Rogaini EM 2023 Soomes
Kanarbiku kuu oli nädala jagu kestnud, kui seekordseks Euroopa parima rogainija selgitamiseks oli kogunetud Pöytyässe, 50 kilomeetrit Soome vanimast linnast Turust kirde suunal, täpsemalt Raasi nimelisse paika.
Kogunetud oldi peamiselt Lätist, Soomest ja Eestist, sekka veel 15 Euroopa riigi esindajaid, aga näiteks mitte ühtegi rootslast. Viimast asjaolu on tiba raske mõista, sest orienteerumisega tegelevad rootslased sama innukalt kui soomlased, see tähendab üpris massiliselt ning seiklusspordi rindel on neid pidevalt esirinnas näha, rääkimata Jukolast, aga vot rogainijatena nad end näole ei anna.
Raske uskuda, et neid võis heidutada ürituse logos ilutsev karu. Arvestades, et noid isendeid antud maastikule üpris harva pidavat sattuma, siis oleks asjakohasem vast hoopis rästiku või puugi kujutamine. Aga kes siis üldse kohale oleks tulnud. Eestlased ja lätlased ikka oleks.
Meid Jaaniga aitas peamiselt kohale see, kui keset talve end üritusele lihtsalt kirja panna. Sügise liginedes oli aina raskem leida arukat põhjust mitte kohale ilmuda.
Nii ei jäänudki muud üle kui kolm nädalat varem alustada treeningutega Kurtna-Kiisa 4h rogainil. Peatreeneri pidevad hüüded ja üleskutsed sotsiaalmeedias, et panna on vaja, hakkavad külge lõpuks ka täiesti asjasse mittepuutuvatele tegelastele. Tõsi ta on, et isegi kui oleks veel kuuel sama pikal rogainil suve jooksul jala valgeks saanud, poleks eelnevalt läbitud rogaini tundide koguarv vist ikka andnud head lähtepositsiooni 24h tunnise ürituse tarvis.
Viimati sai 24h rogainil osaletud kaks aastat tagasi Otepääl ning vahepeal kogutud aiavormi peal olev ettevalmitus ei ole ilmselgelt mõeldud skoorimiseks.
Võib-olla piisab tühipaljast kiindumusest Soome maastikusse, et minna. See kivikaljude lisadimensioon on ju nii ligidal kättesaadav. Või miks mitte oma kere konditsioon pisut proovile panna üritades end oma vanuse suhtes ninapidi tõmmata. Kus siis ikka mujal kui mitte Soome metsas uidates.
Mis seal ikka, võtab sellise cha-cha-cha hoiaku ja vaatab mis saama hakkab.
Mõttega. et küll me pimedal ajal laseme veidi leiba luusse, panime juba reede õhtul telgi üles, sättisime valmis vältimatult vajaliku aiamööbli raja planeerimiseks ja läksime ööseks Turu linna magama. Põldudel anti vihaselt viljakoristusele pihta ning reedeõhtuses linnas oli päriselt cha-cha-cha meeleolu.
Ometi pugesime põhku, hommikul vaja varakult putru sisse toppida ja kodust kaasa võetud soolakurgi kõrvale üks võileib nihverdada. Jaan jäi endiselt banaani, koka ja pähklite peale.
Hommik hakkas Raasil pihta tunni jagu enne kella kümmet. Kahmasime telki valmis pandud aiamööbli ja muud kodinad ning siisrdusime 400m eemal asuvasse planeerimisalasse - mingisse laskurite varjualusesse. Mitmel pool vedelevate hülsside järgi tundus, et vibuküttidega siin tegemist ei ole, rohkem nagu karusafariks valmistujad.
 |
| Planeerimisala vaikelu reede õhtul |
Sel laupäeval olid paiga vallutanud orienteerujad, kes kell 10 alustasid kolmetunnise planeerimisülesande lahendamisega. Meie aialaud oli A1 (59,4x84,1 cm) suuruse laudlina jaoks kiduravõitu. Hakatuseks tuli välja vaadata kaardinurk, kuhu suunas tasuks üldse minna.
