19 sesoonset o-hetke

Kas see, et kõik kordub, on pigem nagu ring või sinusoid - lõputu kõverjoon. Või sinusoidne ring - kordumine kordumises, mis ikka ja jälle otsast algab.

Just siis kui olin suvepuhkuse keskel jõudnud James Joyce'i 'Ulyssesisega' poole peale, potsatasin ühel õhtul kinno Nolani 'Odüsseiat' vaatama. 

Mhm, nad kõik on kinni selles samas ringis - Homeros, Joyce, Nolan, Odüsseus, Penelope.

... mida rohkem sellest tahta välja rabeleda, seda suuremaks muutub amplituud, milles loksud. Ja just siis kui tundub, et nüüd, nüüd on kõik loksumised loksutud, just siis lükatakse sind uuele ringile. 

Tõsi, kui asetada need odüsseinikud ajalõigule kogu Maa ajaloost, siis oleks vibra üldse vaevalt tajutav.

Ja kui võib tunduda, et selle vibra amööbses tagumises jalas on kadunud pea kogu sirgjoonest erinev kulgemine, sest enamus sellesinatse aasta o-hetkedest on jäänud kirjalikult üles tähendamata, siis lõpuks saabub ikka see tund. Tund, mille seitsmendal minutil kisud siiski kõik päevavalgele. Sest kuskilt saabub kohale see vibratsioon, mis sunnib rändama, jutustama, režissööritsema. Kuskil on tund, mis puudutab.

Taies Eesti Kunstnike Liidu
„Kevadnäituselt 2026“

Vahel ei jää muud üle kui olla iseenda Odysseus, Penelope, härra ja proua Bloom. 

Ja toppida Joyce'ilikult viimase poolaasta o-juhtumised kõik ühte lukku.

Pärast taliharja aega keerlesid muusad Väike-Õismäe ringil ja puhusid hangedest skulptuure, mille vahel ekselda.

Tuisk on nagu Jumalate padjasõda,
mille riismed Maale langevad

Küünlakuu algus Männi pargis ei olnud õieti midagi muutnud. Suusataja seisis sama nõiduslikult ja itsitas vaikselt eksisammude üle koos hiidvareste, -leevikeste ja muude üleelusuuruste tegelastega, kes sinna hiljuti maandunud on. 

Aga kuu hiljem Pelgurannas. Libista end üle Hadese väljade pimedaid prohveteid kohtamata. Vabasta end nümfide kütkeist, kes rannakivide varjus kevadist päikest meelitavad.

Las päikesejumala kari sööb Laagri jõe libedatel nõlvadel edasi. Sina jookse. 

Ent 14. aprillil jääb Kadriorus pihku ainult kaart. Maastik on mälus, sest Nausikaa oli tossud juba pessu viinud. Kõpskingadega lähed tähistama kooselu ametlikku 23.ndat aastapäeva sinna kus alati. Ithaka. Lydia.

Igast põõsatukast piilub mõni kükloop. Tondiraba. Sisemine lammas minus kepsutab kevadistel tühermaadel suunda süvenemata. Silmad kõigil peas. Poseidon laseb koju.

Tondiraba kevadised nõlvad

Talctech võiks olla ratsionaalne paik. Aga mina jõuan ikka kuskile sinnamaale - "Pimeduses võib tunda vaimolendi vibelevaid käsi ja kui tantraid järgivad palved said suunatud õigesse alasse, muutus järk-järgult nähtavaks nõrk, kuid järjest paisuv rubiinne kuma, võttes eeterliku teisiku erakordselt elusarnase kuju tänu jiva-kiirte emanatsioonile pea ja näo auradest". * 

Ja siis see Juuru. Päris nagu ei olnudki päevak. Oli hoopis sprint nagu Orvandi sprint, võidu peale. Kuskil seal lehehakkamisekuus. Oleks Hermes seda teadnud.

