SH Rapla rogain

Suvi ei ole teil siin ainult mingi moosi keetmine ja heina niitmine. Tuleb ikka panna ka. Kus mujal ikka kui mõnel rogainil. Näiteks Rapla rogainil. 

Rapla ise on sihuke kentsakas koht. Veel 18. sajandi lõpus hoopistükkis Paldiski kreisi osa ja külana Alu ja Valtu mõisa vahel ära jagatud. Põhjasõda ja sellejärgne katk paiga päris tühjaks laastanud.

Linnas (mis sai oma õiguse 1993 aastal), teab mis silmapaistvat vana keskust välja ei joonistu ning rajoonikeskusele kohane stalinistlik generaalplaan arenes vaid paari üksiku hoone näol (n haigla, mõned kortermajad, söökla-kaubamaja). 

Ent ajaloost hüppavad esile mõned tähelepanuväärsed ehitised. 

Eesti maapiirkonna ainumas kahe torniga suurtsugune kirik, mis 1901 aastal sisse pühitseti, jätab mulje kui igati tähelepanuväärsest asupaigast. Iga kord kui Tallina poolt tulla, tekitavad kirikutornid sissesõitjale mulje saabumisest justkui mõnda suurlinna.

Või siis 1933. aastal valminud täiesti omanäoline, kergelt art-decoliku joonega rahvamaja, praegune Rapla Kultuurikeskus. 

Linna Pea kuju - kingitus
kuningriiklastelt 1993. aastal

Kolhoosiehituse üks tippnäiteid valmis 1977. aastal Rapla KEKi adminhooneks, olles täis tolleaegset naaberkolhoosi ületrumpamise soovi nii arhitektuurilise lahenduse kui materjali kasutuse poolest (välisfassaad keraamilistest plaatidest). 

Ja eks annab mäletada ka kurikuulsa kultuurikeskuse Hollywoodi sündi ja surma. Hoone Lihula ja Paide kultuurihullustega samas reas, kuid mille ehitus takerdus uue vabariigi sündi, erinevalt mainitud kahest, mis kõigi kiusuks valmis said.

Nii et aplompi selle paiga inimestel on jagunud. Ometi mõjus 3 tundi Raplas nagu Stockholmi äärelinnas, nagu mingis Tumbas ringi tuuseldada. Domineerimas kaunis ja vaikne aedlinlik miljöö, kus normaalsel juhul on aias vähemalt 3 autot koos piinlikult pügatud muru ning flokside, siilikübarate ja muude iluaianduse esirinda kuuluvate isenditega.

Enne planeerimist

Seiklushunt teeb rogaine valdavalt lõunaregioonis ja nii ei ole varem kolmeks tunniks pikka sõitu raatsinud ette võttagi. Noorusliku vaibiga korraldutiim aga ei jää sugugi alla headele vana kooli tegijatele ning osalejana ei ole põhjust otseselt millegi muu kui parkimisviitade puudumise üle, targutada.

Püha planeerimine

Pigem vaata, kuidas oma raja poole tunni sees planeeritud saad. No ega väga hästi ei saanud, kui silmata seda kaheksat, mis trassi näol kaardile manada on õnnestunud. Ütleme nii, et oli meilgi liialdatud enesekindlust teha suuremaid plaane kui on elu. Soov jõuda nii Rapla ette, taha ja kõrvale, ei olnud etteantud ajaraamis tavapärase füüsikaga võimalik.

Start läks lahti vanade saviaukude kõrvalt Vesiroosi kooli hoovist. Ja kusjuures ongi vesiroosid seal tiikides.

... kusjuures selles ei olnud. Vesiroose.

Idüllilised rajakesed tiikide, kraavikeste, ojakeste ja jõealgete juurest, punktid 33-42, viisid Lehe ja Side tänava majade vahele, mis rabasid ebaeestlaslikult tarade puudumisega ja täiusliku aiandusega. Tänavanurgal seletavad omavahel maast ja ilmast kaks kõhukat naabrimeest, innustsades meid Jaaniga laadis: "Teised kõik jooksevad, miks te ei jookse, varsti tuleb suur vihm", samal ajal kui paar krunti edasi koogutab naisterahvas kooguga kartulaid üles võtta. Sihuke konservatiivne, aga külalislahke kants.

Seda hortonoomiat pikalt ei antud. Järgnevalt tuli leida mõned kivid metsas - 61-38-64. 61 tundus ju lihtne suuna peale minek. Tüüpiline Rapla maakonna mets - seal sa ei saa liikuda normaalse inimese moodi horisontaalselt mööda sammalt mustikavarte vahel. Seal sa liigud igasu kuramuse suunas, üles-alla, vasakule-paremale, diagonaalis, põiki, piki, kaarega ja veel kuidagi, et läbida seda taimestikku, mida selle kandi metsad toota suudavad. Aga konkreetne loha kulges just täpselt kirjeldatud viisil otse punkti. Mis vaistuga lohaajajad seda teevad, ma ei mõista.

38. punkt oli kerge vahepala, et sukelduda uuesti sarnasele 150 meetrisele retkele punkti 64 järgi, nagu seda oli 61. Paarikümne meetriga oled täiesti lost. Vastu tuleb kaasvõistlejaid tekstiga: "Siin ei ole loha". Seal, kadunud lohade metsas jõudsime küll ainult täieliku pt-ga kolme kivini, liiga pikalt vingerdamata. Mingit asjakohast o-tehnikat rakendamata. Lihtsalt liigud, ülevalt, alt, vasakult, paremalt ... 

