Aegviidu valla metsad
Päevakud jätkusid ka sel nädalal Aegviidu ümbruses - klassikaline Nelijärve maastik teisipäeval ja Venemäe ümbrus neljapäeval.
Täiesti ebaökoloogilise tüübina kimasin üksinduses mõlemal korral kohale Märjamaa tagant. Kord läbi külade Rapla, Kose, Alavere kaudu, siis jälle Tallinna alt ringteed mööda. Vahet polnud suurt ei kilomeetrites ega ajas. Tipptunniaegne ringtee on omaette õudus ning loogelised väiketeed teistpidi pingelised. Vast leevendab kuidagi jäetud ökojälje suurust õhtuste hääletajate transportimine, mida mõlemal korral teeäärde jagus.
Kuna keskmisele teisipäevakulisele, erinevalt neljapäevakulisest, kipub peavalu valmistama üle 50 km taha jõudmine (ökomad tüübid) ning näikse ka, et ülemusega ei ole neil parimad suhted, et pikema maa taha sõitmiseks tunnikese varem töölt lahkuda, alustades tööpäeva näiteks tunnike varem või teha seda kolmapäeval tunnike kauem (mu enda praktika), aga ilmsesti tõesti on ka komplitseeritumaid töökohti, siis oli teisipäevane mets meeldivalt hõre ja suuremate lohadeta.
Too vist jääbki igipõliselt päevakulisi kahte leeri jagama - kas lihtsad ja kiirelt kättesaadavad kordi läbi kammitud metsaalused Tallinnas või kaugemad, keerulisemad ja ARENDAVAMAD Harju maakonna piiri aladel ja piiridest väljagi. Ise eelistan küll viimaseid, aga kõigesööjana tarvitan vahelduseks hääl meelel ka linnalähedasi jooksukaid. Aga ega see orinteerumine mingi säästu (ei rahakoti ega looduse suhtes) sport kipu olemagi.
Veidi kummastav on teada, et mõnedele sootuks meeldibki viimaste startijatena just mööda valmis lohasid kimada - mis sport see veel on. Sootuks miski muu, kui ma omas tarkuses olen päevakutel püüdnud harrastada. Aga ju annavad siis jagatavad punktid selleks omaette stiimuli. Äkki peaks rajameistrid vältima eri radade kattuvaid etappe, eriti lõpu osas. Näiteks sättida suhteliselt kõrvuti paikadesse erinevaid punkte, et siis lohades zombistunud sabades jooksjaid rohkem eksitada. Aga lõppeks on tegemist ikkagi päevakuga.
Mis siis metsas noil kordadel sai?
Mõlemas kandis endiselt vaheldusrikast maastikku - küll sookailu uimastavates arudes ja mustjas mudas sõnajalapokude vahel, sekka mustikast männimetsa ja kuuserisu, oosiharjasid ja lohkude põhjasid. Hoo jahutamiseks tasakaaluharjutusi purretel jõgede ja üleajavate kraavide ületamisel. Kui ainult kere mass ei oleks antud temperatuuri tingimustes soovitud kiirenduse saavutamist pärssimas.
Rajad olid siiski veidi hõlpsamad läbida kui enne seda Apuparras. Kuigi kui neljapäevaku rada tõesti öine eestikas on olnud, siis sellises metsas ma vist jõuaks augustipimeduses küll Tappa välja.
Teisipäeval sain sissejuhatuseks end kuus esimest punkti radu mööda tõusudel piinata, et siis rohkem suuna ja reljeefi lugemisele keskenduda. Mets piisavalt murdunud kuuse risune, et see kõik mitte liiga lihtne ei oleks. Kaheksas(35) oli kuidagi väga tuttav küngas auguga. Mu meelest olen ma korra seal sõnajalgade vahel mudas täpselt samast kohast punkti juba otsinud. Pärast seda suutsin järgmisse kahte punkti end suunaga valedele küngastele rihtida, kuid siiski käigult viga hoomata ja suunda korrigeerida. Etapp 12(46)-13(47) tundus kaardilt piisavalt õudne, kuid kummaliselt kombel suutsin täiesti õigesse lohku keerata. Veits koba. Edasi pakkusid rajad jälle tuge. Ometi olin eelviimaseks punktis niivõrd kapsas, et kui punkti tähis 15(55) vastu tuli marssisin sellest mõne meetri jagu eemalt lihtsalt mööda, sest olin kindel, et sellises kohas ta küll olla ei saa. Kui olin võsas jupi edasi rassinud, mõtlesin, et lähen kaen ikka numbri üle. Täielik dumb. Viimasesse liikusin puhtalt hajuma kippuvat loha kasutades, vahepeal totaalselt magesõstra võsasse takerduses. Ei suunda ega reljeefi enam jälgida ei suutnud. Oleks võinud ju täiesti kaardist välja ka sumada. Kobaga seegi käes.
