Leetsel leemendamas
Leetse kandis leetseljakuid ei ole. On turnimist teravatel panga servadel, klindialustes võpsikutes pugemist, paepealsetes soodes solberdamist, tolmustel teedel tümistamist, heitlikul heinamaal heljumist leetja taimestiku vahel.
Stardini vongerdanud, pistsin leekides minema. Esimene(33) oli ju tõesti lihtne. Tegelikult olid kõik punktid leebed, aga mitte minu jaoks. Eriti
drastiliseks võsas vingerdamiseks kujunes 38 ümbrus. Hakkasin seda liiga vara otsima, lastes end ilmselt eksitada eelnevalt ettejäänud minilagendikust. Ainuke asi, millest ma aru sain, oli see, et ma olen ebaõiges paigas. Sest peale ühe Paldiski poolsaare klindi all võsas lapiti lebava inglise keelt kõneleva piiga ma esiotsa ei kohanud. Uurisin pikutajalt, kas tal on kõik korras, aga tal olevat fine. Mul nii fain ei olnud, ma jaganud mõhkugi, miks punkti vastu ei tule. Kasutasin vana head kontserniliste ringidega liginemise meetodit - töötas. Andis tulemuse juba kolmandal ringil.
Pärast 39t ronisin paekaldast üles ning kooberdasin mööda loha mingist muust punktist kaarega läbi. Tea, tundub, et alt oleks vist kiiremini saanud. Osalt tuli 45sse alla tagasi ronida ja ülevalt pugesin mitu korda läbi tihniku servale uurima, kas punkt paistab.
51 osutus samuti natuke mujal olevaks - kummaliselt tundus teelt võssa karates, et tuleb lagendiku servapidi tagasi minna, aga rändurite leer oli hoopis veidi edasi punkti leidnud.
Tuulikute läheduses tuulest läbi tungides tundus nagu nood tekitaks pööriseid, mis su kohe pangalt alla merre lajatavad. Nii raske oli selleks ajaks enda liigutamine.
Teejooksu aitas vahepeal huvitavamaks muuta mööda tuhisev töökaaslane Eduard, kellega tühja-tühja leelotasime. Mitmeid muidki teretavaid tuttavaid kohtas. Tõesti, lõpu osa läks rohkem kruusajooksu tähe all.
Finishisse jõudsin higist leemendades aupaiste ringe tegevate kärbeste saatel ning nii kui seisma jäin, saabusid tuumasääsed - nii valusalt ei maksa kurnatud olendeid tagumikust ometigi hammustada.
Paldiski poolsaarele olen varem korra sattunud orienteeruma, aastal 2001, aga ma ei mäletanud, et see koht niivõrd Türisalulikult nüri on. Või ei olnud mul täna ilusa nägemiseks tundlaid sisse lülitatud.
Jaan, hea mees, vaatas mu kaarti ja arvas, et täna on mul küll mingi sarvedega emaste rada olnud. Et ikkagi siis, Xena, Hagari kiiver peas.
Kirjandusliku elus hüppasin 'Siidteelt' taas tagasi Jaapanisse, et elada natuke Kyoto Gion'i piirkonnas koos 'Geisha'dega. Raputasin nad kiirelt maha ning nüüd tuhlan juba Urmas Väljaotsaga moepealinnas 'Minu Pariisi' kvartalites. Sihuke suvine ja kerglane sahmerdamine siin ja seal pool.
Stardini vongerdanud, pistsin leekides minema. Esimene(33) oli ju tõesti lihtne. Tegelikult olid kõik punktid leebed, aga mitte minu jaoks. Eriti
drastiliseks võsas vingerdamiseks kujunes 38 ümbrus. Hakkasin seda liiga vara otsima, lastes end ilmselt eksitada eelnevalt ettejäänud minilagendikust. Ainuke asi, millest ma aru sain, oli see, et ma olen ebaõiges paigas. Sest peale ühe Paldiski poolsaare klindi all võsas lapiti lebava inglise keelt kõneleva piiga ma esiotsa ei kohanud. Uurisin pikutajalt, kas tal on kõik korras, aga tal olevat fine. Mul nii fain ei olnud, ma jaganud mõhkugi, miks punkti vastu ei tule. Kasutasin vana head kontserniliste ringidega liginemise meetodit - töötas. Andis tulemuse juba kolmandal ringil.Pärast 39t ronisin paekaldast üles ning kooberdasin mööda loha mingist muust punktist kaarega läbi. Tea, tundub, et alt oleks vist kiiremini saanud. Osalt tuli 45sse alla tagasi ronida ja ülevalt pugesin mitu korda läbi tihniku servale uurima, kas punkt paistab.
51 osutus samuti natuke mujal olevaks - kummaliselt tundus teelt võssa karates, et tuleb lagendiku servapidi tagasi minna, aga rändurite leer oli hoopis veidi edasi punkti leidnud.
Tuulikute läheduses tuulest läbi tungides tundus nagu nood tekitaks pööriseid, mis su kohe pangalt alla merre lajatavad. Nii raske oli selleks ajaks enda liigutamine.
Teejooksu aitas vahepeal huvitavamaks muuta mööda tuhisev töökaaslane Eduard, kellega tühja-tühja leelotasime. Mitmeid muidki teretavaid tuttavaid kohtas. Tõesti, lõpu osa läks rohkem kruusajooksu tähe all.
Finishisse jõudsin higist leemendades aupaiste ringe tegevate kärbeste saatel ning nii kui seisma jäin, saabusid tuumasääsed - nii valusalt ei maksa kurnatud olendeid tagumikust ometigi hammustada.
Paldiski poolsaarele olen varem korra sattunud orienteeruma, aastal 2001, aga ma ei mäletanud, et see koht niivõrd Türisalulikult nüri on. Või ei olnud mul täna ilusa nägemiseks tundlaid sisse lülitatud.
Jaan, hea mees, vaatas mu kaarti ja arvas, et täna on mul küll mingi sarvedega emaste rada olnud. Et ikkagi siis, Xena, Hagari kiiver peas.
Kirjandusliku elus hüppasin 'Siidteelt' taas tagasi Jaapanisse, et elada natuke Kyoto Gion'i piirkonnas koos 'Geisha'dega. Raputasin nad kiirelt maha ning nüüd tuhlan juba Urmas Väljaotsaga moepealinnas 'Minu Pariisi' kvartalites. Sihuke suvine ja kerglane sahmerdamine siin ja seal pool.
Comments