tast paar kilo raskem. Mina rassimas ühel pool vett tummisema kasetüvega, Jaan ja ilmselt kõik ülejäänud koprad, irvitamas teisel pool. Täiendasin silda teise kasepalgiga. Nojah, sellest saime üle, aga edasi. Vastas ikka mitmemeetrised mustjad ojad. Kraavide lõksus. Nagu filmis Cube. Saad ühest ristkülikukujulisest lapist leitud mulgu kaudu järgmisse samasugusesse. Selleks, et ületada viimane kraav, ületasime ristuvat kraavi, mis veidi kitsam oli, kaks korda. Isegi põdral oli nendest kraavidest kõht lahti länud. Lõpuks me pääsesime teele, kus me olime juba olnud. Mõõdukalt napakas trajektoor, et noppida mitte ühtegi punkti, aga elamusi kuhjaga.
Palivere bassein.
Igatahes olevat Taebla vallas mõte seda liivaluidete vahel olevat tiiki, mida endisel ajal ehitusmaterjali karjäärina kasutati kauniks supluskohaks kujundada. Libahundi ülesanne oli aga seal kanuutada. Juba eemalt puude vahelt oli 71 poole siirdudes tiiki nägemata mõla klõbinat kuulda. Veel vett? Mis sest et paadi all. Ei tundunud atraktiivne. Hea ülesanne. Eemalt vaadata. Aega hakkas ka tegelikult nappima.
Mägedes.
25 ja 37 olid lohutuseks mõnusas kuivas männimetsas, künkamügerike vahel. Ja ikkagi suutsime esimese hooga teisel pool küngast 37st mööda tormata.
46 ja eelviimane veekogu ületus.
Läbi Palivere asula tagasi teisele poole Haapsalu maanteed, silla alt 24st 38ks moondunud punkt ning hommikust legendi tagurpidi läbides põikega 46 kaudu keskuse poole tagasi. Taas väike purde järjekord, aga lõpu eel leidus ka kodanikke, kes olid juba niisuguse sangarlikkuse saavutanud, et kappasid läbi Taebla jõe rinnuni vees. Einoh, mis see väike vesi ikka teeb.
Enesetunde parandamiseks
vastu finishisse suunduvat rahvavoogu liikudes 39ndat ära toomas. Kui olime 46st pääsenud laudamaastikule, pakkus Jaan, et kas jõuame 39 ka võtta. Legendis selgelt öeldud, et teisel pool jõge, lõunakaldal. Arvasin, et joostes jõuame. Me ju ei jookse. Kaalusime kummalt poolt silda ületada, kas Kalda talu poolt või ümber lautade joosta. Otsustasime, et kui lähme, siis ümber lautade, mõisa juurde siirudvalt teelt. Seal on rada niikuinii sisse ka trambitud. Vaatasime teele jõudes uuesti kella. Jah, jooksuga jõuab. Jooksime. Ühes kraavikeses sai taas jalgu 2x korda värskendada. Jõudsime, minut ja kolmveerand veel reservis.
Üldemotsioon - hea.
Vahel annab ebaõnnestumine hoopis positiivse emotsiooni. Sest tagantjärgi tundub enda rumalus nii tobe-naljakana. Nagu olekski följetoni sinna metsa koostama läinud. Ujumisoskamatus külmas vees ei võta ära laengut, mida üks Eesti suurematest rabadest annab. Palivere asula oli põnev ja purunenud rändrahn ja hiiepuu ja Silma allikas ja raudejaama hoone jäid täitsa külastamata.
Mu jalad on veel hilja õhtul soisest külmaravist täielikud tukunuiad ja surisevad teisti kui tavaliselt. Tea, mille vastu see nüüd aitab.
Ju sa pead inimesena taipama, millal palju loodust on liiga palju. Millal palju vett enam elada ei lase ja miks ta ei lase. Millal külm on külm. Eks inimesele meeldib ikka ennast proovile panna, justkui enda võimsusele kinnitust saada. Ja eks mõni on selles võimsam kui mõni teine ja eks ta lähe aina osavamaks omale igausguste imeviguritega suuremat edu saavutades ja eks ta vahel läheb liiga ahneks ega märka või oska lõpetada või on usk imeviguritesse suurem kui enda terve mõistus ...
