34. nädala jõed
Kaks maastikku, mis Zazibeale meeldivad. Keila-Joa ei saa kunagi selgeks ning Samblapõllu lihtsalt neelab su endasse.
Keila jõgi.
Ilm püsis üle pika aja kuiv, mõõdukalt jahe, et natuke silgata. Rajameister oli seekord etapid pikaks venitanud, mis mitmel juhul väga erinevaid kohalejõudmise variante andis. Esmakordselt sattus Zazibea sellel kaardil ka lõunapoolsele kaldale. Tolle kalda park on ebamaine koht (punktide 38 ja 43 ümbrus) - seda ma näen aeg-ajalt unes, kuigi ma just selles pargi osas viimati sügavas lapsepõlves viibisin. Viimatine aastatagune unenägu on siiani meeles - talvisel ajal toimus puude langetamine - saed undasid ja oksarisu oli palju. Ma ei mäleta oma enda tegevust, aga unenäos oli selgelt fikseeritud, et tegemist on just selle Keila jõe kalda osaga. Veider. Igatahes oli veidi ulmeline viibida reaalselt paigas, mis unenägudesse kuulub.
Kulgemine ise läks suhteliselt ladusalt, kuigi praktiliselt igasse punkti minek nõudis kaardi tihedat raalimist, et sealt kiireim variant leida. Ise ma arvan, et väga hullusti ei mõelnud.
Jõge sai ületada kips-kõps mööda rippsilda ning vulinat nautida pargiteel joostes.
Pudisoo jõgi.
Seevastu Samblapõllul tuli Pudisoo jõge ületada sinna rinnuni sisse hüpates (nagu väitis end Triina korra teinud olevat) või hullunult mööda kallast nõgesepadrikus koolme kohta otsides (jalad surisevad siiamaani). Kallastel teiste mudaelukate poolt valmissingeldatud porirada. Nii läbisin ma näiteks etappi 48-39 23 minutit. Aga mitte ainult ülepea mudaste kiirevooluliste veekogudega ei ole Zazibeal suhe nagu Vanapaganal välguga. Näib, et ka tasasel maal võib kõik samblasse minna. Sest ka esimesse (32) punkti liikusin 23 minutit. Suutsin totaalselt vasakule kalduda ning jupp aega absoluutselt mitte aru saada, et olen hoopis ühes muus kohas. Kuidas küll kraav, milleni ma jõudsin, mulle kohe aimu ei andnud, et olen siniseviirulise alani välja jõudnud. Pusserdasin seal sinises ikka täie eest.
Lihtsalt hunnitu on 38 juures olev sild ja sinna viiv matkarada. Ebaloogiliselt järsud kaldad. Liiga tumerohelised kuused. Rammusad sõnajalad. Kivide vahel vonklev tume jõgi. Lokkav sammal. Lihtsalt mets. Nautisin seda massiivset loodust ja seletamatut taimekooslust kuni jäin paksu paduvihma kätte. Pikkade kuuskede vahel on niigi pime, nüüd oli ka pea kohal suur hall pilv. Prilliklaasid täitusid pisikeste läätsedega moonutades väljavaate ühtaseks roheliseks sogaks. Ma lihtsalt enam ei näinud midagi ja liikusin rohkem tunde ajel ning tehes järeldusi selle põhjal, mis nina ees näha oli. 48 Leidsin käsikaudu üles ning siirdusin suuna ja loha järgi jõe kaldani.
Nõgeseid oli peamiselt tunda, aga kuidas seda läbipaistmatut veekogu ületada. Ühes kohas oli isegi ühe murdunud kase tüvi üle jõe, aga liiga kõrgel vee kohal ja liiga pikk ja liiga peenike. Lootsin leida ikka mingit madalamat kohta, ega ma mingi ekstemist ei ole lõpeks. Vahepeal sai mul sellest nõgestes kügelemisest sedavõrd villand, et tulin üles kõrge kalda peale ära ning liikusin taluhoovi tagant alla jõe serva tagasi lootuses, et vast hoonete juures on mõni ülekäigu koht. No oli lõpuks - sain kiirevoolulises alla põlve vees üle. Ning pärast rahulikku 51, oli kaardi pealt veepiisku eemale lükates selge, et sukeldumisega tuleb veel korra ja veel korra tegeleda - 50. Kobistasin taas mööda kallast kuni jõudsin saarekeseni. Sain aru, et võimalik jõeületuskoht paiknes rohkem allavoolu - tagasi. Tundus kivisem ja madalam. Sulpsatasin üle. Punkt käes - tagasi samasse kohta - tasakaal kadus kivide vahel ära ning mingi maatriksliku võttega ei plartsatanud kõhuli sinna kivide vahele tumedasse vette. Ronisin kaldajärsakust üles, liikusin mingis suunas - eemale sellest õudusest ning lubasin endale ohtralt pohli selle eest, et ma ikka veel uppunud ei ole.
52 ise nii kaunil künkal männikus mustikate vahel. Seevastu 54 taas mõõdukat plödistamist Kalme oja äärses mudas. Finishisirge tundus nii pikk, et kartsin ennast juba Tallinnasse jõudvat.
Ka kõigi nende tänaste katsumuste läbides jään enda juurde, et Samblapõllu mu lemmikmaastik on ning emotsionaalset mõjuvad enim just säärased ettesöödetud maastikuvimkad.