Oo, ma juba igatsen seda homset, seda cha-cha-cha järgset täielikku maastikupohmelli. Jalad rullis, silmad krõllis, hing hell. Tüüpiline hommikukaos. Mis sa tegid, mis sa tegid, mis sa tegid, ou?
Keskusest põhja jäi justkui tihedamalt punkte, aga enamus etappe välistasid teeradadel liikumise. Lõunasse jääv kaardipilt tundus selles osas sutsu sõbralikum.
Päris kaardi alumisse ossa, lõunasse jäi üks veidi tihedam magusate numbritega punktipesa, mis meid vältimatult enda poole tõmbas. Samuti ahvatlesid looduskaitsealasse jäävad matkarajad - nood lubavad vast kauneimaid vaateid, kui ainult puhta padrikus praktiseerimist.
Umbes kella 11 ajal hakkas pasunakoori Live-esinemine. Pisut ootamatult old-school meeleolu kujundaja vabastas juba tekkida jõudnud mõttekrampidest. Maamõõdu niidid jooksid ja tuju tõusis. Mairolt näiteks arvas, et ta tuli tegelikult üldse EMV pika raja jaoks treenima. Mõtteid jagus.
Ilmsesti oleks saanud sättida ringi veel vägagi mitut moodi - kaheksakujuliselt ümber keskuse alla ja üles, päris idaservast üles-alla. Lapikum ring läände, variante nagu sügises Soome metsas pohli. Loobusime punktide liitmisest ja lihtsalt vaatasime omale meelepärase teekonna alla, võttes sisse ka küsitava edasi-tagasi etapi punktini 95. Joonistasime mingi väga ambitsioonika tagasitee lääneservast alt tagasi keskusesse. Ja mõtteharjutusena ka hommikuse ringi põhjapoolkerale. Lõbus. Esimene eufooria pina-coladast muudkui arenes.
Etteruttavalt olgu öeldud, et mingist hommikust ringi ei olnudki ja telgi pakkisime pühapäeval sama targalt kokku tagasi, ilma et seal peale aiamööbli keski veel ööbinud oleks. Võib-olla mõned sääsed ja kihulased. No ja mine sa neid põtru tea. Nende tegutsemist oli looduses päris kõvasti näha. Kuigi ainumased fauna esindajad, kellega intensiivsemalt kokkupuudet oli, olid põdrakärbsed. Mis tekitas vahepeal loodusteadusliku mõttevahetuse, aga miks mitte karukärbsed.
Siirdusime oma meeleoluka fantastikasse kalduva plaaniga starti ning kohustuslike elementide ettenäitamise järel ilulesime veel oma kolmveerand tundi kivil päiksepaistel nagu kaks vana nastikut.
 |
| ERC2023 foto |
Samal ajal kui teised kaasmaalased asjalikult stardiks valmistusid.
Stardist siirduti ühtlaselt kõigis neljas ilmakaares laiali. Ning meie suuna esimene künka punkt 22 tõmbas rivi füüsiliste võimete kohaselt laiali. Mingit SI-jaama ümbruse külakuhja ei tekkinud.
Edasi läks ikka kohe täiega orienteerumiseks. Juba punktile 72 pealeminekut võis vähemalt kolme moodi plaanida. Meie idee oli selline, et kui me ühel hetkel mõistmatus kraavide rägas ja silmini võpsikus mõistatasime, kuhu suunda ikkagi minema peaks, keerutasin end vasakule-paremale, nagu rikkiläinud mururobot kui punktitähis ühes sektoris vaatevälja ilmus. Täielik koba. Oleks kolm meetrit eemal mõttepausi pidama hakanud, poleks punkti märganud, sest pigem kiskus meid teise kanti.