Peaks Kaplinksi "Jää" ette võtma.
Palivere asula Läänemaal on omamoodi ajaloo konsentraat. Nii on seal muistne hiiepuu ja linnamäe algeid, mõisa asupaik 15 sajandist, raudteejaam ja ümber selle kujunenud sajandi tagune vana-asula ja lõunapoolsem sõjajärgne tööstus- ja asulaala. Kokkuvõtlikult etterutates võib öelda, et esimene kolmandik kulges ladusalt ja tagumisel veerandikul ei olnud häda, aga vahepeal pakkusid veetakistused võimalust tutvuda eluga globaalses kliimasoojenemistingimustes.
Kõik sai alguse raja planeerimisest. Kui selle sammu juures mõistust mitte täiel määral rakendada, on rajal kehva plaani paremaks kõndida lollide lootus. Õigupoolest teeb Libahundil rajastrateegia sammu jagu keerukamaks lisaülesannete olemasolu. Noid ei pea iseenesest sooritama, aga nende läbimine võib ettemääramatu aja aega ära süüa ning loodetud kilomeetreid läbida ei õnnestu. Oleks võinud siiski rohkem maastiku olemust kaardilt välja lugeda ja juba enne eeldada, et soo servas praegusel aastaajal märg võib olla. Aga nagu pärast koju sõites Tuula kaudu Keilasse silm seletas, siis kahel pool teed laiusid ka põldudel järved. Nii, et märg võis olla igal pool ja kaardi sigri-migri just võtit ei andnud, millistest piirkondadest rohkem eemale hoida. Sõlm peale ja punuma.
Stardist sai algatuseks tekstilise legendiraja ja nii hajutati mõisakeskuses tiireldes seltskond laiali. Meil Jaaniga kujunes nii, et ma ajasin tekstis järge, Jaan luges samme ja jälgis kaarti. Mõisa õunaaias oli veel nalja nabani. Lehmalauda piirkonnas vahetus miljöö kiirelt aroomikaks argisuseks kuni lõpuks legend esimest Taebla jõge ületava purdeni juhendas. Oh-ohhoo. Purdesabas võis jälgida mitmeid eriilmelisi paralleelpurrete ületamisi ning stiilipunkte oleks ohtralt jagada olnud. Auplausi vääriliseks tunnistati taskukoera purdeületus. Suurem peni rakendas ujumist. Aegamisi voogas rahvahulk üle jõe. Legendi järgi keerutasime edasi, leebemale purdele, lausa sillale, kus paikneb Kuliste aas, mille erline kaunidus seisneb Taebla jõe poolt voolitud käärus, mille ümber avaneb looduslik amfiteater. Omapärane paik.
Isegi naljakas kui navigeerimiskirjeldus lõpuks raudtee silla all otsa sai. Hakka nüüd järsku ise mõtlema. Jaani sarkastiline märkus, et nojah järgmiseks on: "Kaevake ennast maa sisse", sai karistatud hoopis taevasse pürgmise sunniga.
Punkt oravatele.
70. punkt oleks iidsel ajal asunud merekaldal ning suushüppemäest võinuks otse merre hüpata. Vaevalt et muistsetel eestlastel plaanis just hüppetorn rajada oli, kuid linnamäe kokku kuhjamisega nad seal algust tegid.Tänasel päeval oli torn veidi sõredavõitu, kuid see ei takistanud korraldajatel sundida osalisi sinna otsa punkti järele saata. Tõsi, ei suusahüpped ega turnimine ei olnud meie ala. Jaan libistas ennast natuke raudlattide küljes, aga puudu jäi haakest, tõmbest ja veel millestki. Sellist tempot me endale lubada ei tihanud. Aimata oli, et äkki on Libahundil meile muudki peale tornis turnimise pakkuda ;)
Siirdusime karjääri poole. Seal pidavat hästi Palivere servamoodustist tundma õppida saama. Palivere-Risti-Ellamaa marginaalne oos on Läänemaa kõige silmapaistvaim mandrijää servamoodustus, mis kujunes 11200 aastat tagasi. Praegu tähistab tolle litoriinamere rannajoont oosialune luitestik. Lisaks oosi läbilõikele sai sealses kohati varinguohtlikus kruusakarjääris omandada mõned punktid - 47 ja 28 ning õppida tundma kändusid ja oksasid, tutvuda ka mullaga. Väga õpetlik koht.
