Soome II Rogain Seitsemisel
Seitseminen on nii käändumatu sõna, et... parem ei hakkagi. Aga just sellisenimelises rahvuspargis kõmpisid nädalavahetusel ringi Soome rogainijad, sekka mõni eestlane, lätlane ja venelane.
Keskusesse jõudmiseks tuli sõita Tamperre, sealt ~50km põhja suunas Kurust läbi Luode külasse, millest omakorda kilomeetri jagu eemal asus Luomajärvi talu. Valitses hubane maa miljöö rustikaalsete hoonetega taluhoovis. Nii oli autode parkimiseks eraldatud tükike hobusekoplist, hash house paiknes küünis, telkimine eemal teises koplis. Õue peal uudistasid talulapsed, silkasid ringi hundikoerad, eemal aias tervitasid ruigamisi põrssad ning põllu peal imestasid rahvahulkade üle lehmad. Rääkimata meeleolukast "wc"-st, kus nii meeste kui naiste poolel kõrvuti kolm auku istumiseks rivis või nagu teiselpool seina üks meesterahvas tähendas: "täma on sellainen sosiaalinen paikka".
Paljugi oli juba eelmisest aastast tuttavlikku - muhedad korraldajad, kaart mõõtkavas 1:40 000 koos mõnede eripäraste tingmärkidega, 3 tundi aega raja planeerimiseks, EMIT, ilm. Viimane oli küll veidi soojem kui mullu ja tuult pea polnudki, kuid kella kahe ajal hakkas tasapisi ladistama ja siis teda muudkui tuli ja tuli ja jäigi tulema.
Võistkond (JFF) oli samas isikkoosseisus, mis toona ning taaskord ei suutnud me vastu panna Soome hunnitutele hotellidele ning alustasime oma rogainihommikut sügisilmelisse õhku sulandumisel Tampere Scandicust, mitte rõskest telgist.
Keskuses hõljus soomelikult uimane ja rahulik askeldamine. Küüni all sai hommikust süüa ning ennast harjutada mõttega eesseisvast 8-tunnisest jalutuskäigust märjas metsas - pilved olid ähvardavalt
madalale laskunud. Kuidagi raskelt liikusid kondid ning kaks üleni sinisemigrilist A3 kaardi poolt pikitud punaste rõngastega, näisid ebamaistena. Igaüks meist siirdus oma kaardilasuga oma nurka ja jäi asja üle järele mõtlema. Natukese aja pärast esitles igüks seda, mis hallid ajurakud oli välja mõelnud ning sünteesisime kokku võimaliku marsruudi. Ega mingitit megateadust ei olnud. Teades oma liikumiskiirust ja arvestades Soome metsade mõningaste omapäradega, siis üle 40 km ei venita 8 tunniga kindlasti välja. Jätsime omale lõpu jaoks erinevaid tagasipöördumise variante sõltuvalt, kuidas tegelik elu kujuneb.
Tegeliku elu kujunema hakkamiseks oli aega veel üle tunni. Selle aja sees sai kiibitseda kaasvõisteljate valmistumist, mõni oli pea põlvini jalgu plaasterdamas, mõni proovis erinevaid jakikihte selga ja seljast ära. Ise me pildistasime põrssaid, tutvsime kohaliku Pandaga (nii oli ühe talukoera nimi), tuvastasime, et Jussil tuleb rajale minna nende samade jalanõudega, mis tal juba jalas on ja kui neist vabaja jalavarjudest veel midagi pärast 8-tunnist kivises ja soises metsas rassimisest järgi on, siis äkki ka tagasi naasta. Vaatamata sellele, et nende jalanõude siledada tallad ja kingailmelisus on mõeldud tänaval patseerimiseks, siis polnud Jussil hiljem mitte ühtegi villi ega kahtlase moega varbaküünt. Tagasisõidul laevale kuivasid pastlad LR ventileerimissüsteemi all täiesti ära. Nii, et milleks ennast nii paljude jalanõude kaasatassimisega üldse vaevata.
