Ännijärve
Ääriveeri hakkas tunduma, et äkitselt ei peagi täna äärmuslikes ilmaoludes Ännijärve ääres ähklema. Kui Zazibea pesakond end linnast minema asutas, olid kõige jubedamad pilved silmapiiri taha kadunud. Ja ikkagi, pärast Pillapalu võis metsa kohal välku sähmimas näha.
Mis seal ikka, kohapeal saime kallistatud lopsaka ja paksult vett täis taimestiku poolt.
Ilmast ähmis, putkasin esimese(31) punkti poole teele. Võib-olla ma ei olnud päris ärkvel või mis, aga lasin ennast loha mööda vedada natuke kõrvale. Ääretus segaduses äraspidisest reljeefist, ängistusega KPd 32 vaadeldes, olin oma äpardunud algusest mõnevõrra ärritatud. Võttis ägisema kuni ma veerandtunni sees taipasin, et sootuks vales teede ristis koperdan. Milline äbarus. Enestunne kehvem kui keskmisel äpul. See pidi ju lihtne teejooksu punkt olema :) Üks nutt ja äga.
Sellepeale teise(35) punkti, parem kindlalt mööda teed. Ja ega ma rohkem enam eksinudki, kummalisel kombel. 48-54 oleks võinud vast ka otsemini minna, aga pelgasin lamedat reljeefi. Ülejäänud tähistest, läbikulgemise vaev. Kohates Haraka rabas älvete ääres murakaid, mäeveergudel mustikaid (mida kannatas peaaegu põske pista), sõnajalgadest eemal metsmaasikaid (mida kannatas igal juhul põske pista). Lopsakas heianakuu ümberringi ähvardamas. Haraka järve ääres ei kõõlnud harakaid ega Ännijärve ääres ännisid.
Kolmel korral sain teisi järje peale aidata. Keegi meesterahvas väitis end lausa hädas olevat kui ei selgu, millise sihi peal me oleme.
Rada, maastik ja ilm - äärmiselt äge. Palun veel selliseid päevakuid.
Poisipõnn sai tollel maastikul nii ängeldada, et tagasiteel hoobilt magama jäi. Pärast lasteraja läbimist, olla siirdutud M21AL rajale, aga sealt saadi kätte täpselt üks punkt(33), siis oli hakanud aeg peale pressima, rohkem vist siiski väsimus, mille antud maastik väikemehes tekitanud oli. Kuna see oli ühtlasi ka N21A rada, siis uurisin seda pärast veidi põhjalikumalt. Too oleks juba päris tige müttamine olnud, mõned etapid tunduvad minusugusele eriti väljakutsuvad, n 39-42, aga ka 49-59, no ja ega 53-35 ja 42-43 just kergemate killast tundu. Põnev. Aga A rada oleks lõppenud ilmselt nii nagu tavaliselt - tagumise otsa punktid oleks hakanud vaikselt kaduma ja finishilint juba kokkukeritult kohvris. Kui ma just viieks järgmine kord kohale ei jõua.
Mis seal ikka, kohapeal saime kallistatud lopsaka ja paksult vett täis taimestiku poolt.
Ilmast ähmis, putkasin esimese(31) punkti poole teele. Võib-olla ma ei olnud päris ärkvel või mis, aga lasin ennast loha mööda vedada natuke kõrvale. Ääretus segaduses äraspidisest reljeefist, ängistusega KPd 32 vaadeldes, olin oma äpardunud algusest mõnevõrra ärritatud. Võttis ägisema kuni ma veerandtunni sees taipasin, et sootuks vales teede ristis koperdan. Milline äbarus. Enestunne kehvem kui keskmisel äpul. See pidi ju lihtne teejooksu punkt olema :) Üks nutt ja äga.Sellepeale teise(35) punkti, parem kindlalt mööda teed. Ja ega ma rohkem enam eksinudki, kummalisel kombel. 48-54 oleks võinud vast ka otsemini minna, aga pelgasin lamedat reljeefi. Ülejäänud tähistest, läbikulgemise vaev. Kohates Haraka rabas älvete ääres murakaid, mäeveergudel mustikaid (mida kannatas peaaegu põske pista), sõnajalgadest eemal metsmaasikaid (mida kannatas igal juhul põske pista). Lopsakas heianakuu ümberringi ähvardamas. Haraka järve ääres ei kõõlnud harakaid ega Ännijärve ääres ännisid.
Kolmel korral sain teisi järje peale aidata. Keegi meesterahvas väitis end lausa hädas olevat kui ei selgu, millise sihi peal me oleme.
Rada, maastik ja ilm - äärmiselt äge. Palun veel selliseid päevakuid.
Poisipõnn sai tollel maastikul nii ängeldada, et tagasiteel hoobilt magama jäi. Pärast lasteraja läbimist, olla siirdutud M21AL rajale, aga sealt saadi kätte täpselt üks punkt(33), siis oli hakanud aeg peale pressima, rohkem vist siiski väsimus, mille antud maastik väikemehes tekitanud oli. Kuna see oli ühtlasi ka N21A rada, siis uurisin seda pärast veidi põhjalikumalt. Too oleks juba päris tige müttamine olnud, mõned etapid tunduvad minusugusele eriti väljakutsuvad, n 39-42, aga ka 49-59, no ja ega 53-35 ja 42-43 just kergemate killast tundu. Põnev. Aga A rada oleks lõppenud ilmselt nii nagu tavaliselt - tagumise otsa punktid oleks hakanud vaikselt kaduma ja finishilint juba kokkukeritult kohvris. Kui ma just viieks järgmine kord kohale ei jõua.
Comments