Nii metsikuid paiku meil rohkem ette ei tulnud. Punkt 58 heinamaa nurgas oli juba väga agraarkultuurne paik.

Kivihunnik, punkt 68 keset põldu oli rohkem käimise vaev. Ometi ei tihanud isegi mitte esirogainerid läbi lokkava põllutaimestiku otse punktist 47 kivihunniku poole minema asuda, ikka teeäärset rada mööda. Need niitmata heinamaad on seal kandis sama küllusliku biomassiga kui nende metsad.

47ndast punktist Magaziini poe kõrvalt jätkasime kaubahoovides  - töllerdasime puudesalusse punkti 52 läbi Espaki hoovi, kus käis jube vilgas ehitusmaterjali kokku tarimine. Valge mees valmistub külmaks talveks. Viimane aeg ka. Kohe hakkab hullult sadama ja tuul puhuma.

See jõeäär Sauna pargis kuhu tuli siirduda punkti 45 järele, oli taas üks sümpaatne ja rahu pakkuv linnaosa - lillekeste ja jõe vulinaga. Näe, punktialuski jõkke asetatud ilma, et vool seda endaga kaasa oleks viinud.

Edasi jätkasime keskväljaku suunas, punkti 62, mille asemel seisiski kümmekond aastat too hoomamatu Hollywoodiks kutsutu. 

Raplast me satume Jaaniga ikka vahel läbi sõitma, naastes maalt või maale näiteks Türi või Tartu suunas ja nii on väljakust paar maja edasi olev SushiMushi kujunenud üheks meie peatuspaigaks, kus kohalikku tardistioonilist kala ja riisirooga ikka kerre ajada. Ükskord oleme ka platsi serva jäävas Hollivuudis einet võtnud kui kõrvallaua kohalikud noored arutlesid võimaluse üle, et mõni turist võiks Raplasse jõuda. Mis ilmselgelt kõlas sama tõenäolise sündmusena, kui et mõni maaväline olend istuks ja võtaks seal samas väljakul oleva Toivo Kurmeti pingil rahulikult päikest.

Seekord mushitasime end aga edasi vabakogudese poole, punkti 49 järele. 

Mahlamäe korterealmute vahelt saime kätte 39 ja võtnud suuna ulmelisele kahekasnurksele KEKi hoonele, jõudsime Kastanti tänava lao ja tööhoonete vahele 44-36. 

Punkt 48 varisemisohu eest hoiatavas milles? Kahekordses lagunenud garaažis? Jälle mingi kasutustest väljalangenud, Rapla erihoonetüüp.

Mida iganes. Järjekordse kivi jahile - 32. Seekord tihedalt radu täis pikitud sarapiku alune. Pime nagu vanakuradi kõhus, aga ühtlaselt liigutav. Tundus nagu mingi oluline mäeküngas, mingist teisest ajast.

Ja mis veidraotsrabeline ringtee siin Piiri ja Sika tänavate vahel, taas pisut kummalise plaaniga ringtee ühte sektorisse asetatud majaga. Kas jälle on midagi alustatud või on midagi lõpetatud või on miski pooleli? Igatahes kasutati kaasajal seda platsi õppeotsarbel, et saada selgeks sõit mootorrataga. Meie siirdusime platsi servast suunduvale jalgrajakesele, et minna onni, punkti number 67. Mhmmm ... vaatad kaarti ja seda rada ja mõtled, aga milleks selline rada. Et panna sinna punkt 67.

Jaanil oli plaanimise ajal unistus käia ära ka punktis 65. Noh, taas jälle üks loogiline ehitus. Sild üle raudtee, ainult et raudtee on kujuteldav. Sellest sillast me oleme Märjamaa ja Rapla vahel kulgedes üle sõitnud küll ja küll ja jäi nii, et punkti 65 lähme järgmine kord ka autoga.

Edasi jätkasime veel ühe plaanipärase punktiga 59 Mikkuri ja Saarevälja tee nurgal. 

Täiesti plaaniväliselt ei jõudnud me enam punktidesse 55-63-60, vaid viimast elujõudu kokkuvõttes kappasime juba lausa jooksusammul punkti 35 Rapla Elujõu Keskuse juurde. Kuulsat labürinti läbimata, vinnasime end lõpuponnistuseks Kalevipoja luisukivist (e Kõpsoni kivist) mööda, tagasi Vesiroosi Kooli hoovile.

Kohalike poolt ennustatud kole vihm oli vahepeal udust kohale puhutud ja saputas end tasapisi üle keskuse, krae vahele ja ploffi kaussi. 

Vahel on ikka hea end maa ja metsa, linna ja aia, jõe ja oru rüppe visata. Hoogsal sammul end läbi taga- ja esihoovide suruda. Imestada ja imetleda. 

Selline linlik, mõõdukas minirogain, aga ikka see - hea seltskond, söök ja maastik. Need kolm hädavajalikku osist. 

Lubage endale vahel panemist, näiteks mööda Rapla tänavaid, tänulikkusega.