Pool tundi enne algust siirdusime stardiala poole, kus sai EMITi nullida ning võistkonnast võeti üks, kelle randme külge EMIT kinni pandi. Too on niigi igavene lahmakas ja ka siis kui ta käes vabalt liigub, esineb selle pessa asetamisega probleeme - sobib ainult ühte pidi sinna, aga kui ta randme külge pandi, loomulikult näiliselt kõige nõrgemale, kelleks korraldaja meie pundist minu valis, siis mõne punkti võtmine nõudis vägagi figuraalsete kujundite võtmist. Ning esimese punkti märkmisega õnnestus mul kuidagi hoopis teise käe väiksest sõrmest veri välja saada (pesas on naelataolised teravaikud). Igatahes pean ma meie SI varianti siiski veidi humaansemaks nähtuseks. Korraldajad hoiatasid täiendavalt siniste eest, kuna eelnevatel nädalatel olevat neil kõvasti sadanud, siis kõik sinine on tõesti sinine, et ärgu me oma ujumisvõimeid üle hinnaku.
Kell 12 pääses taluhoovist üle 200 inimese liikvele. Esimesse punkti(41) siirduti veel jorupidi koos, juba teise (42) kandis oli ragistamist vaid eemalt puude vahelt kuulda. Kolmas (93) oli juba natuke tõsisem. Tuli lahkuda teerajalt ning soisel järvekaldal vesises padrikus sumamine võttis hoogu maha ja jahutas jalgu. Punktis kössitas ka koh
tunik, kes jälgis, et koos püsitaks. 93-st siirdusime läbi Torttila 53-sse. Too oli linnuvaatlustorn tüüpilise ja kauni järvekese kaldal. Tõesti soomemaiselt lummav vaade Haukijärvile. Edasi liikusime mööda matkarada 33-sse, mis oli sild vana veskitammi juures. Tume vesi vulises hooga kividel põrkudes ühest järvest teise. Neist Pitkajärvi ääres oli meie järgmine eesmärk - 102. Matkarada viis peaaaegu kohale, vahepeal sai libedal laudteel liugu lasta. Kaldad olid kaljused ja kohati sedavõrd järsud, et esines oht mööda serva libedal samblal alla vette libiseda. Siis läks kallas aga madalaks ja soiseks nagu meie lauka servad soos ning lurtsutasime poole sääreni vesises samblas. Punkti poole naases õnnelikke soomlasi, justkui uskumata, üle küsides, kas selle punni eest saab 10 punkti.
Tempo ja tuju oli hea, ilm mitte nii hea. Entusiastlikult rühkisime üle kaljunukkide üles 52 juurde. Vihm jahutas innukust ning ilmselt ka tähelepanu. Igatahes tegime 98-sse minnes jabura haagi liikudes 52-st otse teede suunas, jõudsime liivajärsakuni - liuglesime sealt alla ning lasisme karjääri all olevatest autojälgedest end eksitada, pidades neid teeks. Pistsime põhja suunas punuma, aga ümbritsev ei haakinud päris hästi kaardiga. Seepeale leidus kolm erinevat versiooni tegeliku asukoha suhtes ning seetõttu raiskasime aega seistes, vaieldes võimaliku edasise liikumissuuna üle. Saavutasime siiski konsensuse, muidu vaidleks siiamaani seal järsaku serval, ning saime õige teeotsa kätte. 98 ise oli taas väga soisel ja veidi üleääre ajava pisikese järve ääres ning punktini pääsemiseks tuli mitukümmend meetrit mööda õõtsikut hüpata. Päris kõhe ning merehaigeks tegev. Pärast oli isegi kindlal kivil liikudes tunne, et maapind õõtsub.
62 poole valisime tee selliselt, et liikusime alguses mööda sama rada tagasi teele, pealegi tundus idapoole jääv reljeef suuremat pingutust nõudev kui rada mööda enda kordamine. 62 ise tuli veel päris ilusti kätte. Edasi 101 poole minnes olime jälle erinevate teevalikute ees, aga seekord kallutasime end idapoole suurele teele Kallio külani välja ja sealt Tasala talu maade servast rada mööda jargmise järve - Kalliojärvi äärde. Taas sumamist mööda pehmet järvekallast, aga punkt ise hunnitu vaatega maanina peal.
