Kalamaja Lahtised 2024

Pakase ja sula vahele jäi uue aasta esimesed kümme minutit pärast mida võis valguda KAVAKAVA ruumest Kalamaja tänavatele, imelisse nääriöösse. 

Teavast langeb valgeid helmeid, läbi lumeloori kostub raketipaugatusi ja meil Jaaniga on käes 24 punase rõngaga kaart. Lisaks 24 küsimust kaardi servas, mis otsivad kohti. Vastutulijad soovivad head uust aastat ja meie soovime omale mõistust, sest mitu kala on fassaadil ... või mitu inimest on õlleklaasidega ...

Need on ju küsimused, millele otsid vastust kohe uue aasta alguses.

Esimene punkt otsis omale küsimust kohe Kopli ja Graniidi nurgal. Ma ei jõudnud veel kaarti õiget pidi ettegi võtta kui Jaan teatas 80,48. Mis, mis? Uus tunnikiiruse rekord 175ccc klassis aastal 1938. ... ahah No see oli päris tõsine tahvel, millegi ajaloost, mille detailidesse mul seekord aega süveneda ei antud. Las siis jääb 175 - 1938 - 80,48. Maagilised uusaasta numbrid ...

Oli selge plaan jalutada edasi Telliskivisse. Kes siis 1. jaanuaril Telliskivis ei käi. Mitu rohelist sõrme on püsti? Asjakohane. Rohelised ja püsti. Muidugi see 1 ja ainumas. 

Liigume mööda Telliskivi edasi ... See saab olla ainult Ristikivilik hingede öö, kui sa pead leidma vastuse küsimusele, mis aastanumber on majal kus Kreutzwald ootab vinget telo ja kiiret netti. Surnud mehe maja. Aga see maja sai omale numbri 1967. Mida, kuidas siis Kalininiga jääb. Või oli see Mihhaili vaim, kes raudteetöölistega mestis oli. 

Mis saabki olla. Liigume edasi F-hoone poole kui uks läheb lahti ja tüüp, kes sealt välja astub, viskub kohe seliti. No mis? Nii pimestavad helkurid meil ka pea ümber ei ole ...

Ja üldse tundub, et meid huvitavad järgmised sõrmed. Surma sõrmed ... õhhh.. kondised ja püsti. Ei, see tüüp, kes ennist pikali viskas, on elus, ajas end ägades püsti. Tema sõrmi pole mõtet üle lugema hakata. Surm seisab hoopis seal teisel nurgal. Kaks. Ainult kaks. Selge. Lund õnneks ikka sajab ja ülejäänud persoonid püsivad püsti. Surma sõrmed jäävad ... ka püsti. 

Läbi lumesumeduse kostab entusiastlikku tümakat, kui siirdume Balti Jaama turu õlule, Humalakoja akende taha. Trallame seal edasi-tagasi sama lõbusalt kui akendele joonistatud surmatantsu tegelased - küll loeme surmi, küll sõrmi, siis saame pidama inimeste ja õlleklaaside peal. Koristaja ikkagi ei ole inimene, nagu hiljem selgub, aga sel hetkel on meie saagiks 8 õlleklaasiga inimest ja 5 õlleklaasiga surma. Neil võib ju vahel päris raske vahet teha, eriti imelisel nääriööl kui uks tegeliku ja unenäolise vahel nii hoogsalt laperdab.

Kappame edasi. Püüan ette kujutada, milline võiks olla karm majanumber. Sest nii on küsimus. Sisendan ettekujutust numbrist, mis oleks askeetlik, drakooniline, range, kale, läbinisti räige ... 10. 10! Kuidas 10, see ju sihuke hale ... Aga Karm on elanud selles majas. Kaarel Karm. 

Kulgeme mööda hoovistikku Kalamaja muuseumi poole. Vastu tulevad kaks vanaprouat, kellele head uut aastat soovime, millest need peaaegu et poolsurnuks ehmuvad. Kui nad et juba polnud. Ei tea, neil polnud ühtegi sõrme püsti, ju siis veel polnud. Aga nad sobisid siia öösse.

Järgmises punktikohas olemegi imeliselt sassis. Millegi pärast saavad Kalamaja muuseumis meie silmes kolmest päkapikumütsiga tegeleasest mingilt reklaamplakatilt tegelased, keda arvame küsitavat punktis 17.  Üldse ei adu, et päkapikumüts ei ole tuttmüts, et majale on joonistatud 1 suur kala ja mida peaks seal pistimist olema AI, jõulusõime, Kalamaja, rahvusvahahelise koguduse, venekeelse ja eestikeelse kogudusega, Tallinna ja üldse kõikide inimestega. Täielik stack overflow. Kala on liiga suur, seda meie uusaastast kissis silmad lihtsalt ei näe. 3 mütsi on. 