Lehekuul jagub muudki, näiteks Juhkentali ümber juhust sattuda staadioni põhja. Rabele seal ümber surnukuuri Poolamäe otsa. Kiirabimasinatest pudeneb valgesse majja siruli elu-olme sõdalasi nagu Trooja hobusest.

Järgmisel päeval Lennusadamast vasakul teen tiire ümber Patarei. Paremal Noblessneris. Mis see siin on? Ilus või valus? Tallinn ja tema rannik - "Temast on vahel kahju küll, ülteb kodanik. Nagu kestahes naisest, kelle mehel õiget saba ega sarvi ei ole. /---/ Säärane vennike, kes pole mitte liha ega kala. Ega soolaheeringas ka, ütleb Joe. See ongi, mis ma mõtlen, ütleb kodanik. Üks uduangerjas, kui teate, mis see tähendab." *

Niguliste tornist ranniku poole

Kassisabas on nagu ikka. "Mis olendi jaoks on sissepääsu-uks väljapääsu-ukseks? Kassi." *

Aiaolise tuuled on trammid Ülemistest minema pühkinud. Inimsööjatest hiiglased ehitavad endale kindlust rongiteede kohale ja kas saad enne Sepapajast välja kui sind nahka pannakse. 

Jaanikuus uhutakse lõpuks metsaveerde. Ühel korral istuvad lootosesööjad Kolgakülas ühel pool Pudisoo kallast, teisel korral teisel pool jõge Kotka-Nõmmeveskil. Varasuvisest männimetsast tuleb ennast võimu ja väega tranduletti vedada. Isegi sääsed on igavikku klammerdunud ja ei pinise.

Topu laht läänerannikul

Jaanikuu maal

Sireenid on kuskil siin. Urbukse, Purgatsi, Sisaliku, Ahvena järves. Liibu vallseljaku külge ja pane suu kinni. Sääski ei söö. Pane silmad kinni. Põmm ja soos. Pigista nina. Ei, Jänijõe aurud. Aaah, kõrvad. Pista sõnajalad kuulmekäikudesse ja oledki kõikjal kus vaja. Neljärve.

Jaanikuu maal

"Hundihammustusega suudavad inimesed veel leppida, aga mis neid tõsiselt ärritab, on kui neid hammustab lammas."  * 

Tilluke jupike punktist kolm punkti neli ja sa kügeled seal surnud karulaukude vahel mustas poris ei edasi ega tagasi. Jätkad samas vaimus. Ja võib-olla Poseidon halastab teile ja pääsete Leetse järsaku alt ühes tükis tulema.

Taies Eesti Kunstnike Liidu
„Kevadnäituselt 2026“

Vahepeal on kätte jõudnud sügav august, aga ikka pole kaardikütkest välja saanud. Küll loobib kivide vahet Skylla, küll naelutab pilgu Kalypso Kakumäe ranna räime radadel.

Taies tekstiilikunstnike aastanäituselt
Viscosa tehases

Lõikuskuu ainult süveneb Laudissalus. Päris täpselt ei tea, kes meist sõi ja kes mitte moolüksi nimelist taime, mis Aiaiese saare nõiatari Kirket jättis osad meid sigadeks muundamata. Aga mõned pääseid põhjapoolselt oosilt kergemalt kui teised.  

Nüüd on viimane hetk vibu vinna tõmmata. Sa pead jõudma koju läbi kaheteistkümne kuivanud kraavi ja teist niipalju veel peale. Kodukooli mets. Saku rabamets. Iga Penelope tunneb ära selle sambla, mida talle juba II kassis õpetati. Iga põdra näritud männi, mida III klassis näidati. Ja selle soo raudtee taga, kus IV klassis ekskurseeriti ning kodust kaasapandud kotti lekkinud morssi peale joodi. 

Ring aga lainetab edasi. Ja kui Athena annab, siis on see segane kaartidega kamp peagi seilamas järgmisele saarele.  

Taies Eesti Kunstnike Liidu
„Kevadnäituselt 2026“

* James Joyce, "Ulysses". Lugemiselamus kui oled tekstiseadmise nautleja.