Neljapäevakul Venemäel, mis on tegelikult natuke teine serv Apuparrast, püüdsin asjalikult keskenduda ja reljeefi lugemine läks päris ladusalt. Segane hetk tekkis 9(74) ümbruses. Seal läksin suunaga viltu ja ei osanud end vahepeale jääval rajal õigesti millegi järgi positsioneerida. Taipasin vaid uuesti tõusma hakates, et miskit on jama, aga hetkega olin päris segaduses, kui sattusin hoopis 73sse. Selgelt liiga kaugel, aga kuhu poole hoida, et 74 kätte saada. Hakkasin tagasi teele liikuma, aga märkasin eemalt veel ühte tähist :) Väheke ektreemseks kujunes 4(57)-5(58) kraavi ületus. Ma vist ikkagi ei tabanud toda nurka, kuhu ületusvõimalus oli märgitud. Igatahes proovisin ühe langenud puutüve ja siis teise taga neid mõttejõuga ületada, kuni jäin pidama selja taha, mis ületas toda põhjatut samblasse mattunud kraavi kahe kidurama tüve abil. Kaks tüve on ikka kaks ja kuigi mu ees läks üle sootuks õblukesem piiga, lootsin, et ei juhtu nii nagu tavaliselt - üks palkidest läheb pooleks ja teisest tuleb ümbert haarata koaalavõttes, et mitte uppuda. Nii seekord ei läinud. Lõpus lasin end juba lohadest juhtida - näiteks 11(61)-12(59) oli õige magusaks roheliseks maalitud ja ega seal looduseski rohelisest puudust ei tulnud. Ise veel mõtlesin, et ringi ei viitsiks ka minna ja kui roheline seal ikka olla saab, muda oli juba varasemalt pea põlvini jagunud. Kaaskodanike poolt aetud rada hõlbustas pisut seda kügelemist seal küll. 13(47)sse kiireks jõudmiseks kasutasin ausalt üles tunnistades Meelikese selga nii kaua kui seda sõnajalgade vahel vilkumas oli. Lõpp oli rohkem jõu peale ja 15(90) juures oli tubli ergutuskoor laste näol - trepist üles, naa-nanna-naa. Hää, et nad innustasid ja hoiatasid.
Kalendrit vaadates saab ka järgmisel neljapäeval mägede ja metsade taha kihutada, et tõelise padumetsaga kokku puutuda Mustla-Nõmmel.
Kalendrit vaadates hakkavad varsti ka Tallinna Kompassi vigurpäevakud. Mõnele nad ei sümpatiseeri, aga mina julgen nende sellekevadist tihedamat külastamist küll süüdistada oma orienteerumiseoskuse mõningases paranemises. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda, et ma olen arenenud. Ah, sellest arenemisest kunagi teine kord.
Kalendrit vaadates hakkab veel silma, et - augusti kuu. Pole veel otsustanud, kas tegemist on sügise- või suvekuuga, tulek annab aga endast märku nii metsas - kollased kaselehed, koolema hakkav heintaimestik, kui maal - kapsapead lõhki minemas, hernekaunad üle kasvanud ja till kipub ka kolletama, kõlbab veel vaid kurkidega koos sisse soolata.
Juulikuist kesist lugemust püüdsin Viljandi folgi ajal korvata sealses öises ülikoolis loengus käimisega. Kus on keele kodu? Nii kardinaalset küsimust püüdis Jaak Johanson Valdur Mikitale öötunnil esitada. Eks me pärast isekeskis pesakonnaga vaidlesime edasi, mihuke peaks see kirja ja keele suhe ikka olema, aga peamine, mis ma tol öösel korduvalt lagedale ujuvast seakartulite motiivist endale kõrva taha sain, et keskmine põhja-eestlane näikse pärimusest põlvkonna või kahe jagu kaugemal olevat kui lõuna-eestlane. Viimastele oleks seakartuli keetmine kui tegevus justkui käe- ja hambaga katsutavam kui põhja kaarest pärit hõimudele. Või mis tean mina seakartulitest, kas siis need ruigavad kerad kardulast üldse söövad või. Tegelikult oli kodutöö tegemata ja õieti peaks kindlasti kiikama Valduri teost "Metsik lingivistika".
