Rõõm radadest - ühe päevakulise mõtsiklused

Kuigi linnakodanikud koos turistide hordidega harjutavad o-sporti juba teist kuud keskklinna orgude ja mägedega kujunenud uutel maastikel, käib teadlikum osa orienteerumishuvilistest siiski veid kaugemal ennast proovile panemas. Isegi kaugemal kui Sõpruse puiestee kaevandused. 

Erinevalt neist linnatüüpidest, on o-huvilistel kasutada suhteliselt adekvaatne lohkude ja muhkudega tähistatud pabermaterjal paremaks punktist A punkti B jõudmiseks.

Mustla-Nõmmel orienteerumine on minu jaoks endiselt sama segane kui kõik paljud varasemad korrad - ma ei oska sellelt kaardilt seal pesitsevat reljeefi välja lugeda. Võib-olla ma ei ole piisavalt keskklinnas harjutamas käinud, et rohkem 3D visuaalile rõhku panna selmet leida lahendusi 2D vaatest.

Kulgen esimest punktist kuni lõpuni välja, mõned teeetapid vast välja arvata, PT* peal. Punktid kas tulevad lihtsalt kätte või siis ei tule üldse. Viimast ikka juhtub - tolgendan järjekordses mikroreljeefses uurete süsteemis, punkti pole ja pole ka vähimatki ideed, kas minna rohkem vasaku kuuse või siiski parema männi tagant otsima. Või mis suunast peaks hakkama otsast uuesti lugema. Nagu Soome turist - sa kas jõuad PT peal sadamasse õigeks ajaks või sa siis ei jõua üldse ja oled sunnitud uurete süsteemist mõne kesvamärjukest pakkuva punkti leidma.

Näiteks kui 1(61) punkti võis ennast reljeefi mööda üpris ladusalt kohale lugeda, siis 2(67) minek ja punktile peale sattumine oli juba puhas juhus. 3(34) läks kiiradi-kääradi cha-cha-chaa, endiselt juhusega pooleks.

4(50) minnes püüdsin rakendada teravmeelset taktikat stiilis, kuniks mägi vastu tuleb ja äkki ma tunnen selle roheliseks viirutatud metsatuka ära. Lohadega pooleks, see vist isegi töötas.

Seevastu 5(38)-6(31)-7(58) oli  taas selline - hei kes ullikese puude vahele lahti lasi - stiilis ekslemine. Lihtsalt proovid seda ja teist küngast ja lohku, jälgid lohasid ja silmanurgast kaakondsete kehakeelt. Ja kuidagi joppab. Aga mis orienteerumine see on? Kus on kogu aastakümnetega kogutud o-tehnika arsenal ja tööristakast? Jäi auto pagasnikusse maha ...

8(56) punkti minekut toetasid vahelduseks teerajad ja kinnikasvanud sihtide loendamine, läbimaks kindluse mõttes ka punkti 37. 

9(52) ja 10(53) tundusid sellised lihtsad, aga võta 10nda juures näpust - justkui selge minek raiesmiku servast, aga ikka alustan punkti otsimist kohast kuskilt KST** juurest ja lagendiku serva vormide järgi ei saa ega saa reljeefi paika. Lihtsalt mingi uudishimu ajel, et mis seal lääne pool siis ikkagi on, sattusin punkti. 

Kaardipildi järgi tundus, et oh nüüd tuleb tsipa selgemate pätsikestega regioon - punktid 11(46)-12(44)-13(45)-14(43)-15(33) ja uuesti 46. Aga selle sõlme segadused hakaksid juba 46sse minekul - suutsin naaberpätsikesele kalduda ja siis enam mitte aru saada, kaugel olen. Kuusetihnik ja murdunud puude räga lisas trajektooridele igasse punkti minekul lisakõverusi. Lihtsalt selline oimetu ja arutu kulgemine. 

Viimased punktid 17(54) ja 18(41) sujusid lõpuks veidi teadlikumalt kaarti ja maastikku vastandades ning selgeks visuaaliks joonistumas. Eelviimane teekond punkti 19(37) läks vähemalt esimes pooles väga enesekindlalt, teine pool olin taas kahtluste küüsis, kas olen ikka õigel sihil, kas kõik on ikka tervise juures.

Üks on küll kindel, et seekord ei olnud seal selline raiesmiku orienteerumine nagu mõnest varasemast korrast tollest maastikust mäletan, kus punktid asusid küll metsas, aga raiesmike suhtes selliselt, et enamus etappe sai nende kaudu lahendada. Nüüd tuli ikka metsas pusserdamisele keskenduda ja peanupuni kuusevõsas urgitseda.