Jätkasime ettevaatlikult maastikuga tutvumist, kujutades ette, et suudame kraavide ja kaljukünka vahelt õiget 3 meetrist kaljunukki tabada. Mõõtkava tajumisega oli midagi kõvasti paigast ära. Tihedas võssis rapsimine ei andnud üldse enam pilti kätte kaugel oleme ja ronisime punkti otsima kaugelt liiga vara. Juhmerdasime, mis me seal ringi juhmerdasime, muud varianti enam ei olnud kui suunaga itta, et teerajalt uuesti pihta hakata. Sattusime ülemise rajakese aasale, mis aitas asukohta tuvastada ja teiselt aasalt minnes keskendusime veidi rohkem suunale ja reljeefile. Igat kolme kivi hunnikus ei tasunud kohe kaardile märgitud reljeefiks pidada. Maastikus oli kõvasti enda pehmeks rääkimise ruumi.
Etapp 76ndasse oli see, kus kaiatseala piiri kaardil teerajaks pidasime, saime mööda rabaselt veisist kraaviäärt seilata. Punkt ise oli lihtne.
Teel 82sse omandasime võtteid, millised kraavid tuleb lugeda kaardile kantuks - ikka sellised sügavamad, mille põhjas piisavalt vett ja mis nõudsid mõningast hüppevõimet kuivema jalaga ülesaamiseks.
Isegi lihtsana näivas 39sse minekuks suutsime vale raja valida, õnneks suutsime õigel kaugusel ennast korrigeerida.
Kõik see tekitas küsimuse, aga miks me siin oleme. Niivõrd amatöörlik o-oskuste kasutamine erilist kindlust alumise punktipesa võtmiseks ei loonud. Punktivahe 39-49 oli osa matkarajast, kus mitmeid suurte paunadega pärismatkajaid vastu tulid ning taaskord tasus küsida, miks me siin oleme. Matkarajal kulgevale etapile jäi üks RMK-lik puhkekoht, mida sihipäraselt kasutada võtsime ning veidi keha kinnitasime. Päikest ei olnud enam kauaks ning esines dilemma punkti 95s käimise mõtekuse üle.
Objekt T osutus soo servas olevaks vaateplatvormiks ja tee sinna ning tagasi üle raba oli lihtsalt hunnitu. Madal päike värvis ümbruse kuldseks ja küsimus, miks me siin oleme, ei omanud korraga enam mingit tähtsust. Või nagu Jaan seda sõnastas: "Millal sa oled kallimaga viimati sellist kaunist rännakut laupäeva õhtu puhul ette võtnud? Kas ei olnud ilus?"
Las kõik see jõuab minuni nii pehmelt kontrollitud jaos. Mis sa tegid, mis sa tegid, mis sa tegid, ou?
Romantilisele osale järgnes seikluslikum ja praktilisem pool. Pimedus saabus ning punktile 109 ei olnud enam paslik ilma lisavalguseta peale minna. Küsimus kindlasti oli, kuidas minna, aga tekkis projekt künka järgi suunda jälgida kuni kraavideni ja siis suunaga kõige kõrgema kivi otsa.
Oli pime. Täiesti pime. Meil aga rivis 88. Pimedaga teatavasti kaob meil kiiresti igasugune mentaliteet üldse mingeid punkte võtta, aga meil oli veel nii vähe punkte, et narr oleks otsi kokku tõmbama hakata, teiseks me olime kaardi kõige alumises servas ja kolmandaks selle punktipesa pärast me ju siia üldse tulimegi.
... haluun olla sekaisin ja vapaa huolista niinku cha-cha-cha...
Õige möll alles algab. Kasutasime ära lagendikku ja oksarisus vonklevat kraavi, millega sai kraaviotsale pärast mõningast rüselemist siiski pihta.