Siis järve serva mööda ües teele tagasi 92 suunas. Tundus kaardilt vaadates lihtne punkt. Aga vaim hakkas väsima ja jõud raugema. Oma töö tegid nii kivikaljune maastik, järveäärses samblas sumamine, monotoonne vihmaladin. Tegelikult tuli tabada suhteliselt lamedal ühtlasel kallakul üks kivi. Esimese hooga liikusime mööda teed liiga kaugele enne kui metsa pugesime ning lugesime üle mitmeid muid kivisid. Tundus väga lootusetu midagi leida ning nii alustasime teede ristist uuesti - püüdes väga täpselt jälgida õiget suunda ja reljeefi nii palju kui seda antud piirkonnas oli ning lugeda samme. Sel viisil saime sellele isegi pihta. Mets ei olnud õnneks väga tihe selles piirkonnas.
Aeg hakkas otsa tiksuma ja selge oli, et 74 peaks ajalimiidi sees veel täiesti kättesaadav olema - selleks siirdusime enam-vähem läände - radu ei tahtnud kasutada, ringid oleks mõttetult pikaks läinud, aga siniseid kraave mööda hüplemine oli vägagi tüütu. Mõni kraav oli lihtne, aga mõni oli päris lai ja vett täis nii, et andis hüpata. Mets oli reeglina ka tihedam ja padrikusem sinise ümber. Kõrgemad mäenukid olid tüüpiliselt hõredama männimetsaga kaetud, kuid sammal moodustas kivipragudel ootamatuid lõkse. Nii vajus Juss korra põlvini läbi näiliselt täiesti kindla pinnase. Kui olime lõpuks selgele teele välja jõudnud, siis ei olnud punkti leidmine väga raske, kuigi tundus, et liikusime juba liialt lõunasse, aga see oli üks väheseid lohaga punkte.
Aega oli jäänud veel kolmveerand tundi ning 43 tundus teoreetiliselt kättesaadav, aga kaheksandal tunnil ei võtnud meist kellegi pea enam, kuidas kindla peale punktile peale minna. Teed mööda kaared tundusid liialt suured ja kadkendjoonega rajad, mis oleks kardetavasti olnud juurikate ja kivide vahel kulgev kügelemisrada. Nii tulime hoopis lollilt kavalale mõttele oma arust, et lähme keskusest läbi ja katsume 55 järve äärest veel viimasel minutil ära tuua.
55 tundus mulle juba alguses rada planeerides üks lõksu punkt. Ahvatlevalt ligidal, aga kahtlase koha peal. Tormasime entusiastlikult keskusest läbi kui oli veel 5 minutit enne poolt kaheksat. Jooksime teed pidi järveni, aga siis kallast mööda edasi oli jubedaim taimestik, mida päeva jooksul läbida olnud - tihe padrik, pehme vett täis sammal, kus kohati põlvini vajus ning siis lisandus veel mahalangenud kaserisu - kiire liikumise asemel üks pugemine, puiklemine, pulistamine. Mehed oleks selle punkti ära toonud, aga kui aega oli jäänud 20 minutit, käsutasin ma meid tagasi finishisse. Jõudsime kümme minutit varem ja minul jäi kahtlus et selles risuses vees liikumiseks ei olnud alles jäänud teoreetiline viis minutit piisav varu tähiseni jõudmiseks. Eks ta kripeldama jääb ikka - lisa 50 punkti oleks meid 47 hulgas koha võrra ülespoole, 35-ks tõstnud :)
6 tundi lakkamatut vihma ei jätnud keha ümber enam ühtegi kuiva hilpu. Juss, teravmeelne vennike ei olnud hotellist ka kuivi pikki pükse kaasa võtnud nii, et tal tuli kuiva kohta pääsemisega veel natuke oodata. Nautisime küüni all makaronirooga, sooja teed ja kohvi, võileibu. Saime teada oma esialsge tulemuse ning lisaks jagati igale lõpetajale T-särk, kus peal järgmise aasta ürituse reklaam - 15.-16. augustil Rogaini EM Lapimaal Kittilä lähedal. Mmmm, vaid 1000km Helsingist. Näikse huvitavam logistika ülesanne olema.
