Rõõsa-Soome-Kross

Rõõsast
Kuda iganes sellel kaardil punktid ja rajad peale pandud on, orienteerumuselamus on garanteeritud. Ilm garanteeris seekord selle, et juba stardis kaarti kilekotti (mida ei läinud vaatamata madalatele hallpilvedele siiski vaja) toppides hakkas vesi mööda keret nirisema.

Esimene (32) punkt oli taaskord selgelt teejooksu punkt ja seekord ma selle nii ka teostasin. Alustades aegluubis, et aru saada kui hulluks läheb kui lisaks kätele ka jalad liikuma panna. Varjuline mets leevendust ei pakkunud. Teise (36) punkti lohu leidmist alustasin jupike varem kui oleks vaja olnud ja ega Rõõsa võsa valesse süvendisse ronimist nii lihtsalt ei kingi. See ei ole lihtsalt süvendi servast kõrgema koha peale minek - see on pidev ronimine üle ja ümber murdnud kuuskede. Pugemist ja turnimist jagus kogu ulatuses, ka sihtidel, mis kohati lootusetult täis kasvanud.

Oma teevalikutega ma väga rahul seekord just ei ole. Mõned lõigud läksid õige kipakaks ja nurgeliseks. Näiteks 3(54)-4(49). Pelgasin etapi keskele jäävat rohelist sood ning seda kuidas ma soost väljudest aru saan, kus täpsemalt olen. Punkti ette jääv väikesoo oleks võinud kergelt tuntav olla, aga kohati on sealsel maastikul sarnaseid segadusse ajavad mitte nii sooks märgitud lohkusid veel. Teisest kraavist ei saanud väga lihtsalt üle ka - ei tihanud mutta hüpata ja jäin sobivat palgiga ületuskohta otsima. 8(45)-9(43) pakkus samuti ohtralt mõtteainet. Valisin sihi kuni kraavini, et siis serva mööda kaarega läheneda. Edasi 10(42) ja 11(38) maksmimaalselt mööda teed. Viimane eriti tuimalt, ei hakanud kadunud sihi otsimisele end üldse pühendama. Seda naljakam tundusin endale kui viimasesse järve vasakut kallast pidi liikusin ning kui paremat kallast kasutanud rahvas vastu ja mööda jooksma asus, siis kargasin üldse porri ja rammisin otse põlluserva.

Samas reljeefi suutsin lugeda, nojah, eks ma tigutempos valdavalt liikusin. Hea on ennast meie klassis jooksva Marjega võrrelda. Sellisel maastikul ja rajal on vahe ikka kosmiline. Tänu rajajoonistamisvõimalusele on hea näha kuivõrd palju teisti ta rajal mõtleb ja enda jaoks üritada sellest järeldusi teha. Rääkimata tema liikumiskiirusest. Ja ma ei hakka parem üldse arvama midagi ulmelisest Triinast, kes pooleteistkuuse põnni kõrvalt mu endiselt üle orinenteerub. Lihtsalt niivõrd palju optimaalsemalt suudab ta keerulisemal maastikul liikuda. Mul on endiselt rämedalt arenguruumi, aga on siis mõtet püüdmatut üldse püüda või võrreldamatuid asju omavahel võrrelda.

Ma jään endiselt nähtuse kehakultuursema poole (enda kehaline arendamine) juurde ja sportimisega (kaaskodanikega võistlemine) ei liialda.

Soomest
Nüüd kui on jäänud kuu jagu päevi Soome III Rogainini, mis seekord ka EMi mõõtmed omandanud, on südantsoojendav lugeda märkmeid Artic Circle 24 seiklejatelt

Ühest küljest on seal mitmet äratundmiserõõmu kohalikest oludest varasematele Soome rogainidele mõeldes. Teisalt meenub üks meie esimestest pesakonna reisidest põhjapöörijoone taha. Lähtusime toona soomlaste jaanipäeva õhtul Helsingist ning kulgesime autoga öö otsa põhja poole. Kaunid olid öö otsa järvepeegelduses kumavad lõkked ning ebatõeline varahommik teeäärses järvesilmas end värskendades põhjapõtradega tõtt vaadates. Kimasime jutiga kordamööda Norra välja, kus tegime veel mingi minimatka ja kukkusime esimeses kämpingus lõpuks pikali unustades pooled kohvrid välja keset platsi lipuvarraste najale, et need sealt ärgates üllatusega taas ära korjata.
Põhja-Norras ringi uidates saab tunda ennast tõelise üksiklasena, matkarajad ei olnud eriti tähistatud ja kohati sai kulgetud kohalikust i-punktist saadud must-valgele kaardile kritseldatud pastakajooniste järgi või kirjelduse järgi stiilis, rada hakkab x küla jalgpalli väljaku tagant paremast servast ja kulgeb mööda x orgu y suunas; teele jääb n lambaaeda koos m oja ületusega.
Kolmandaks on aeg tulevase rogaini logistika ja varustus paika ajada. Et kui aeg ja raha kannatab, siis tasub nii kaugele minnes kindlasti veel sealses põhja regioonis ringi konnata. Seal põhjas on aga külasid, rääkimata alevikest juba suhteliselt harva ning ööpäev läbi lahti sularahaautomaate ja bensiinijaamu ei jää just tihti teele ette. Marsruute je peatusi tasub natuke ette rehkendada.

