Rõõsa karmid olud
Terve päev. Terve päeva kuulis Zazibea, kuidas vihmapiisad kontoriaknal jõuliselt hüplevad. Vahel julgesin neid ka vaadata. Siis oli näha taevas laiutavaid halltoone. Rusuv. Mis kliimavöönd see selline on, kuhu me elama sattunud oleme. Lohutada saab ennast mõttega, et terve Soome täis tüüpe on veel suuremas põhjas. Mõnikord ... on meil ka soe. Igatahes soojendasin ennast mõttega, et Rõõsa mets ei saa orienteerumistehnilises mõttes juba külmaks jätta. Ning hellitasin lootust, et EMHI ilmateates väljendatud "õhtu poole saju intensiivsus muutub väiksemaks" kehtib ka Rõõsa kohta.
Kohale jõudes näis, et ilmajaam ei valetagi. Ülevalt enam suurt sodi kaela ei sadanudki. See eest aga ajasid mõned järved üle ääre ning iga samm soos oli nii pehme, nii pehme. Tilluraja tädi päris kilesse mässunult ja sooja tehes, kus lapsed on. Tõesti, kedagi ei olnud ette näidata, vahel nad on ikka maal vanaema juures.
Nagu ikka, nuputasin stardis, millist rada valida, aga jalad juba külmetasid ja puud tundusid liiga märjad, et nende vahele üldse pugeda ning suure pingutusega otsustasin, et minemata ei jäta, aga üle 3,7km ei ponnista ka. Jaan seevastu võttis oluliselt kilometraazhikama raja ja nii oli mul aega seal metsa vahel susserada küll.
Kohe stradist lahkudes oli segadust eksisteerivate radade kaardile mahutamisega. Liiga palju. Ja esimese (31) ja teise(59) punkti ümbruses tekkis küsimus, mis siin metsas toimunud on - kõik kohad rajakesi täis. Siis mulle aga meenus, et nood võivad pärineda mõnenädalataguselt neljapäevakult ja juhatavad kavalalt mõnda naaberlohku. Kolmanda (32) punkti leidmiseks rüselesin mööda reljeefi totaalses murdunud kuuse ja kõige muu mõeldava metsalaadse taimestiku padrikus ning kui ma mõnevõrra eksinud olin ning mõtlesin mõne tajutavama reljeefi osa juurde rüseleda, siis rüselemise käigus suutsin võimalikku läbipääsu otsides uuesti eksida. Lõpkus lootsin, et olen tuvastanud kaarja tipuga künkakese, mida mööda soovitud auku pääsda õnnestub. Maa-alal oli täiesti suvalistes kohtades ka mitmeid teisi rüselejaid. Sellest punktist pääsenud, selgema metsaga rabamänniku serva, tuli leida nupukas tee neljandasse (36) punkti ja üritada vahepeal mitte ära uppuda. Ei julgenud pärsi otse minna. Kulgesin läbi hälvete sihikesele ja sealt kujuteldavat rada mööda raba läbiva laudteeni. Seda mööda sai punkti juba lihtsalt kätte. Viies (37) nõudis oosiharjalt alla sukeldumist kuskile tihedasse ja pimedasse lehtmetsa padrikusse, kuhu kohe kuidagi ei kiskunud. Võtsin ennast kokku ja laskusin alla. Raba peal nii kõhe ei tundunud ja punkt ise meeldivamas ja tüüpilises männi-mustika metsas.
Ja siis kuues (46) - tõsisem nuputamine. Kuidas siis ikkagi. Esiotsa kulgesin mööda rabasolevat matkarada. Kuni jõudsin teeristini, kus tuli otsus langetada, kas sinna või tänna. Seisin seal männivilus nagu Tagurpidi Ants, kes sõltuvalt valikust otsustab loo lõpu üle. Kuna lõppu veel ikkagi ei paistnud, siis otsustasin kaarega ülevalt mööda teed. Talu vare juures lagendikul tekkis küsitava headusega mõte, et siirduks mööda kaduvat rada nii kaugele kui annab ja siis lõikaks otse. Aega mul ju lõpeks surfamiseks on, Jaan on pea poole pikemal rajal. Niikuinii jõuan enne teda metsast välja. Jõudsin sihini välja, aga siis panin suunaga totaalselt puusse. Ilmselt alateadlikult sinist vältides hoidsin kõvasti vasakule. Sattusin suuremale lagendikule, kus jäin veidi mõttesse ning seda mõtsiklemist karistas mingi taim, mis krahmas ümber mu jala ning torkis hirmus valusasti. Ma ütleks lausa hammustas ja see polnud mingi nõges, säär võbeles imelikult õhtuni välja. Hammustavatest taimedest ehutunud, pistisn kohe punuma ja jõudsin raiesmiku serva, aga ka see ei sundinud oma marsruuti ümber hindama. Raismikult sukeldusin järgmisse õudukasse - sarapuu puhmad vaheldumisi muude puudega varjamas vähesegi valguse, mis hallidest pilvedest siras. Kahlasin ja pugesin lihtsalt teerajale välja ja selle järgi sai punkti ka kerge vaevaga kätte. Metsas sumamine oli küll huvitav, aga mööda rada oleksin kindlasti kiiremini jõudnud. Ja viimane veel jäänud oligi, see ei olnud enam kaugel ning leidmisega raskusi ei tekkinud.