Peamine vahetu emotsioon: liiga palju vett, kõik muu super.
Keskusesse jõudmiseks tuli sõita Tamperre, sealt ~50km põhja suunas Kurust läbi Luode külasse, millest omakorda kilomeetri jagu eemal asus Luomajärvi talu. Valitses hubane maa miljöö rustikaalsete hoonetega taluhoovis. Nii oli autode parkimiseks eraldatud tükike hobusekoplist, hash house paiknes küünis, telkimine eemal teises koplis. Õue peal uudistasid talulapsed, silkasid ringi hundikoerad, eemal aias tervitasid ruigamisi põrssad ning põllu peal imestasid rahvahulkade üle lehmad. Rääkimata meeleolukast "wc"-st, kus nii meeste kui naiste poolel kõrvuti kolm auku istumiseks rivis või nagu teiselpool seina üks meesterahvas tähendas: "täma on sellainen sosiaalinen paikka".
Paljugi oli juba eelmisest aastast tuttavlikku - muhedad korraldajad, kaart mõõtkavas 1:40 000 koos mõnede eripäraste tingmärkidega, 3 tundi aega raja planeerimiseks, EMIT, ilm. Viimane oli küll veidi soojem kui mullu ja tuult pea polnudki, kuid kella kahe ajal hakkas tasapisi ladistama ja siis teda muudkui tuli ja tuli ja jäigi tulema.
Võistkond (JFF) oli samas isikkoosseisus, mis toona ning taaskord ei suutnud me vastu panna Soome hunnitutele hotellidele ning alustasime oma rogainihommikut sügisilmelisse õhku sulandumisel Tampere Scandicust, mitte rõskest telgist.
Keskuses hõljus soomelikult uimane ja rahulik askeldamine. Küüni all sai hommikust süüa ning ennast harjutada mõttega eesseisvast 8-tunnisest jalutuskäigust märjas metsas - pilved olid ähvardavalt
madalale laskunud. Kuidagi raskelt liikusid kondid ning kaks üleni sinisemigrilist A3 kaardi poolt pikitud punaste rõngastega, näisid ebamaistena. Igaüks meist siirdus oma kaardilasuga oma nurka ja jäi asja üle järele mõtlema. Natukese aja pärast esitles igüks seda, mis hallid ajurakud oli välja mõelnud ning sünteesisime kokku võimaliku marsruudi. Ega mingitit megateadust ei olnud. Teades oma liikumiskiirust ja arvestades Soome metsade mõningaste omapäradega, siis üle 40 km ei venita 8 tunniga kindlasti välja. Jätsime omale lõpu jaoks erinevaid tagasipöördumise variante sõltuvalt, kuidas tegelik elu kujuneb.
Tegeliku elu kujunema hakkamiseks oli aega veel üle tunni. Selle aja sees sai kiibitseda kaasvõisteljate valmistumist, mõni oli pea põlvini jalgu plaasterdamas, mõni proovis erinevaid jakikihte selga ja seljast ära. Ise me pildistasime põrssaid, tutvsime kohaliku Pandaga (nii oli ühe talukoera nimi), tuvastasime, et Jussil tuleb rajale minna nende samade jalanõudega, mis tal juba jalas on ja kui neist vabaja jalavarjudest veel midagi pärast 8-tunnist kivises ja soises metsas rassimisest järgi on, siis äkki ka tagasi naasta. Vaatamata sellele, et nende jalanõude siledada tallad ja kingailmelisus on mõeldud tänaval patseerimiseks, siis polnud Jussil hiljem mitte ühtegi villi ega kahtlase moega varbaküünt. Tagasisõidul laevale kuivasid pastlad LR ventileerimissüsteemi all täiesti ära. Nii, et milleks ennast nii paljude jalanõude kaasatassimisega üldse vaevata.
