Jõulusupp: Jõulujooks, TON Pühade rada, Kadrioru Kimbatus, Laagri Sise-o
Jõuluaeg on nagu popkunst, tekitab elevust, aga sellest läbitulnuna on täielik (või täiuslik) rahulolu ikka saavutamata. Popkunstnikud ja Jõuluvana kipuvad oma pintslite ja habemetega justkui seda ühte ja sama närvi kõditama - seda mis usub primitiivsesse lõputusse headusesse ja ilusse. Jõuluvana on sama nunnu ja seksikas kui Warholi värvilised Merilynid. Jõul oma tarbimissunduses on sama banaalne kui purgisupp või seinale teibitud banaan. Kordi korrutatud lood ja laulud värskelt saabunud päästjast esitatuna hardunud nägudega kirikulistele on kõik kokku nagu Takashi Murakami pealuud ja lilled, nagu Keith Haringu ekstaasis figuurid, nagu Robin Nõgisto kosmiline müra, nagu miski mis on eksalteeritult kaunis.
Kõik tahavad ümberringi nii palju head, et sellest võib sügelema hakata. Ah ei ole leetrid, jõulud ju.
Olgu kuidas on, valgus saabub, kellele rahakotti, kellele rõõmusõnumina taevast ülevalt, kellele pikenema hakkava päeva läbi. Või saabub sisemine valgus hoopis mõnd Roy Lichtensteini plahvatust vaadeldes või Marko Mäetamme Jeesust uskudes.
Igatahes, kilinat-kolinat jagub ka o-maailma. Nii mõnegi kaardi nurgale on ilmunud Karl Marxi moega punastes kuubedes vanamehi või muud jõuluatribuutikat. Et mitte öelda 21. detsembrikuu keskpäevaks võis imiteerijaid leida Pirita jõe kaldalt sadu kui mitte mitmeid sadu.
Keskmist moekunstilist taset võis lugeda üpris kõrgeks, et tekitada massiga piisavalt imestust ja segadust Pirita jõe ja kloostri ümber jalutajates ning möödasõitvates viimsilastes imestust, mis nende piritalastega neljandaks advendiks juhtunud on.
Eks neile anti pihku trikiga kaardid ja eks sa siis leiuta - täielikus browni liikumises Pirita rannas valge kaardiga punkte otsides.
Kloostri käikude ja müüride vahel jätkus mäluorienteerumise võtmes fotojuhiste järgi suhteliselt korrapäratu ruutpesiti punktide otsimine.
Kuniks tagasi teisel pool jõge Pirita TOPi hoonete ümbruses punakuubede rivi juba üpris hõredaks venitatud oli.
Hawaii Ekspressi juures tuli stardis ümbrikuga jagatud väike kaart võtta kasutusele piletina, mis järgmised punktid Maarjamäe memoriaali territooriumil kätte jagas. See oli päris nipikas ülesanne.
Natuke suutsime oma minikaardi suurele kaardile nihkes asetada ja seetõttu tekkis meil Jaaniga jagelemist, kas punkt 48 on nõlva all või üleval. Ma ei teadnud aga nõlva all ühtegi aeda olevat, pealegi, see memoriaal võib tükkis täiega kaela sadada, kui seal liigi ligidal ronima hakata ja nii sai enne mindud üles servale. Pärast kodus taipasime, et väike kaart oleks tulnud asetada suurel kaardil olnud siniste nurgikute sisse, kui püüdsin hakata lahti mõtestama, miks see suur sinine nool kaardile tehtud on. Meie toppisime triipkoodi ikka skännerisse :)
Maarjamäe lossihoovi küsimusele tuli valida üks neljast linnast - Pärnu, Võru, Narva või Kärdla kontekstis, et milline on neist kõige lähemal Ternerifele. Ärge te Võrust minema hakake. Tundub, et me Jaaniga geograafia tundi pole viimasel ajal sattunud või meie ajal vaenulike territooriumite paiknemisest kohalike linnade suhtes väga pikalt ei räägitud.
Järgnes järgmine osa olematu kaardiga orienteerumisest, kus sai loota taas vaid iseenda mälule ja joonistusoskusele, et Maarjamäel suurelt plakatilt õiged puude nimelised tänavad piltide järgi tuvastada ja meelde jätta ning soovitavalt tänavatevõrk kuskile skitseerida.
Loen mina aga juhendit kaardilt "Enne puhkust viikingid legendis märgitud kohtadesse." Mis puuraidurid need viikingid küll olid ... ? Täiesti segadusse aetud kogu sellest dendroloogikast ning viikingitest, kes peavad Bolti kulleriks hakkama ... kui lihtsalt otustasin hoida Jaanile sappa, et sellest müsteeriumist kuidagi Lillepi pargi suunas väljuda. Põhimõtteliselt 'vii kingid' ja 'viikingid' ei ole päris sama asi ... aga mida udune silm udus ikka seletab.