Täiesti ebaökoloogilise tüübina kimasin üksinduses mõlemal korral kohale Märjamaa tagant. Kord läbi külade Rapla, Kose, Alavere kaudu, siis jälle Tallinna alt ringteed mööda. Vahet polnud suurt ei kilomeetrites ega ajas. Tipptunniaegne ringtee on omaette õudus ning loogelised väiketeed teistpidi pingelised. Vast leevendab kuidagi jäetud ökojälje suurust õhtuste hääletajate transportimine, mida mõlemal korral teeäärde jagus.
Kuna keskmisele teisipäevakulisele, erinevalt neljapäevakulisest, kipub peavalu valmistama üle 50 km taha jõudmine (ökomad tüübid) ning näikse ka, et ülemusega ei ole neil parimad suhted, et pikema maa taha sõitmiseks tunnikese varem töölt lahkuda, alustades tööpäeva näiteks tunnike varem või teha seda kolmapäeval tunnike kauem (mu enda praktika), aga ilmsesti tõesti on ka komplitseeritumaid töökohti, siis oli teisipäevane mets meeldivalt hõre ja suuremate lohadeta.
Too vist jääbki igipõliselt päevakulisi kahte leeri jagama - kas lihtsad ja kiirelt kättesaadavad kordi läbi kammitud metsaalused Tallinnas või kaugemad, keerulisemad ja ARENDAVAMAD Harju maakonna piiri aladel ja piiridest väljagi. Ise eelistan küll viimaseid, aga kõigesööjana tarvitan vahelduseks hääl meelel ka linnalähedasi jooksukaid. Aga ega see orinteerumine mingi säästu (ei rahakoti ega looduse suhtes) sport kipu olemagi.
Veidi kummastav on teada, et mõnedele sootuks meeldibki viimaste startijatena just mööda valmis lohasid kimada - mis sport see veel on. Sootuks miski muu, kui ma omas tarkuses olen päevakutel püüdnud harrastada. Aga ju annavad siis jagatavad punktid selleks omaette stiimuli. Äkki peaks rajameistrid vältima eri radade kattuvaid etappe, eriti lõpu osas. Näiteks sättida suhteliselt kõrvuti paikadesse erinevaid punkte, et siis lohades zombistunud sabades jooksjaid rohkem eksitada. Aga lõppeks on tegemist ikkagi päevakuga.
Mis siis metsas noil kordadel sai?
Mõlemas kandis endiselt vaheldusrikast maastikku - küll sookailu uimastavates arudes ja mustjas mudas sõnajalapokude vahel, sekka mustikast männimetsa ja kuuserisu, oosiharjasid ja lohkude põhjasid. Hoo jahutamiseks tasakaaluharjutusi purretel jõgede ja üleajavate kraavide ületamisel. Kui ainult kere mass ei oleks antud temperatuuri tingimustes soovitud kiirenduse saavutamist pärssimas.
Rajad olid siiski veidi hõlpsamad läbida kui enne seda Apuparras. Kuigi kui neljapäevaku rada tõesti öine eestikas on olnud, siis sellises metsas ma vist jõuaks augustipimeduses küll Tappa välja.
Teisipäeval sain sissejuhatuseks end kuus esimest punkti radu mööda tõusudel piinata, et siis rohkem suuna ja reljeefi lugemisele keskenduda. Mets piisavalt murdunud kuuse risune, et see kõik mitte liiga lihtne ei oleks. Kaheksas(35) oli kuidagi väga tuttav küngas auguga. Mu meelest olen ma korra seal sõnajalgade vahel mudas täpselt samast kohast punkti juba otsinud. Pärast seda suutsin järgmisse kahte punkti end suunaga valedele küngastele rihtida, kuid siiski käigult viga hoomata ja suunda korrigeerida. Etapp 12(46)-13(47) tundus kaardilt piisavalt õudne, kuid kummaliselt kombel suutsin täiesti õigesse lohku keerata. Veits koba. Edasi pakkusid rajad jälle tuge. Ometi olin eelviimaseks punktis niivõrd kapsas, et kui punkti tähis 15(55) vastu tuli marssisin sellest mõne meetri jagu eemalt lihtsalt mööda, sest olin kindel, et sellises kohas ta küll olla ei saa. Kui olin võsas jupi edasi rassinud, mõtlesin, et lähen kaen ikka numbri üle. Täielik dumb. Viimasesse liikusin puhtalt hajuma kippuvat loha kasutades, vahepeal totaalselt magesõstra võsasse takerduses. Ei suunda ega reljeefi enam jälgida ei suutnud. Oleks võinud ju täiesti kaardist välja ka sumada. Kobaga seegi käes.