Maja eest lahkudes jääb kripeldama ... ei see polnud ju õige... rahvusvaheline .. reklaamtekst oli kahes keeles .. Kalamaja .. ja-jaa seal on see muuseum ... jõulusõim ... kus see oli ... kõik see kummitas kuni telefoniputkani. 

Kõnemasinat ümbritsenud putka aknaavad olid ikka väga selge asi võrreldes selle eelmise maagilise paigaga.

Sahistame langevas lumes mööda Niine tänavat väärika majani, milles ei saanudki muud teha ju kui raha trükkida. Kahe valgustatud dolomiidist aiaposti vahel hõljub just uusaastaööl värskelt trükitud raha lõhn. Seda immitseb sajanditagusest ajast vaid sel ühel ööl kord aastas.

Mis te arvate, et edasi läks selgemaks. EKA seinal olevast kunstilisest segadikust suudab ainult Jaan käigult ära tunda vajaliku arvu ristisid ilma, et tal I.Holmi vihjet üldse vaja olekski. Sel ajal kui küsimuse järgi "Liida kokku numbrid ristidel" oleks oodanud mõnda morbiidsemat kantsi, oli tal juba ammu selge, et risti 10 ja risti 9 on 19 risti. Tõsi, sügavamasse vetslusse selle üle, kas lugeda punti ka risti kuningas, olnuks ainest vast mitmeks tunniks, sõltuvalt, mis mänge keegi veel mänginud on.

Põhja puiesteel kihutasime võidu teiste noortega, kes meid kui kahte lampidega vanainimest kahtlevalt takseerisid kui jäime esiotsa veidi viljatusse arutelusse Tallinna esimese autopoe vitriinakende ette. Esiotsa me lihtsalt ei taibanud, mis küsimust seal ikkagi lahendama peaks. Elevaator ka hävinud ja mõtle seal seina ääres siis, et autopood. A see oli jälle Jaani terav silm, mis neis akendes autopoodi haistis. Võib-olla tilkus seal läbi sajandite mootoriõli haisu, mida ainult mehed tajuvad.

Aga jätkem need jõuvankrid ning siirdugem Suur-Patarei tänavale, et fikseerida maja number, kus kirjanikud (n Debora Vaarandi) on vahetatud kaptenite (n Gustav Sergo) vastu. Surnud mehe maja ... kust kolonistid on saadetud purgatooriumisse ...

Nii teravaid sündmusi saab maha jahutada ainult alla Kalaranna tänavale põigates 1800 kantmeetri jääga. Mis sel kõigel limonaadiga pistimist oli, mäletavad teised.

Ronime tagasi üles Suur-Patarei tänavale, et uuendatud Vana-Kalamajas, a jee suur, vana, uus, väike ... ette kujutavad omale siin Kalamajas, tegeleda kausside üle lugemisega. Jah kausside. Mitu on anemomeetril kausse. Seda on sul vaja teada kui seal igatsevalt mere poole piilud.

Merelt tagasi tulles jõuab mööda Vana-Kalamaja tänavat peagi Suur-Laagri nurgale. Surfame läbi vastamata küsimusi ja pritsukuuri slle koha peal küll mitte miski ei meenuta. Tuletõrjujate jõmisemist läbi aegade udu ka ei kostu. Haa, aga nüüd saab seal tegeleda usulise praktikaga ... ei hakka vagal ööl neid lugusid põlevatest pappidest siinkohal meenutama ...

Libistame end mööda Suur-Laagrit edasi selle kohani, kus saab hullu hinnaga ruutmeetreid osta. Muidugi te kujutaks ju ka ette, et küsimusele "Mitu ruutmeetrit saab osta (hullu hinnaga)." on leitud koht mõne vastvalminud uusarenduse aknal mesimagusa maakleri kõrval. Aga ei, eksisime. Kui veel piirkonda jäänud eelviimasel tühermaalikul krundil vaatas lumisel maastikul killustikuhunnikust väljaturritava kaabli külge teibiga sätitud ruuduliselt vihikulehelt käsitsi kirjutatud kritseldus: Müüa 731 m2 (hullu hinnaga) koos telefoninumbriga. Võttis hingetuks. Kalamaja imed on lõputud.