Pool tundi enne algust siirdusime stardiala poole, kus sai EMITi nullida ning võistkonnast võeti üks, kelle randme külge EMIT kinni pandi. Too on niigi igavene lahmakas ja ka siis kui ta käes vabalt liigub, esineb selle pessa asetamisega probleeme - sobib ainult ühte pidi sinna, aga kui ta randme külge pandi, loomulikult näiliselt kõige nõrgemale, kelleks korraldaja meie pundist minu valis, siis mõne punkti võtmine nõudis vägagi figuraalsete kujundite võtmist. Ning esimese punkti märkmisega õnnestus mul kuidagi hoopis teise käe väiksest sõrmest veri välja saada (pesas on naelataolised teravaikud). Igatahes pean ma meie SI varianti siiski veidi humaansemaks nähtuseks. Korraldajad hoiatasid täiendavalt siniste eest, kuna eelnevatel nädalatel olevat neil kõvasti sadanud, siis kõik sinine on tõesti sinine, et ärgu me oma ujumisvõimeid üle hinnaku.Kell 12 pääses taluhoovist üle 200 inimese liikvele. Esimesse punkti(41) siirduti veel jorupidi koos, juba teise (42) kandis oli ragistamist vaid eemalt puude vahelt kuulda. Kolmas (93) oli juba natuke tõsisem. Tuli lahkuda teerajalt ning soisel järvekaldal vesises padrikus sumamine võttis hoogu maha ja jahutas jalgu. Punktis kössitas ka koh
tunik, kes jälgis, et koos püsitaks. 93-st siirdusime läbi Torttila 53-sse. Too oli linnuvaatlustorn tüüpilise ja kauni järvekese kaldal. Tõesti soomemaiselt lummav vaade Haukijärvile. Edasi liikusime mööda matkarada 33-sse, mis oli sild vana veskitammi juures. Tume vesi vulises hooga kividel põrkudes ühest järvest teise. Neist Pitkajärvi ääres oli meie järgmine eesmärk - 102. Matkarada viis peaaaegu kohale, vahepeal sai libedal laudteel liugu lasta. Kaldad olid kaljused ja kohati sedavõrd järsud, et esines oht mööda serva libedal samblal alla vette libiseda. Siis läks kallas aga madalaks ja soiseks nagu meie lauka servad soos ning lurtsutasime poole sääreni vesises samblas. Punkti poole naases õnnelikke soomlasi, justkui uskumata, üle küsides, kas selle punni eest saab 10 punkti. 
Tempo ja tuju oli hea, ilm mitte nii hea. Entusiastlikult rühkisime üle kaljunukkide üles 52 juurde. Vihm jahutas innukust ning ilmselt ka tähelepanu. Igatahes tegime 98-sse minnes jabura haagi liikudes 52-st otse teede suunas, jõudsime liivajärsakuni - liuglesime sealt alla ning lasisme karjääri all olevatest autojälgedest end eksitada, pidades neid teeks. Pistsime põhja suunas punuma, aga ümbritsev ei haakinud päris hästi kaardiga. Seepeale leidus kolm erinevat versiooni tegeliku asukoha suhtes ning seetõttu raiskasime aega seistes, vaieldes võimaliku edasise liikumissuuna üle. Saavutasime siiski konsensuse, muidu vaidleks siiamaani seal järsaku serval, ning saime õige teeotsa kätte. 98 ise oli taas väga soisel ja veidi üleääre ajava pisikese järve ääres ning punktini pääsemiseks tuli mitukümmend meetrit mööda õõtsikut hüpata. Päris kõhe ning merehaigeks tegev. Pärast oli isegi kindlal kivil liikudes tunne, et maapind õõtsub. 62 poole valisime tee selliselt, et liikusime alguses mööda sama rada tagasi teele, pealegi tundus idapoole jääv reljeef suuremat pingutust nõudev kui rada mööda enda kordamine. 62 ise tuli veel päris ilusti kätte. Edasi 101 poole minnes olime jälle erinevate teevalikute ees, aga seekord kallutasime end idapoole suurele teele Kallio külani välja ja sealt Tasala talu maade servast rada mööda jargmise järve - Kalliojärvi äärde. Taas sumamist mööda pehmet järvekallast, aga punkt ise hunnitu vaatega maanina peal.