Aga üldiselt ma ei mõista, mis segadus mul sel kaardil tekib - liiga kiireloomuline reljeef vist - ei lähe mu sisemise rütmiga kokku :)

Erandlikult mõnest varasemast voolavast rahustusest, oli sedapuhku kergelt ülesärgitav. A ju ei olnud nii pinges ilm.

* PT - persetunnetus

** KST - kurat seda teab

* * *

Erinevalt viimasest neljapäevast, oli eelmisel neljapäeval Mägede külas kontakt maastiku ja kaardiga sootuks konkreetsem. Ilmselgelt oli rada mu meelest ka lihtsam, oluliselt rohkem igasugu vaheobjekte, mille külge end kinnistada. Aga mis peamine, kaardil olev reljeef oli päris floora keskelt reeglina üpris üheselt tuvastatav. Iga mänõlv ja sooserv oli seal, kus ta oli pandud sind ootama. Võib-olla see üleminek 5m kõrgusjoontelt 2,5m peale ajas taju Mustla-Nõmmel nii puhmastesse, kuigi reljeefi rütm ongi kardinaalselt erinev. Ja nii on. Ühel kaardil kulged omas elemendis, teisel justkui võõrasse kosmosesse sattununa.

Võib-olla kõige segasem etapp oligi kohe 1(38). Ent läände jääv hoonestus aitas suunda selgelt hoida ja kuigi lohu serv venis kuidagi pikaks, oli punkt ikkagi puterdamata käes. 

2(67) punkti minek oleks ju võinud ka ebamäärseks teises pooles kujuneda, aga ei teinud seda mitte. Lohk, küngas, lohk, küngas ja veelkorra lohk klappisid ja olid kohal. 3(69) ei olnud üldse mingi küsimus ja 4(43) oli ringijooks nii  kindlalt kui saab olla. Ju jõuab seal metsas rüseleda ka veel. 

Ka 5(46) ja 6(50) ei olnud rohkem kui minemise vaev. 7(42)sse pärale jõudmiseks juba suts vaagimist oli, millise koha pealt sihilt lahkuda - tundus hea plaan liikuda kohe lohku ja selle põhjast õigesse harusse jõuda. 

8(41). Ikka raisemikku nurka ja siis otse üle mäe, teise lohku. Kui suund püsib, siis oled kiiksudeta kohal.

9(40) minnes oleks võinud ettejääva lohu serva järgi suuta suunda korrigeerida, ent sattusin valesse sadulasse. Jupikese lohu serval juurdlemist ja mõne põõsa taha kiikamist andis ideelisi vihjeid, et vale lohu servas kiibitsen.

Lõpuosa punktid taandusid õigest suusaraja kurvist õige nurga all välja sõitmiseks. Suusaradedega reljeef muutub veelgi lihtsamini loetavaks. Jaan näiteks aga sattus nii hoogu, et unustas, et tal pole suuski kaasas ja nägi metsast välja tulles välja nagu ta oleks ebaõnnestunud koduvägivalla kätte jäänud. Kõik sinikad on õnneks siivsalt riietega kaetavad. 

Kui Mägede küla rada andis enesekindlust, et suudan reljeefi lugeda küll, siis Mustla-Nõmmel ära käinuna tekib tunne, et nii palju on veel õppida.

* * *

Õigupoolest tasub siinkohal meenutada veel ühte varasemat päevakut Keila-Joal, kuhu ma alati puhtalt metsa enda pärast lähen, kuigi maastik ja reljeef on kohati päris pähe kulunud nagu punkti kohadki. Aga endiselt satub seal veel mõne läbiproovimata etapi otsa. Või siis saab ikka ja jälle panna proovile oma meelekindlusetust ja valida ümberjooks silla kaudu, selle asemel et sumada läbi tundmatu põhjaga jõe - etapp 12(35) - 13(44). Argessiivsematel tüüpidel tasub jõe forsseerimine end ilmselt ära. Uih-aih tüüpidel, nagu ma segase ilmega vee suhtes olen, kindlasti mitte.

Mulle tundub, et punkti 14(45) asukoht oli midagi, kus ma varem polnud veel sattunud ning ilmselgelt oleks etapp 16(36)-17(38) lagendiku kaudu olnud klaarim ja kiirem.

Selle kaardi reljeefi ja teedevõrgu rägu osaks on olla meeletu kribu-krabu ja punkti asukoha tabamiseks tuleb tihti üle prilli serva kaarti pingsalt ligemalt jõllitada, aga lõpuks sa lihtsalt tead neid kohti ja jõuad ikkagi suht sujuvalt igale poole kohale.

Ausalt öeldes ma sinna keskklinna pole viimasel ajal väga sattunud, võib-olla kaoks igasugune enesekindluse raas o-võimekuse osas. Tuleb metsas edasi käia.