Apuparra 2
Lootuses, et äkki seekord läheb paremini kui mullu, sai kohe stardi alguseks kohale mindud, et siis on poole üheksani aega sumada.
Aegviidu poole sõites kattis metsi tume-tume kõuepilv, mis tõotas lisada täiendavat ekstreemi. Seda sealt siiski ei jagunud, sabistas niisama mõned korrad. Mets ja maa olid aga piisavalt märjad ning peagi ligunesid kõik seljariided niikuinii.
Võtsin kiusu pärast N21A raja, et saaks ennast 6,7 kilomeetril kiusata ja metsal ja rajameistril tögada lasta. Rada oli võimas, kulgedes eelmise korraga võrreldes pea samadel küngastel, küll teistpidi. Ometi tekkis vaid paaris kohas äratundmine, et tolles paigas olen aasta varem olnud. Tähised ise olid aga kohati õige huvitavalt peidus. 3(57) näiteks nõudis tervele suurele kuusele tuuri peale tegemist, et ta kuuse kaenlast kätte saada.
Õige huvitavaks kiskus 5(53) juures. Kui sihilt puuderisusse ära astusin, siis üpris pea ei haakinud enam miski. Lagedamad rinnuni ulatuvate sõnajalgadega alad vaheldusid läbimatu padrikuga. Reljeef täitsa laili. Tuulasin seal natuke ja tuulas seal teisigi kuni maastik läks nii segaseks, et pressisin ennast ida poole lagendiku kolmnurgale välja. Sealt tagasi, mööda pätsikese serva sain kohe kohale. Teiselt poolt tuli aga vastu massiliselt sama segaduses kodanikke.
Orienteeruvad kodanikud jäid edaspidi jupiks ajaks harvaks nähtuseks. Kondasin üle murakaraba ning järgmise ebavajaliku tiiru tegin 7(39) ümber. Kusjuures jõudsin esimese hooga täiesti õigesse lohku, aga kolme murdnud kuuse taha ei mallanud vaadanud ning segaduses kaaberdasin künka kõrgmela serval jupp aega ringi, kuni altpoolt taas raginat kostma hakkas ning liikumine selle lohu ümber, kus ma juba olin olnud, korraks kolme mehe võrra elavnes. Jah, nende olemasolu veenis mind korra veel sama lohku külastama. Soosaarelt lahkumisega tegin mingi järgmise konksu - mõtlesin minna ülevalt poolt läbimatuid soolompe, aga siis korraga otsustasin ringi, ilmselt eelnevalt söödud murakatest ringi. Rahmeldasin murdnud kuuskede vahelt alt kaudu tagasi.
Edasi veidi kergemas metsas, läks sujuvamalt ja suuremate jamadeta väiksemate teadlike konksudega 8(40)-9(42)-10(43)-11(35)-12(45)-13(46). 14(46) suunas läks selleks ajaks juba veidike loha, mis vahetult enne jõledat kraavi ära kadus. Sain selle kraavi mustjasmudaseid kaldaid kuni põlvini tunda. Nämma. Õeahh, ma jälestan endiselt neid umbmuda kraave ja mus ei ole ikka veel väljaarenenud ükskõikset suvalisse kraavi hüppajat, et see kõige optimaalsemat trajektoori läbida. Mõni näikse selleks suuteline olema kas või läbi kraavipõhja nii, et peanuppugi vahepeal ei paista.
Midagi seel pärast kraavi lagendikega ei klappinud, aga püüdsin siis reljeefi järgi kohale jõuda. Sain.
Vaatasin järgmist KPd kaardil 15(48). Tee sinna tundus õudne, milledest mul küll kerge tüdimus tekkima hakkas, õudatest värvidest kaardil, ma mõtlen. Aga ei viitsinud kuskile sihile ega mujale rahmeldada, läksin otse. Rohe-sinine ei olnudki nii jube. Küll aga kaotasin taas järje maastikul pärast üpris selget orientiiri künka nöol. Tiirutasin natuke ilma vaistuta ja siis künka juurest uuesti vaistuga - punkt lõpuks käes.
Veel 4 punkti ponnistada, tundsin veidi ükskõiksust. Õnneks ilmusid välja lohad, tempo tõusis pea 2x (kui etapi kiiruseid vaadata :) Eelviimase punkti jõudsid lõpuks lausa rahvamassid. Pisut kummalinegi, kus maa alt need nüüd kõik välja hüppasid. Viimase punkti ja finiši juures mini järjekordki.
Olin saanud rännata suhtelises üksinduses üle kahe tunni väga eripalgelisel maastikul kohates näiteks metsmaasikaid, mustikaid, murkaid, sinikaid ja mitmet muud vähemsöödavat metsa.
Kuna oli tegemist teisipäevakuga, meelitasin ka isa metsa. Kes nautis täiega maastikku, aga kirus punkti paigutust, olevat kohati liiga peidetud ja rattaga ligipääsmatus kohas olnud, eriti alguses kui lohasid ka veel suurt polnud.
Aga vägev. Kui piisavalt vara kohale minna, siis ei suuda isegi Uuno rajad mind Kõrvemaal rajalt maha võtta enam ;-) Vot nii ülbeks olen läinud. Mul on lihtsalt hää meel, et ma seekord metsa suts rohkem valdasin kui mets mind, kuigi kui nüüd hästi aus olla, siis päris mitu meeleheitlikku olukorda ikka ette kerkis ja jalad on päris tümad.