Kuidagi otse minna 99sse tundus mõeldamatu. Selgem hetk ütles, et tagasi teele ja mööda kraavi serva samme lugedes õige künkani. Kraavi servas ei olnud aga võimalik üldse midagi lugeda, isegi mõnda luuletust mitte - paks-tihe kuusevõpsik, millest tuli end läbi suruda. Jätkusuutlikumaks liikumiseks tekkis idee võtta kraavist veidi eemale, kus oligi oluliselt hõredam ja suunda ning samme hoides peab lõpuks küngas vastu tulema. Asjalikust künkast tekitasid mulje poole varem ette jäänud reljeefikägarikud, aga lugesime selle kuhjatise ikka liiga madalaks ja pressisime edasi.
Ideeliselt oli meil ju ka 104 loomulikult planeeritud, aga kui sinnani jõudmine tundus veel kuidagi reaalne, siis sealt ärajõudmine liiga metsik. Läbida kottpimeadas poolteistkilomeetrit sood - kõhuni sookailud ja vetruva turbasamblaga märg maastik - oli sel hetkel ikka juba kujutlusvõimet ületav liiasus. Õhtu võis ju veel noor olla, ometi murdis miski meis selle homse peale mittemõtlemise vabaduse. Homme tuleb valus.
Tagasi matkarajale ning lootus oli, et pimedas lagedama soo ala vast ära tunneme, et 78-le peale saada. Tundsime. Võtsime suuna eemalt paistvale kõrgemale männitukale. Rabasaar oli, aga selle servas mingi kivi leida. No kui peaksid pehmes soos varba ära lööma. Siis on kivi. Kahlasime vetruvas rabataimestikus ja olime veits nõutud. Jaanil jätkus entusiasimi liikuda tagasi suunas, mis osutus kohaks, kus teele jääb kivi. Urjahh Kalevipoega, siin tembutanud ja kive suvaliselt soosse pildunud või on siin hoopis sõber Väinämöinen midagi korraldanud ...
Kuidas kõige selle peale leida järjekordsest kivirägast 4m kaljuseina, oli järgmine küsimus. Teelt ülesse pöörates ei olnud me just kõige kindlamad selles osas, kus me täpselt metsa hüppasime, aga tundus, et liigume mööda nõlva serva, mis viib enam-vähem kohale. Sattusime kaljuseina ülemisse ossa. All punkti juures abivalmid läti noormehed, kes kirjeldasid meile nende meelest ohutut viisi alla saamiseks - ärge sealt tulge, tulge sealt-sealt-sealt, vehivad kätega. Kena küll, aga ... Noormehed olid ammu lahkunud kui me ennast ikka veel mööda sobivaid kiviuurdeid allapoole libistasime ja püüdsime kivipragudesse mitte kinni jääda.
Mentaliteet hakkas veidike kaduma ja kuigi 62sse minekuks oli plaan, tundus joogipunkt ahvatlevam. Haara toolist ja vaatame, mis teha annab. Sattusime vahepeal sundimatult mingile jalgatturite kõrvalrajale, mida kaardil ei olnud. Tee muudkui vaikselt tõusis ja tõusis, kuigi oleks pidanud allapoole vesisemale osale jõudma. Kompassiga suunda kontrollides, liikusime tagasi lõuna suunas. Ilmselgelt olime valesti liikunud. Aga kuhu ja miks? Ots ringi ja tagasi ning peagi jõudsime radade hargnemisse, mida ei olnud tähele pannud.
Kell oli kohe varsti saamas kesköö ja me olime keskusest poole kaardi kaugusel, st keskusesse oli A3 jagu minna, st me olime ikka keskusest väga kaugel. Meie õhtu ülesvõtmise tempo oli olnud ikka väga kohutavalt aeglane. Hiljem selgus, et oli siiski ka lätlastest kiiremaid eestlasi.