7 punkti, aga pusimist jätkus kõigiga. Vettinud ja märg ürgse ilmega mets lisas kõvasti lisatrikitamist. Ei, mulle meeldis. Sinna läheks veel. Iga ilmaga.
Kohale jõudes näis, et ilmajaam ei valetagi. Ülevalt enam suurt sodi kaela ei sadanudki. See eest aga ajasid mõned järved üle ääre ning iga samm soos oli nii pehme, nii pehme. Tilluraja tädi päris kilesse mässunult ja sooja tehes, kus lapsed on. Tõesti, kedagi ei olnud ette näidata, vahel nad on ikka maal vanaema juures.
Nagu ikka, nuputasin stardis, millist rada valida, aga jalad juba külmetasid ja puud tundusid liiga märjad, et nende vahele üldse pugeda ning suure pingutusega otsustasin, et minemata ei jäta, aga üle 3,7km ei ponnista ka. Jaan seevastu võttis oluliselt kilometraazhikama raja ja nii oli mul aega seal metsa vahel susserada küll.
Kohe stradist lahkudes oli segadust eksisteerivate radade kaardile mahutamisega. Liiga palju. Ja esimese (31) ja teise(59) punkti ümbruses tekkis küsimus, mis siin metsas toimunud on - kõik kohad rajakesi täis. Siis mulle aga meenus, et nood võivad pärineda mõnenädalataguselt neljapäevakult ja juhatavad kavalalt mõnda naaberlohku. Kolmanda (32) punkti leidmiseks rüselesin mööda reljeefi totaalses murdunud kuuse ja kõige muu mõeldava metsalaadse taimestiku padrikus ning kui ma mõnevõrra eksinud olin ning mõtlesin mõne tajutavama reljeefi osa juurde rüseleda, siis rüselemise käigus suutsin võimalikku läbipääsu otsides uuesti eksida. Lõpkus lootsin, et olen tuvastanud kaarja tipuga künkakese, mida mööda soovitud auku pääsda õnnestub. Maa-alal oli täiesti suvalistes kohtades ka mitmeid teisi rüselejaid. Sellest punktist pääsenud, selgema metsaga rabamänniku serva, tuli leida nupukas tee neljandasse (36) punkti ja üritada vahepeal mitte ära uppuda. Ei julgenud pärsi otse minna. Kulgesin läbi hälvete sihikesele ja sealt kujuteldavat rada mööda raba läbiva laudteeni. Seda mööda sai punkti juba lihtsalt kätte. Viies (37) nõudis oosiharjalt alla sukeldumist kuskile tihedasse ja pimedasse lehtmetsa padrikusse, kuhu kohe kuidagi ei kiskunud. Võtsin ennast kokku ja laskusin alla. Raba peal nii kõhe ei tundunud ja punkt ise meeldivamas ja tüüpilises männi-mustika metsas.Ja siis kuues (46) - tõsisem nuputamine. Kuidas siis ikkagi. Esiotsa kulgesin mööda rabasolevat matkarada. Kuni jõudsin teeristini, kus tuli otsus langetada, kas sinna või tänna. Seisin seal männivilus nagu Tagurpidi Ants, kes sõltuvalt valikust otsustab loo lõpu üle. Kuna lõppu veel ikkagi ei paistnud, siis otsustasin kaarega ülevalt mööda teed. Talu vare juures lagendikul tekkis küsitava headusega mõte, et siirduks mööda kaduvat rada nii kaugele kui annab ja siis lõikaks otse. Aega mul ju lõpeks surfamiseks on, Jaan on pea poole pikemal rajal. Niikuinii jõuan enne teda metsast välja. Jõudsin sihini välja, aga siis panin suunaga totaalselt puusse. Ilmselt alateadlikult sinist vältides hoidsin kõvasti vasakule. Sattusin suuremale lagendikule, kus jäin veidi mõttesse ning seda mõtsiklemist karistas mingi taim, mis krahmas ümber mu jala ning torkis hirmus valusasti. Ma ütleks lausa hammustas ja see polnud mingi nõges, säär võbeles imelikult õhtuni välja. Hammustavatest taimedest ehutunud, pistisn kohe punuma ja jõudsin raiesmiku serva, aga ka see ei sundinud oma marsruuti ümber hindama. Raismikult sukeldusin järgmisse õudukasse - sarapuu puhmad vaheldumisi muude puudega varjamas vähesegi valguse, mis hallidest pilvedest siras. Kahlasin ja pugesin lihtsalt teerajale välja ja selle järgi sai punkti ka kerge vaevaga kätte. Metsas sumamine oli küll huvitav, aga mööda rada oleksin kindlasti kiiremini jõudnud. Ja viimane veel jäänud oligi, see ei olnud enam kaugel ning leidmisega raskusi ei tekkinud.
7 punkti, aga pusimist jätkus kõigiga. Vettinud ja märg ürgse ilmega mets lisas kõvasti lisatrikitamist. Ei, mulle meeldis. Sinna läheks veel. Iga ilmaga.
Comments