Aegviidu poole sõites kattis metsi tume-tume kõuepilv, mis tõotas lisada täiendavat ekstreemi. Seda sealt siiski ei jagunud, sabistas niisama mõned korrad. Mets ja maa olid aga piisavalt märjad ning peagi ligunesid kõik seljariided niikuinii.
Võtsin kiusu pärast N21A raja, et saaks ennast 6,7 kilomeetril kiusata ja metsal ja rajameistril tögada lasta. Rada oli võimas, kulgedes eelmise korraga võrreldes pea samadel küngastel, küll teistpidi. Ometi tekkis vaid paaris kohas äratundmine, et tolles paigas olen aasta varem olnud. Tähised ise olid aga kohati õige huvitavalt peidus. 3(57) näiteks nõudis tervele suurele kuusele tuuri peale tegemist, et ta kuuse kaenlast kätte saada.
Õige huvitavaks kiskus 5(53) juures. Kui sihilt puuderisusse ära astusin, siis üpris pea ei haakinud enam miski. Lagedamad rinnuni ulatuvate sõnajalgadega alad vaheldusid läbimatu padrikuga. Reljeef täitsa laili. Tuulasin seal natuke ja tuulas seal teisigi kuni maastik läks nii segaseks, et pressisin ennast ida poole lagendiku kolmnurgale välja. Sealt tagasi, mööda pätsikese serva sain kohe kohale. Teiselt poolt tuli aga vastu massiliselt sama segaduses kodanikke.Orienteeruvad kodanikud jäid edaspidi jupiks ajaks harvaks nähtuseks. Kondasin üle murakaraba ning järgmise ebavajaliku tiiru tegin 7(39) ümber. Kusjuures jõudsin esimese hooga täiesti õigesse lohku, aga kolme murdnud kuuse taha ei mallanud vaadanud ning segaduses kaaberdasin künka kõrgmela serval jupp aega ringi, kuni altpoolt taas raginat kostma hakkas ning liikumine selle lohu ümber, kus ma juba olin olnud, korraks kolme mehe võrra elavnes. Jah, nende olemasolu veenis mind korra veel sama lohku külastama. Soosaarelt lahkumisega tegin mingi järgmise konksu - mõtlesin minna ülevalt poolt läbimatuid soolompe, aga siis korraga otsustasin ringi, ilmselt eelnevalt söödud murakatest ringi. Rahmeldasin murdnud kuuskede vahelt alt kaudu tagasi.
Edasi veidi kergemas metsas, läks sujuvamalt ja suuremate jamadeta väiksemate teadlike konksudega 8(40)-9(42)-10(43)-11(35)-12(45)-13(46). 14(46) suunas läks selleks ajaks juba veidike loha, mis vahetult enne jõledat kraavi ära kadus. Sain selle kraavi mustjasmudaseid kaldaid kuni põlvini tunda. Nämma. Õeahh, ma jälestan endiselt neid umbmuda kraave ja mus ei ole ikka veel väljaarenenud ükskõikset suvalisse kraavi hüppajat, et see kõige optimaalsemat trajektoori läbida. Mõni näikse selleks suuteline olema kas või läbi kraavipõhja nii, et peanuppugi vahepeal ei paista.
Midagi seel pärast kraavi lagendikega ei klappinud, aga püüdsin siis reljeefi järgi kohale jõuda. Sain.
Vaatasin järgmist KPd kaardil 15(48). Tee sinna tundus õudne, milledest mul küll kerge tüdimus tekkima hakkas, õudatest värvidest kaardil, ma mõtlen. Aga ei viitsinud kuskile sihile ega mujale rahmeldada, läksin otse. Rohe-sinine ei olnudki nii jube. Küll aga kaotasin taas järje maastikul pärast üpris selget orientiiri künka nöol. Tiirutasin natuke ilma vaistuta ja siis künka juurest uuesti vaistuga - punkt lõpuks käes.
Veel 4 punkti ponnistada, tundsin veidi ükskõiksust. Õnneks ilmusid välja lohad, tempo tõusis pea 2x (kui etapi kiiruseid vaadata :) Eelviimase punkti jõudsid lõpuks lausa rahvamassid. Pisut kummalinegi, kus maa alt need nüüd kõik välja hüppasid. Viimase punkti ja finiši juures mini järjekordki.
Olin saanud rännata suhtelises üksinduses üle kahe tunni väga eripalgelisel maastikul kohates näiteks metsmaasikaid, mustikaid, murkaid, sinikaid ja mitmet muud vähemsöödavat metsa.
Kuna oli tegemist teisipäevakuga, meelitasin ka isa metsa. Kes nautis täiega maastikku, aga kirus punkti paigutust, olevat kohati liiga peidetud ja rattaga ligipääsmatus kohas olnud, eriti alguses kui lohasid ka veel suurt polnud.
Aga vägev. Kui piisavalt vara kohale minna, siis ei suuda isegi Uuno rajad mind Kõrvemaal rajalt maha võtta enam ;-) Vot nii ülbeks olen läinud. Mul on lihtsalt hää meel, et ma seekord metsa suts rohkem valdasin kui mets mind, kuigi kui nüüd hästi aus olla, siis päris mitu meeleheitlikku olukorda ikka ette kerkis ja jalad on päris tümad.
Comments