Iseenda õnnega lõpuks finišis. Ja teiste tõdemustega, et seekord oli füüsiliselt üks lihtsamaid jõulujookse olnud. Aga tore, et on. Ega popkunsti kõikidest tillikatest ka kohe alati aru ei saa. Parem jõulujooksu valged kaardid peos kui NFT-d katusel.
* * *
Jõulu I pühal oli meil uus kaart uute rõngastega, sedakorda Kadrioru Kimbatus. Kuna see on veel aktiivne ja läbitav üritus kuni aasta lõpuni, siis kaarti siia hetkel ei pane.
Meie jaoks oli see nii hea võimalus teha tiir peale kunagisele kodurajoonile, et isegi üliõpilane Raiden oli valmis tulema uurima, mis vahepeal ka muutunud on. Silmatorkavalt uus hoone on Oranžerii. Muu muutus on kõik pisidetail. Isegi mõned punkti küsimused olid samad, mis meil omal ajal Kadrioru Lahtistel ja nii tuli mõnigi vastus peast ilma kohapeal midagi suurt uurimata :)
Muhe nostalgiline jalutuskäik.
* * *
Ülejärgmisel päeval sehkendasime Jaaniga koos läbi TONi pühade raja Laulasmaal.
Et liiga kuurortlikuks ei jääks, sai valitud too tormi päev. Rannal kulgedes ei saanud suu mitte ainult liiva täis, vaid ka kõrkjaid ning tossu sisse jagus kibuvitsa okkaid.
Et liiga romantiliseks ei jääks, siis 8ndast 9ndasse ikka mööda ranna äärt, mida kohati eriti ei olnud. Nii tuli valida, kas lainete vahel hüpeldes ja pladistades või siis kibuvitspõõsastes, kus juurika käest viskamine ei teinud läbitavust raasugi paremaks.
Et liiga lühikeseks ei jääks, las kompass näitab aiateibaid, kuna telefon on liiga magnetiline.
Et liiga pimedale ei jääks, tuleb valges ära käia.
* * *
Kas Laagri Koolis toimunud sise-orienteerumisel ka midagi jõulude või purgisupiga pistmist on, vaevalt. Kuid enne alandlikku meeleollu siirdumist, tuli ka see läbi lipata.
Seekord suhteliselt lihtsam rada ei tekitanud nii pikki mõttepause kui varasematel kordadel ette on tulnud.
Majavälise otsetee jätsin kasutamata, kuna sai ka seest ringiga.
Mingi nooltefoobia ei jätnud seegi kord saabumata, näiteks kohe alguses sattusin segadusse kui omavahel täiesti arusaamatu kombinatsiooni moodustasid sinine risttee tähis kohe vastu punast noolt.
Mis mõttes see on ühesuunaline osa. Võttis tsipa aega kui kogu pinkidest moodustatud konstrui endas ka noole paljastas. Mul' paistis see kaardilt esiotsa ühesuunalisust tähistavat. No tsipa nagu vuntsidega Mona Lisa (Marcel Duchamp "L.H.O.O.Q").
Ja muidugi alles lõpus selgus, et esimene punkt on valest kohast üles võetud. No tsipa nagu Edward von Lõnguse "See ei ole diip".
* * *
Jõulu on aidanud mõtestada Janar Ala "Purgisupp. Lugusid popist, kunstist & elust".
Popkunst ei ole mu siiras huviobjekt, aga see on olnud üks samm kunsti mõtestamise teel ja köitnud varasemas eluetapis oluliselt rohkem kui praegu. Võib-olla ses on rohkem sarnasusi jõuludega kui tahaks uskuda, et päriselt on. Mida aeg edasi, seda rohkem kaotab ta oma salapära, lihvib maha ootuseid, muutub triviaalseks, kordusteks ja kiiksuga kohustusteks.
Aga mis mul siis selle jõuluga nii suur häda on. Aga andke kannatust, see on olemuslikult ikka päris veider püha. Kui me suudaksime pooltele nendele teguvustele ja riitustele, mida me sel ajal teeme, ka mingi päris mõtte anda. Vimkadega o-jooks jõuluvana kuues on üks asjalikumaid kogu selles rivis ;)
A eks ma natuke tirriteerin ka, popkunstki ju vahel üllatab.
Ja kui te peaks kuskil seda maagilist Jõulu Tunnet kohtama, tehke pilti.
Comments