Aga kokkuvõttes - endiselt, liiga palju vett.
Keila jõgi.Ilm püsis üle pika aja kuiv, mõõdukalt jahe, et natuke silgata. Rajameister oli seekord etapid pikaks venitanud, mis mitmel juhul väga erinevaid kohalejõudmise variante andis. Esmakordselt sattus Zazibea sellel kaardil ka lõunapoolsele kaldale. Tolle kalda park on ebamaine koht (punktide 38 ja 43 ümbrus) - seda ma näen aeg-ajalt unes, kuigi ma just selles pargi osas viimati sügavas lapsepõlves viibisin. Viimatine aastatagune unenägu on siiani meeles - talvisel ajal toimus puude langetamine - saed undasid ja oksarisu oli palju. Ma ei mäleta oma enda tegevust, aga unenäos oli selgelt fikseeritud, et tegemist on just selle Keila jõe kalda osaga. Veider. Igatahes oli veidi ulmeline viibida reaalselt paigas, mis unenägudesse kuulub.
Kulgemine ise läks suhteliselt ladusalt, kuigi praktiliselt igasse punkti minek nõudis kaardi tihedat raalimist, et sealt kiireim variant leida. Ise ma arvan, et väga hullusti ei mõelnud.
Jõge sai ületada kips-kõps mööda rippsilda ning vulinat nautida pargiteel joostes.
Pudisoo jõgi.Seevastu Samblapõllul tuli Pudisoo jõge ületada sinna rinnuni sisse hüpates (nagu väitis end Triina korra teinud olevat) või hullunult mööda kallast nõgesepadrikus koolme kohta otsides (jalad surisevad siiamaani). Kallastel teiste mudaelukate poolt valmissingeldatud porirada. Nii läbisin ma näiteks etappi 48-39 23 minutit. Aga mitte ainult ülepea mudaste kiirevooluliste veekogudega ei ole Zazibeal suhe nagu Vanapaganal välguga. Näib, et ka tasasel maal võib kõik samblasse minna. Sest ka esimesse (32) punkti liikusin 23 minutit. Suutsin totaalselt vasakule kalduda ning jupp aega absoluutselt mitte aru saada, et olen hoopis ühes muus kohas. Kuidas küll kraav, milleni ma jõudsin, mulle kohe aimu ei andnud, et olen siniseviirulise alani välja jõudnud. Pusserdasin seal sinises ikka täie eest.
Lihtsalt hunnitu on 38 juures olev sild ja sinna viiv matkarada. Ebaloogiliselt järsud kaldad. Liiga tumerohelised kuused. Rammusad sõnajalad. Kivide vahel vonklev tume jõgi. Lokkav sammal. Lihtsalt mets. Nautisin seda massiivset loodust ja seletamatut taimekooslust kuni jäin paksu paduvihma kätte. Pikkade kuuskede vahel on niigi pime, nüüd oli ka pea kohal suur hall pilv. Prilliklaasid täitusid pisikeste läätsedega moonutades väljavaate ühtaseks roheliseks sogaks. Ma lihtsalt enam ei näinud midagi ja liikusin rohkem tunde ajel ning tehes järeldusi selle põhjal, mis nina ees näha oli. 48 Leidsin käsikaudu üles ning siirdusin suuna ja loha järgi jõe kaldani.
Nõgeseid oli peamiselt tunda, aga kuidas seda läbipaistmatut veekogu ületada. Ühes kohas oli isegi ühe murdunud kase tüvi üle jõe, aga liiga kõrgel vee kohal ja liiga pikk ja liiga peenike. Lootsin leida ikka mingit madalamat kohta, ega ma mingi ekstemist ei ole lõpeks. Vahepeal sai mul sellest nõgestes kügelemisest sedavõrd villand, et tulin üles kõrge kalda peale ära ning liikusin taluhoovi tagant alla jõe serva tagasi lootuses, et vast hoonete juures on mõni ülekäigu koht. No oli lõpuks - sain kiirevoolulises alla põlve vees üle. Ning pärast rahulikku 51, oli kaardi pealt veepiisku eemale lükates selge, et sukeldumisega tuleb veel korra ja veel korra tegeleda - 50. Kobistasin taas mööda kallast kuni jõudsin saarekeseni. Sain aru, et võimalik jõeületuskoht paiknes rohkem allavoolu - tagasi. Tundus kivisem ja madalam. Sulpsatasin üle. Punkt käes - tagasi samasse kohta - tasakaal kadus kivide vahel ära ning mingi maatriksliku võttega ei plartsatanud kõhuli sinna kivide vahele tumedasse vette. Ronisin kaldajärsakust üles, liikusin mingis suunas - eemale sellest õudusest ning lubasin endale ohtralt pohli selle eest, et ma ikka veel uppunud ei ole.
52 ise nii kaunil künkal männikus mustikate vahel. Seevastu 54 taas mõõdukat plödistamist Kalme oja äärses mudas. Finishisirge tundus nii pikk, et kartsin ennast juba Tallinnasse jõudvat.
Ka kõigi nende tänaste katsumuste läbides jään enda juurde, et Samblapõllu mu lemmikmaastik on ning emotsionaalset mõjuvad enim just säärased ettesöödetud maastikuvimkad.
Aga kokkuvõttes - endiselt, liiga palju vett.
Comments