Siis järve serva mööda ües teele tagasi 92 suunas. Tundus kaardilt vaadates lihtne punkt. Aga vaim hakkas väsima ja jõud raugema. Oma töö tegid nii kivikaljune maastik, järveäärses samblas sumamine, monotoonne vihmaladin. Tegelikult tuli tabada suhteliselt lamedal ühtlasel kallakul üks kivi. Esimese hooga liikusime mööda teed liiga kaugele enne kui metsa pugesime ning lugesime üle mitmeid muid kivisid. Tundus väga lootusetu midagi leida ning nii alustasime teede ristist uuesti - püüdes väga täpselt jälgida õiget suunda ja reljeefi nii palju kui seda antud piirkonnas oli ning lugeda samme. Sel viisil saime sellele isegi pihta. Mets ei olnud õnneks väga tihe selles piirkonnas. Aeg hakkas otsa tiksuma ja selge oli, et 74 peaks ajalimiidi sees veel täiesti kättesaadav olema - selleks siirdusime enam-vähem läände - radu ei tahtnud kasutada, ringid oleks mõttetult pikaks läinud, aga siniseid kraave mööda hüplemine oli vägagi tüütu. Mõni kraav oli lihtne, aga mõni oli päris lai ja vett täis nii, et andis hüpata. Mets oli reeglina ka tihedam ja padrikusem sinise ümber. Kõrgemad mäenukid olid tüüpiliselt hõredama männimetsaga kaetud, kuid sammal moodustas kivipragudel ootamatuid lõkse. Nii vajus Juss korra põlvini läbi näiliselt täiesti kindla pinnase. Kui olime lõpuks selgele teele välja jõudnud, siis ei olnud punkti leidmine väga raske, kuigi tundus, et liikusime juba liialt lõunasse, aga see oli üks väheseid lohaga punkte.
Aega oli jäänud veel kolmveerand tundi ning 43 tundus teoreetiliselt kättesaadav, aga kaheksandal tunnil ei võtnud meist kellegi pea enam, kuidas kindla peale punktile peale minna. Teed mööda kaared tundusid liialt suured ja kadkendjoonega rajad, mis oleks kardetavasti olnud juurikate ja kivide vahel kulgev kügelemisrada. Nii tulime hoopis lollilt kavalale mõttele oma arust, et lähme keskusest läbi ja katsume 55 järve äärest veel viimasel minutil ära tuua.
55 tundus mulle juba alguses rada planeerides üks lõksu punkt. Ahvatlevalt ligidal, aga kahtlase koha peal. Tormasime entusiastlikult keskusest läbi kui oli veel 5 minutit enne poolt kaheksat. Jooksime teed pidi järveni, aga siis kallast mööda edasi oli jubedaim taimestik, mida päeva jooksul läbida olnud - tihe padrik, pehme vett täis sammal, kus kohati põlvini vajus ning siis lisandus veel mahalangenud kaserisu - kiire liikumise asemel üks pugemine, puiklemine, pulistamine. Mehed oleks selle punkti ära toonud, aga kui aega oli jäänud 20 minutit, käsutasin ma meid tagasi finishisse. Jõudsime kümme minutit varem ja minul jäi kahtlus et selles risuses vees liikumiseks ei olnud alles jäänud teoreetiline viis minutit piisav varu tähiseni jõudmiseks. Eks ta kripeldama jääb ikka - lisa 50 punkti oleks meid 47 hulgas koha võrra ülespoole, 35-ks tõstnud :)
6 tundi lakkamatut vihma ei jätnud keha ümber enam ühtegi kuiva hilpu. Juss, teravmeelne vennike ei olnud hotellist ka kuivi pikki pükse kaasa võtnud nii, et tal tuli kuiva kohta pääsemisega veel natuke oodata. Nautisime küüni all makaronirooga, sooja teed ja kohvi, võileibu. Saime teada oma esialsge tulemuse ning lisaks jagati igale lõpetajale T-särk, kus peal järgmise aasta ürituse reklaam - 15.-16. augustil Rogaini EM Lapimaal Kittilä lähedal. Mmmm, vaid 1000km Helsingist. Näikse huvitavam logistika ülesanne olema.
Peamine vahetu emotsioon: liiga palju vett, kõik muu super.
Comments