Ja kuigi meil vee järgi suurt vajadust polnud, läksime maitsesime pakutava ära. Jaan viskas sinna kanistrite kõrvale korraks pikali, et jalgu puhata. Soome sügis pakkus ~16 kraadi sooja ning 3 tunnise pimedusega rõskust õhus veel ei olnud.
Tekkis küsimus, kas me ei võiks siis juba natuke eemal sellest veelurinast ja jutuvadast pikutada. Mul tundus hea mõte võtta ümber see hõbe-kuldne päästetekk. Läksimegi eemale, laotasime ühe lina alla ja teise võtsime omale peale ning kokkuvõttes õnnestus umbes tunni jagu hägusalt tukastada. Lihtsalt keset männimetsa, mingis Soome kohas, meenutades eemalt fooliumisse pakitud kanapraadi ja tekitades ühes Läti tiimis mureliku küsimuse, kas meil on kõik ikka hästi. Jaan arvas, et absoluutselt, mille peale Läti mehed arvasid, et see on hea mõte ja pärast mõningast seletamist samuti sellesse kosmosematerjali ennast magama keerasid, arvates et kui päike tõuseb, siis on hea edasi kütta.
Ausalt öeldes ma ei ole kunagi varem sellesse päästeteki olemusse süvenenud. Sellega on tõesti põhimõtteliselt kuuse all võimalik magada, vähemalt 15-kraadises öös, isegi maapinnal. Arutasime Jaaniga, et kui oleks matkaraja ääres olevas laavus, kus laudpõrand külje all ja kolm seina ümberringi, siis oleks vast tõhusamagi uinaku saanud. Ja võib-olla oleks pidanud kumbki ennast eraldi kuldseks vorstiks vormima, sest nii kui tuuleiil tekkis ja sellele imekergele materjalile küüned taha sai, hakkas selles kohas kehal jahe. Kui uuesti katte peale sai, oli jummala hea soe olla. Selline improvisatsioon päästetekiga magamisest, aga kui seda läbimõeldumalt teha ... Iseasi kui jahedat ööd sellega ikkagi välja kannataks. Ja jalad peaks ka kuivaks panema. Ma ei viitsinud tosse maha kraapida ja kui mul üldse kuskilt jahe hakkas, siis jalgadest.
Igatahes see natuke rohkem kui tunnine pikutamine aitas väsimuse vastu, mis tabas mind juba pärast neljandat tundi. Siis surusin selle tunde maha, sest miski polnud ju veel õieti alanudki. Samas, kere ei ole ilmselgelt sellise rahmimisega päris nõus. Mootor on tsipa kulunud ja selle käigushoidmiseks tuleb teda pidevalt üle kavaldada. Sellist ööläbi ringi pummeldamist, et mitte öelda pummitamist, too ka ei taha hästi andestada.
Ja elämä on helpoo, silloin kun on joku, josta pitää kii. Ei tarvitse mennä nukkumaan itkeäkseen itsensä unelmiin.
Jätkasime oma unelmate plaaniga edasi 64st. Seal oli üks eksitav rajaots liiga vara. Küngast ei tekkinud paremale kõrvale. Tulime tagasi ja võtsime edasi, järgmine rada andis endast paremal ka vajaliku künka kätte.
30 näis kaardil jälle lihtsam kui see pimedas oli. Nii kui sinna kiviküngaste peale jõudsid, läks arusaamine, kus on see kõige kõrgem osa, lappama. Kuidagi ääri-veeri jõudisme punktini.
Ikka veel oli pime ja järgmine entusiastlik punkt 90 - kivi keset kivihunnikut, ootab. Lagendiku servast ainult suuna ja sammudega, püüdes lugeda ka reljeefi, sattusime peale.
