Päevavalges Padisel
Käisin täna Padise kandi metsatukka päikesevalguses vaatamas, Jüriöö ajal oli seal ainult helenduvaid luukeresid näha. Seekord: mets oli. Männine. Pohli oli. Palju. Infos oli isegi vastav hoiatus, et raske on joosta - liiga palju pohli. Tegelikult on küll siis raske joosta, kui ei jaksa joosta.
Oli selline üritus nagu Tallinna MV lühirajas. Rada oli tõesti lühike - 3,65km. Eks ma siis seisin hea selle pikemaks venitamise eest.
Juba esimesse (31) punkti minnes tekkis mulje, et kaart ja maastik ei sobi omavahel päris hästi kokku, aga võib-olla ei sobinud ma ise tolle maastikuga. Mõnda aega seisnud ja mõelnud, punkt 1o meetrit seljataga, tundus, et seljataga on punkt. Keerasin ringi ja seal ta näe oligi. Neljandas(40) ronisin risusest kaldaservast liiga vara alla ning tuli uuesti üles tagasi turnida, et siis õigest nukist alla rüseleda. Kõige rohkem aega kaotasin viiendas (52) - ronisin alla oja põhja ja siis servast üles, aga üles ronides kaotasin suuna ning sattusin liiga põhja ning üritasin punkti lihtsalt valest kohast leida. Seitsmendast (45) jõe poole lahkudes sattusin vastakuti mingi kummalise aiaga, mida kaardilt ei leidnud ja mille ületamisest ei osanud esiotsa midagi arvata, aga õnneks oli see kohati maha tallatud. Mõõdukat segadust tekitas 44 ümber olev sigri-migri ja lage ala ja ristid ja kolmnurgad ja kui ma lõpkus kaardil ja maastikul samaaegselt kaeviku tuvastasin, siis oli auk KPga käes ka. Lõpus jäi jaks palavusest päris otsakorrale.
Hämmastusega nentisin tulemustest oma mitteviimast positsiooni ja Maarist jäin ka nii vähe maha, aga sellise võistluskogemuse vastu nagu tal aja jooksul kogunenud, juba ei saa. Ausalt öeldes, ma ei oskagi üldse võistelda, mitte mingit võitluslikku pinget ei teki - tuian ringi nagu päevakul. Mulle tundub, et see on midagi, mis tuleb lapsepõlves omandada nagu jalgratta sõit - mingi eriline häälestusoskus, mis on su sees alati õigel ajal olemas. Iseasi, mis sellest oskusest kasu oleks, kui niikuinii ei jaksa enda keret piisava kiirusega edasi vedida. Ahjaa, ja orienteerumise juures on veel kaardilugemise oskus oluline ja võib-olla veel mõned oskused.
Aga mis peamine, üle pika aja pääsesin kuivalt - ilus ilm tuiamisesks, isegi jalad ei saanud märjaks. Päike siras nii, et lausa leemendavalt palav hakkas kohati. Mõni kild suve veel talveks tasku pistetud.
Oli selline üritus nagu Tallinna MV lühirajas. Rada oli tõesti lühike - 3,65km. Eks ma siis seisin hea selle pikemaks venitamise eest.
Juba esimesse (31) punkti minnes tekkis mulje, et kaart ja maastik ei sobi omavahel päris hästi kokku, aga võib-olla ei sobinud ma ise tolle maastikuga. Mõnda aega seisnud ja mõelnud, punkt 1o meetrit seljataga, tundus, et seljataga on punkt. Keerasin ringi ja seal ta näe oligi. Neljandas(40) ronisin risusest kaldaservast liiga vara alla ning tuli uuesti üles tagasi turnida, et siis õigest nukist alla rüseleda. Kõige rohkem aega kaotasin viiendas (52) - ronisin alla oja põhja ja siis servast üles, aga üles ronides kaotasin suuna ning sattusin liiga põhja ning üritasin punkti lihtsalt valest kohast leida. Seitsmendast (45) jõe poole lahkudes sattusin vastakuti mingi kummalise aiaga, mida kaardilt ei leidnud ja mille ületamisest ei osanud esiotsa midagi arvata, aga õnneks oli see kohati maha tallatud. Mõõdukat segadust tekitas 44 ümber olev sigri-migri ja lage ala ja ristid ja kolmnurgad ja kui ma lõpkus kaardil ja maastikul samaaegselt kaeviku tuvastasin, siis oli auk KPga käes ka. Lõpus jäi jaks palavusest päris otsakorrale. Hämmastusega nentisin tulemustest oma mitteviimast positsiooni ja Maarist jäin ka nii vähe maha, aga sellise võistluskogemuse vastu nagu tal aja jooksul kogunenud, juba ei saa. Ausalt öeldes, ma ei oskagi üldse võistelda, mitte mingit võitluslikku pinget ei teki - tuian ringi nagu päevakul. Mulle tundub, et see on midagi, mis tuleb lapsepõlves omandada nagu jalgratta sõit - mingi eriline häälestusoskus, mis on su sees alati õigel ajal olemas. Iseasi, mis sellest oskusest kasu oleks, kui niikuinii ei jaksa enda keret piisava kiirusega edasi vedida. Ahjaa, ja orienteerumise juures on veel kaardilugemise oskus oluline ja võib-olla veel mõned oskused.
Aga mis peamine, üle pika aja pääsesin kuivalt - ilus ilm tuiamisesks, isegi jalad ei saanud märjaks. Päike siras nii, et lausa leemendavalt palav hakkas kohati. Mõni kild suve veel talveks tasku pistetud.
Comments