Tammemets.
Karjäärist läksime edasi lõuna poole läbi läänemaaliku tammemetsa 53 poole. Tolle punkti ümbruskond oli nagu mõni kaasaaegne ostukeskus, kus loomadele pakuti maiustamist küll klassikalisest heinasõimest, küll soolapuu limpsimise võimalust. Tammed oma keeruliste võradega teevad metsa huvitavaks ja punktini ning tagasi oli õige muhe jalutada: põhjapoolsemale kõrgemale vahelduva puistuga (tammed, sarapuud, männid, kased, kuused, haavad, paburitskid) metsale oli lõunapool teed vastukaaluks sootuks madalam tüüpiline rabamets. Vastutulnud tuttavad uurisid: "Kaugel olete?" Jaan arvas: "Poolel teel."
Vahetult enne punkti 49.
Kraavi serv 48sse ja siht läbi 49 punkti läks veel üpris mõnusa ja vahelduva metsa. Kahe punkti vahele jääv purre üle kanalisse aetud Taebla jõe oli kahe toekama palgi abil kergesti ületatav. Ometigi. Just seal, natuke enne 49ndat. Surnud sõnajalad tapsid taas mu hüppeliigese. Oigasin põlvili maas oma minuti, kuniks hullem valu lahtus. Hullem kui esimene kord, sest pole paraneda paarinädala tagusest ajast veel jõudnud. Ja vaevalt ma siiski seal sõnajalgade poolt sepitsetud lõksus veel mõtlesin, et seekordse matka lõppenuks võib lugeda, sest aega oli kulunud kaks ja pool tundi. Teelõik 54sse oli väänatud liigese esialgseks taastamiseks päris hea. Otse astudes pole ju suurt hädagi. Punktini jõudmine nõudis esimesi tõsisemaid kraavihüppeid, mis ühe jalaga väga mõnnad ei olnud.Kompress Marimetsa rabast.
Pärast 54 punkti algas tutvumine erinevates kujudes veehulkadega. Alustuseks mõned mättaid kasutades läbitavad kraavid.Õeahhh. Mul hakkavad praegu ka jalad valutama kui ma mõtlen sellele, kuidas Marimetsa rabas üle poole kilomeetri külmas vees lödistatud sai. See oli nagu üks suur svammi täis järv. Ja svamm oli neetult hästi sügisest vihmavett endasse imanud. Mõne kuivema tuti otsas sai paar minutit lihtsalt seistud, et oodata, millal soojus jalgadesse tagasi tuleb. Lõikasime otse 62 suunas põikega läbi teele jääva metsapoolsaare, aga sinna poolsaarele meie ind jäi. Krampis jalgadega selle suure svammi peal aega veeta ei tundnud kõige elutervem idee, isegi vastukaaluks venitusele näis säherdust kompressi paljuvõitu. Ometi on Marimetsa raba võimas - peaks Eesti suurim olema ning raba vastaskallas jäi tõesti silmapiiri taha. Tasub teine kord veel tulla. Ametlik rabakülastus punkt ongi sootuks Virtsu tee alguses.
Siis sattusime The Cube'i.
Kuna 62 ületamatu vee taha jäi, tundus hea mõte otse 58-sse lõigata. Kuni esimese kraavini. Ilma ujumata üle ei saa. Keerasime ristuvat kraavi mööda üles. Taas kolmemeetrine tümade servadega jõledus. Veel korra käänakut pidi tagasi. Ühest õhemast kohast läks üle kraavi kasetüve vidre. Jaan hankis toetuseks teise kobraste hambateritusridva ja kalpsas üle kommentaariga, et kasuta raskuseks rohkem seda abitoigast. Naljamees, ma olen tast paar kilo raskem. Mina rassimas ühel pool vett tummisema kasetüvega, Jaan ja ilmselt kõik ülejäänud koprad, irvitamas teisel pool. Täiendasin silda teise kasepalgiga. Nojah, sellest saime üle, aga edasi. Vastas ikka mitmemeetrised mustjad ojad. Kraavide lõksus. Nagu filmis Cube. Saad ühest ristkülikukujulisest lapist leitud mulgu kaudu järgmisse samasugusesse. Selleks, et ületada viimane kraav, ületasime ristuvat kraavi, mis veidi kitsam oli, kaks korda. Isegi põdral oli nendest kraavidest kõht lahti länud. Lõpuks me pääsesime teele, kus me olime juba olnud. Mõõdukalt napakas trajektoor, et noppida mitte ühtegi punkti, aga elamusi kuhjaga.