Ise me lahendasime logistilise ülesande erinevaid kulgemismeetodeid vaagides selliselt, et läheb lennukiga Rovaniemisse ja sealt rendiautoga Yllasele. Kohapeal telgis kaks ööd. Kallim kui ise autoga uhada, aga ... augusti keskpaik ei võimalda seekord pikka ekskurssi sooritada. Ja 2x ligi 900km tagumikmasintundi ei ole ka teab mis ahvatlev. Eks sellel lennukiga minekul ole omad hädad. Rong tundus olevat sama aeglane kui auto ning pea sama kallis kui lennuk ning ei vii ka otse sihtkohta pärale, kuigi mingid bussitransfeerid vist kulgevad.

Väike Soome olemuse refresh sai tehtud sel reedel Muumimaa (+ Väski mereröövlite saar) külastamise näol. Täpselt paras päevane üritus viieaastase jõmpsika jaoks.

Krossist

Sattusin lugema Krossi. No kes ei oleks. Kui ma maale puhkusele minnes oma jooksva kirjavara kõik maha unustasin, olin sunnitud sobrama raamaturiiulis, kuhu viimati paarkümmend aastat tagasi ilukirjandust soetati. Hämmastusega nentisin, et nõukogude perioodil on siiski väga palju loetavat välja antud. Neid raamatuselgasid, mida endale ette tirida, oli õige mitmeid. Mingi aje sunnil tõmbasin välja "Kolme katku vahel", see mul noorpõlvest puha lugemata ja Krossi sõnaseadmise oskusest osa saamine on puhas nauding. Kirjutagu ta siis millest tahes. Eks tolle jutuloo süzhee ühest küljest on säherdune keskaegseid seiklusi maalt ja merelt, pisut nagu viimne reliikvia, ja midagi meenutab kolme musketäri.

Teisalt jälle, paganama ajatu ja piirideta lugu. Eestlane olemises pole praeguses ajas justkui mistkit muutunud. Või on? No kas sehkendamist Ivan Orava hauaristi kallal ei vaata keskmine eestlane siiski sama ükskõikselt ja arusaamatult kui keskajal kogu seda Saksa Ordu, Rootsi kuninga ja moskoviitide omavahelist raginat - kuidagi eemalt. Võõras on see monumendi kummardamine, ikka puu ja maa ja laul kipub see olema, mis hinge ja vaimu sees hoiab. Peab seda siis just säherduse risti jurakaga pähe taguma, kui õhuke on see nähtus, mida siinmail vabaduse nime all tuntakse.

Üldiselt mulle meeldib, kuidas Kross eestlasest kirjutab. Tema eestlane on pigem avatud silmade, juhust kasutav ja olukorda valdav eurooplane. Erinevalt näiteks Tammsaare eestlasest, kes on kipub ägades elu enese kätte maha koolema.

Tänapäeval on ka kahte tüüpi eestlasi. Ühed, kes käivad välismaal selleks, et näha ja kuulda, kuidas elavad teised. Teised käivad välismaal selleks, et tulla surres võitjaks.

Eks mõlemad tulevad rikkamana tagasi. Ühed on täis värskeid mõtteid, et siin maanurgas siiski mitte lõplikult manduda. Teised vaatavad veel suuremast telekast kohalikku elu ja ainukesed mõtteraasud, mis väljenduse omavad, on kõike ja kõiki maapõhja kiruda. Või mis on vahe nende kotikaupmeeste vahel, kes vene ajal idast siia ilusamat elu otsima tulid võrreldes nendega, kes siit seda nüüd põhja ja lääne poole tegema siirduvad. Sihukest tarretist ikka jagub.

Õnneks pole elu vist siiski nii must-valge.