Neljapäevakul Venemäel, mis on tegelikult natuke teine serv Apuparrast, püüdsin asjalikult keskenduda ja reljeefi lugemine läks päris ladusalt. Segane hetk tekkis 9(74) ümbruses. Seal läksin suunaga viltu ja ei osanud end vahepeale jääval rajal õigesti millegi järgi positsioneerida. Taipasin vaid uuesti tõusma hakates, et miskit on jama, aga hetkega olin päris segaduses, kui sattusin hoopis 73sse. Selgelt liiga kaugel, aga kuhu poole hoida, et 74 kätte saada. Hakkasin tagasi teele liikuma, aga märkasin eemalt veel ühte tähist :) Väheke ektreemseks kujunes 4(57)-5(58) kraavi ületus. Ma vist ikkagi ei tabanud toda nurka, kuhu ületusvõimalus oli märgitud. Igatahes proovisin ühe langenud puutüve ja siis teise taga neid mõttejõuga ületada, kuni jäin pidama selja taha, mis ületas toda põhjatut samblasse mattunud kraavi kahe kidurama tüve abil. Kaks tüve on ikka kaks ja kuigi mu ees läks üle sootuks õblukesem piiga, lootsin, et ei juhtu nii nagu tavaliselt - üks palkidest läheb pooleks ja teisest tuleb ümbert haarata koaalavõttes, et mitte uppuda. Nii seekord ei läinud. Lõpus lasin end juba lohadest juhtida - näiteks 11(61)-12(59) oli õige magusaks roheliseks maalitud ja ega seal looduseski rohelisest puudust ei tulnud. Ise veel mõtlesin, et ringi ei viitsiks ka minna ja kui roheline seal ikka olla saab, muda oli juba varasemalt pea põlvini jagunud. Kaaskodanike poolt aetud rada hõlbustas pisut seda kügelemist seal küll. 13(47)sse kiireks jõudmiseks kasutasin ausalt üles tunnistades Meelikese selga nii kaua kui seda sõnajalgade vahel vilkumas oli. Lõpp oli rohkem jõu peale ja 15(90) juures oli tubli ergutuskoor laste näol - trepist üles, naa-nanna-naa. Hää, et nad innustasid ja hoiatasid.Kalendrit vaadates saab ka järgmisel neljapäeval mägede ja metsade taha kihutada, et tõelise padumetsaga kokku puutuda Mustla-Nõmmel.
Kalendrit vaadates hakkavad varsti ka Tallinna Kompassi vigurpäevakud. Mõnele nad ei sümpatiseeri, aga mina julgen nende sellekevadist tihedamat külastamist küll süüdistada oma orienteerumiseoskuse mõningases paranemises. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda, et ma olen arenenud. Ah, sellest arenemisest kunagi teine kord.
Kalendrit vaadates hakkab veel silma, et - augusti kuu. Pole veel otsustanud, kas tegemist on sügise- või suvekuuga, tulek annab aga endast märku nii metsas - kollased kaselehed, koolema hakkav heintaimestik, kui maal - kapsapead lõhki minemas, hernekaunad üle kasvanud ja till kipub ka kolletama, kõlbab veel vaid kurkidega koos sisse soolata.
Juulikuist kesist lugemust püüdsin Viljandi folgi ajal korvata sealses öises ülikoolis loengus käimisega. Kus on keele kodu? Nii kardinaalset küsimust püüdis Jaak Johanson Valdur Mikitale öötunnil esitada. Eks me pärast isekeskis pesakonnaga vaidlesime edasi, mihuke peaks see kirja ja keele suhe ikka olema, aga peamine, mis ma tol öösel korduvalt lagedale ujuvast seakartulite motiivist endale kõrva taha sain, et keskmine põhja-eestlane näikse pärimusest põlvkonna või kahe jagu kaugemal olevat kui lõuna-eestlane. Viimastele oleks seakartuli keetmine kui tegevus justkui käe- ja hambaga katsutavam kui põhja kaarest pärit hõimudele. Või mis tean mina seakartulitest, kas siis need ruigavad kerad kardulast üldse söövad või. Tegelikult oli kodutöö tegemata ja õieti peaks kindlasti kiikama Valduri teost "Metsik lingivistika".
Comments