Palivere bassein.
Igatahes olevat Taebla vallas mõte seda liivaluidete vahel olevat tiiki, mida endisel ajal ehitusmaterjali karjäärina kasutati kauniks supluskohaks kujundada. Libahundi ülesanne oli aga seal kanuutada. Juba eemalt puude vahelt oli 71 poole siirdudes tiiki nägemata mõla klõbinat kuulda. Veel vett? Mis sest et paadi all. Ei tundunud atraktiivne. Hea ülesanne. Eemalt vaadata. Aega hakkas ka tegelikult nappima.
Mägedes.
25 ja 37 olid lohutuseks mõnusas kuivas männimetsas, künkamügerike vahel. Ja ikkagi suutsime esimese hooga teisel pool küngast 37st mööda tormata.
46 ja eelviimane veekogu ületus.
Läbi Palivere asula tagasi teisele poole Haapsalu maanteed, silla alt 24st 38ks moondunud punkt ning hommikust legendi tagurpidi läbides põikega 46 kaudu keskuse poole tagasi. Taas väike purde järjekord, aga lõpu eel leidus ka kodanikke, kes olid juba niisuguse sangarlikkuse saavutanud, et kappasid läbi Taebla jõe rinnuni vees. Einoh, mis see väike vesi ikka teeb.
Enesetunde parandamiseks
vastu finishisse suunduvat rahvavoogu liikudes 39ndat ära toomas. Kui olime 46st pääsenud laudamaastikule, pakkus Jaan, et kas jõuame 39 ka võtta. Legendis selgelt öeldud, et teisel pool jõge, lõunakaldal. Arvasin, et joostes jõuame. Me ju ei jookse. Kaalusime kummalt poolt silda ületada, kas Kalda talu poolt või ümber lautade joosta. Otsustasime, et kui lähme, siis ümber lautade, mõisa juurde siirudvalt teelt. Seal on rada niikuinii sisse ka trambitud. Vaatasime teele jõudes uuesti kella. Jah, jooksuga jõuab. Jooksime. Ühes kraavikeses sai taas jalgu 2x korda värskendada. Jõudsime, minut ja kolmveerand veel reservis.
Üldemotsioon - hea.
Vahel annab ebaõnnestumine hoopis positiivse emotsiooni. Sest tagantjärgi tundub enda rumalus nii tobe-naljakana. Nagu olekski följetoni sinna metsa koostama läinud. Ujumisoskamatus külmas vees ei võta ära laengut, mida üks Eesti suurematest rabadest annab. Palivere asula oli põnev ja purunenud rändrahn ja hiiepuu ja Silma allikas ja raudejaama hoone jäid täitsa külastamata.Mu jalad on veel hilja õhtul soisest külmaravist täielikud tukunuiad ja surisevad teisti kui tavaliselt. Tea, mille vastu see nüüd aitab.
Ju sa pead inimesena taipama, millal palju loodust on liiga palju. Millal palju vett enam elada ei lase ja miks ta ei lase. Millal külm on külm. Eks inimesele meeldib ikka ennast proovile panna, justkui enda võimsusele kinnitust saada. Ja eks mõni on selles võimsam kui mõni teine ja eks ta lähe aina osavamaks omale igausguste imeviguritega suuremat edu saavutades ja eks ta vahel läheb liiga ahneks ega märka või oska lõpetada või on usk imeviguritesse suurem kui enda terve mõistus ...
Peaks Kaplinksi "Jää" ette võtma.
Comments