Mingit muud viisi kui järjekordne kilomeeter kivide vahel padrikus rüselemist teele pääsemiseks ei olnud. Tihkevõitu metsas oskasime laveerida end otse mingi augu servani. Väga veider veekogu oli. Ümber nähtuse pääsu teed otsides jäi ette täiesti ebaloogilises padrikus autovrakk. Kui me lõpuks teele jõudsime, tekkis küsimus, kas oleks pidanud luukered ka üle lugema. Kuidagi kõhe kant. Aga eks kell käis juba mitmendat magamata tundi ning aju kippus rändama kohati mingitel oma teedel.
Punkti 21 ei pidanud me sel koidueelsel tunnil külastamise vääriliseks. Küll aga oli kindel siht 83 ära noppida. Jälle kuidagi kõheldes üle põdrasamblikuga kaetud kiviväljade, veidi ekseldes ja sakitades kiviplatool, saime kahemeetrise kiviseina kätte.
Metsapiir hakkas taeva taustal uut päeva välja joonistama. Või uus päev ikka metsapiiri ... Väsimus. Lihtsalt väsimus. Samblas turnimine ajas hingeldama ja lauskjal teel kõndides kippus uni vägisi käies peale tulema. Kõnnid ja silmad vajuvad kinni, jõnksutad ennast üles. No ei saa magada, tuleb edasi minna.
Tõdesime, et tegelikult tuli meil seekord ööpimeduses orienteerumine isegi paremini välja kui päevavalges. Ööpunktid tulid küll vägagi kõheldes, aga ilma selliste aasadeta nagu mõni päevane.
Ühesõnaga aitab küll selleks korraks. Oli meeliülendav.
...niikuinii läägib... eneseuhkusest läbi on täägid...
Keskuses tagasi, oli kontrollajani veel neli ja pool tundi, mis oleks hea tahtmise juures veel kõige rohkem paarkümmend punkti vast andnud, aga võib-olla ka mitte. Pigem ikka mitte. Rohkem ei kandnud enam kuidagi.
... ma loodan aint et piinlik pole ...
Ilmselgelt ei olnud meil väga ratsionaalne rada. Kui otsisin träkkerist võistkondi, kes läbisid enam-vähem sama palju kilomeetreid kui meie ~60km, siis leiab neid, kel on meist näiteks 35 punkti rohkem, aga ka sellliseid, kel on 34 punkti vähem. Ses mõttes ikka erakordselt paljuvariantne punktipaigutus, mis tegi asja eriti võluvaks.
Taastasime end Hash Houses mingit sorti kanaroaga ning läksime kodinaid kokku korjama - kuskil on aiamööbel, kuskil teises kandis telk, kuskil kilomeetri kaugusel transpordivahend, milleni see kõik tarida tuleb, lisaks sellele, mis on järgi jäänud iseendast.
Pesemisvõimalus ja lõputseremoonia oli hoopistükkis 17km kaugemal Riihis. Sel kellaajal sulistasime seal endalt okkaid maha uhkes üskinduses.
Õieti algas nüüd kõige raskem osa - pärast magamata ööd, no ok tunnike ufotekis ei lähe arvesse, rammestunult mõnusalt surisevas autos kahe tunniga Helsingisse laevale jõuda. Seda osa programmist emad heaks ei kiida. Tõsi, veel raskem oli laeva Buffet's lauale mitte magama valguda.
...päris ikka hoidsin end vaos... tulevik mis aina oma möödunut väärib...
Muidugi, elevus kaasmaalaste võimekusest ajas une pealt ära. Ma ütlen, tooge need rootslased põõsast välja ja asi muutub oluliselt intigeerivamaks ja see eestlaste laualt kulla kokku kühveldamine võib lõppeda. Seniks jätkub kilusõda lätlastega.
Selle peale võib cha-cha-cha'd tantsida küll. Olge te tervitatud, kõik kes te võimsad olete!
... enä pelkääkään tätä maailmaa ..
* * *
Meelolu mõjutasid:
5MIINUST '?mis sa tegid'
Käärijä 'Cha cha cha'
Dingo 'Leviton Tuhkimo'
Comments