Tallinna Kalju Baptistikoguduse kiriku hoovi jõudes saime aru, millisel eksiteel me olime olnud. Mis õuni me küll söönud olime. Mis kalu me püüdnud olime. Seistes AI poolt jõulusõime ümber paigutatud tuttmütsidega tüüpide ees, jõudis meieni tõeline valgustus. Saime aru, oma sügavast veast, mida me Kalinini memoriaalmuuseumi juures teinud olime. Pihtida polnud aga kellelegi, sest saate isegi aru, uusaastaöö ja kõik preestrid ... 

Nentisime, et peame Kalamaja muuseumi oma rajale uuesti võtma, kui saabus täielik kirgastumine ja mulle meenus, et ma nägin muuseumi peale joonistatult ühte kala, mida ma polnud seal koha peal olles mitte näinud. Milline jõuline öö. Hakkad nägema asju, mida sa ei näe ...

Seega oli paras aeg, jätta maha need tänavad, need Kalamaja tänavad, mida mööda astus me jalg, et astuda Noblessnerisse. 

No mis küsimus see on "Mitmeharuline pats on maa-õhk tüüpi tüdrukul" Sealkandis võib ju andeks anda mõned kummalised veealused, aga mis neil võiks olla pistmist tüdruku ja tema patsidega - fantaasia ei võtnud rohkem kui mõnda politseikoera paremal juhul ette kujutada. Aga midagi niisugust .. nüüd katsugu meie siin pimedas taltsutada seda pisut pinges piigat ja tema patsid üle lugeda. Keerutamist ja valgutamist nõudis see preilna, aga kätte me saime kõik ta patsiotsad.

Veidirikega tuli rinda pista edasi teiselpool Proto keskust  - vanad head ajad varvastega - mhm sõrmedest ei räägi siin enam keegi. Dinosaurused on surnud, aga ta ei ole siiski mingi lätlane, kuigi vanajumal võib ju olla. Surm ei ole dinosaurus, kuigi tal ei ole neli varvast, vaid kaks sõrme püsti. Saa sa siin aru, kes kellele siin mida meelde tuletab.

Kai serval jätkasime ulmelise 10 000 korda (õige oli 10 tuhat korda) suurendatud objektidega maa potensiaaliga tegelmist. Kaist natuke edasi tuli aga tegeleda nende kahega, kes kolivad suurde linna. 

Ei oleks pidanud sealt Kalamajast välja astuma. Kes see jaksab ühe ööga kõigi nende "Men in black"  pärit filmist tegelastega suhelda. Kui enne oli veel linn, siis nüüd oli küll surnud mehe maja.

Peatselt avastasime end liikumas läbi sama suusatunneli, millest me liikusime läbi kolm päeva tagasi Näärilaksul. Loota oli, et duširuum jääb seekord külastamata ja siirdusimegi läbi Kalamaja kalmistu klaverivabriku poole, ikka selleks, et mustad klahvid üle lugeda. Nääriööl loetakse musti.

See linn on meie. Läbi aina tiheneva lumepataka oli veel jäänud sumada kahe punktini. Salme kultuuripalee ees pargis oli jälle üks kogukond möllanud ja lisaks kasvuhoonetele 8000st pudelikorgist taiese meisterdanud. Oli, mida üle lugeda. Igavikuline öö ei lõppe nii mitte kunagi.

Jälle jäävad maha paekivi müürid ja vaksaliesine, vaikus ja öö. Kalamaja kell enam ei löö. 

Vabriku tänaval on üks maja. 1923 on see number, mille kritseldasime  viimase vastamata küsimuse vastuseks. Kõikide küllastumiseni kirevate piltide, jooniste, skulptuuride ja nägemuste lõpuks üks lakooniline majanumber. Maja, mis on suutnud pidada end sel kohal juba 100 aastat.

Astusime läbi ilma, läbi öö riismete tagasi KAVAKAVA kontorisse, et oma saak üle anda kahe vale vastusega - koristaja surmaks lugemine jääb korraldajatele nende kohtunikuõigusega ja meile jääb meie funktsionaalse lugemise oskamatus - mitu tuhat korda suurendatud. 10. See hale number.

Sõbralikku seletamist jätkus soojas offisis mitme tunni jagu, enne kui seltskond imelisi - tegijaid ja kõndijaid - päris öösse uude aastasse laiali pudenes.