Jukola 2024, rääkimata Tondinõmmest

Sel ajal kui progressiivne osa noorsoost kepsutas ja lõõritas tantsu- ja laulupeol 

    (südantsoojendav oli näha rongkäigus oma keskkooliaegset laulukoori õpetajat Merle Ilusat, kelle juhendamisel käisin laulupeol 1987. aastal, toona tuli ikka Leninist ka ümiseda - tõsi seda laulu täiest kõrist üürates mõjus see veits camp'ilikult) 

ning teine osa eesrindlikust inimkonnast sulistas soo ekspeditsioonil 

    (väga põnev rada ja GPS jälgimine koos ajaloolis-maateadusliku kaardimaterjaliga, kus näiteks pühapäevahommikul parasjagu sel ajal kui ühed krõbistasid hommikusööki, teised alustasid kirevat rongkäiku, võis GPS punkti liikumise järgi fantaseerida, millises olekus tegi härra peatreener Viljandi paadimeest), 

oli soomlaste laulupidu - Jukola juba kaks nädalt möödas.

Porvoo alla oli oodatud ligi 50 000 pealine o-huviliste malev. Oma viimatisest rahvuslikust panusest sel üritusel on juba mitu jagu suvesid üle käinud, ent vahel on jälle hea käia kusagil, kus vaatamata taudiaastatele ja muudele maad tabanud hädaorgudele, ei ole olemuslikult mitte midagi muutunud. 

Kui ma tavapärselt esinen veidi sellises incognito tegutsevas klubis Aasa 5, siis seekord sain TONi teise naiskonda arvatud, mis muidugi seadis peale teatava pressi, jätta kõige suuremad pummid tegemata.

Kell kaks päeval tolmutas umbes 1500 esimese vahetuse naist metsa suunas, et seal edasi tolmutada -  sooks märgitud alad ei olnud kaugeltki mitte sood - pigem ajas õhku hõljuv turbapuru läkastama. 

Suundusin oma teist vahetust varakult üle võtma, et telgiplatsi lobast ja üldisest vaatajaskonna melust välja lülituda, et tuletada meelde, mis see Soome kivine maastik õieti on, kus tuleb tiba teistmoodi astuda kui koduste pokude vahel. Sportlik konditsioon on niikuinii rohkem selline (s)aiavorm viimasel ajal olnud, võtab siis seda vaimsemat poolt tõsisemalt.

Pärast esikohale pürgivate noorte ja kaunite vahetusalast lahkumist liikusid kaardid järjest aina vormikamate kehade kätte. Eks jagus ikka ka tagumistele kohtadele voolitumaid vorme, aga iseenesest saab seal teha sellist naiskeha vanuselise arengu uurimistööd, mis ühe vahetuse ajal silme eest läbi jookseb, silkab, sörgib või komberdab. No midagi ei ole teha, kuskilt poole pealt kipub nõtkus ja kergus kaduma ning liikumine muutub rohkem tasakaaluülesandeks.

Kertu oli meie võistkonna 1301 numbri alt 978ndaks jooksnud ja nii jäi mu antropoloogiline vaatlus lõpetamata.

Esimene punkt läks rabedalt, aga õnneks jagus teekonnale piisavalt igasugu objekte, et end maastikuga kohanandada. Ometi suutsin nõlvast alla tulles tihedamas võsas punktist mööda minna. Aga kui o-tehnika kõrvale jätta ja kuulata, mida metsas räägitakse, näiteks mis punkti suunas üks või teine rodu liikumas on, saab oma trajektoori hõlpsasti paika. Tõsi, selleks hetkeks oli rodudest saanud veid laialivalguvad peata kanade kogumid.

Edasi jätsin võistluse sotsiaalsema osa tahaplaanile ning keskendumine õigete lohade leidmisele läks päris ladusalt. Mingi vähemlevinud etapivariandi tegin 8(63)-9(138). Otsustasin teelte enne keeluala keerata kraavi serva - see oli muidugi paras kuusevõssis rüsimine ja loha seal puudus, aga künkaga taaskohtudes olin peagi tavapärases junade keskkonnas, mis punktini viis.

Paras ponnistus oli viimasesse punkti laskumine - punkt oli praktiliselt silmapiiril, aga mäenõlvast allatulek oli nagu Lasnamäe kalda veerelt veeremine - lahtine muld ja kivid nõudsid juba tümaks muutunud jalgadel täiendavat keskendumist - horisontaalasendisse viskumine oleks leidnud tuhandeid kaasaelajaid, sest see viimasesse punkti tulek oli vaatajatele üks-ühele silme alla seatud. Pärast oli hea teiste mäest laskumise stiilinäiteid kaeda - kui esimese otsa neiukesed põhimõtteliselt lihtsalt hõljusid alla, siis rivilõpu pensionipiiri ületanud daamide liikumisviimisi kohta nii päris öelda ei saanuks ...

Endale üllatuseks suutsin kogu selle ajaga kaotada vaid ühe koha ning Kirke läks oma vahetust 979. kohalt jooksma, et lõpetada 920na ning et Triina oma katki kukutud jalaga suutis meid veel 75 kohta ettepoole vedada, on väga Triinalik.

Ilmselgelt ei olnud seekord väga jooksukas rada, vahel on säherdusi krossijooksu meetreid ohtralt alguses, lõpus ja vahepeal. Seekord pidi vaatamata lohadele olema otsast otsani kogu aeg täiega kaardis. Lõputud kivikülviväljad ja ülepaisutatud soojus ei teinud ka liikumist ennast mitte just kõige hõlpsamaks. 

Ma pelgasin, et mul läheb kehvemini - pole siia Eesti tõsisematesse metsadessegi eriti tihti saanud.

No ja siis oligi hea, neljapäevak Tondinõmmel kohe julgelt otsa teha.

Ausalt öeldes, see oli ka N45 klassi rajal sama tõsine kui mitte tõsisem, sest lohad praktiliselt puudusid, ettevõtmine kui värskelt läbi tehtud sebimine Jukolal. Nagu Heiki pärast kommenteeris, keegi metsast väljunu oli küsinud, et kas meil on siin mingid Euroopa meistrivõistlused või. 

Maastik oli minu jaoks uus ja paganama põnev rada oli. Kaardis tuli olla sama otsatult kui Soomes. Punktid tulid kõik kohatult libedalt kätte kuni eelviimase etapini 13(34)-14(38). Vot tunnistan, et siis olin vahepeal ikka juba eksinud - suures plaanis hakkas ka piirkond, kus olla võiksin, kaduma. Võtsin kompassi suuna otsustavalt lääne peale - lõpuks pidi ju tee vastu tulema. Eks ta tuligi, aga milline osa täpselt, sellegi koju ajamiseks läks aega, kuni jõudsin kahte rada ühendava teelõiguni, siis hakkas midagi uuesti lõikama. Ja ka siis uuesti 38ndale punktile peale minnes, ei saanud sellele ikka muud moodi pihta, kui lõpuks finišilinti eemalt märkasin lisaks kaaskondsete viidetele.

Päris hea, päris hea päevaku rada vahelduseks. Ei ole niisama vaja seal metsas töllerdada, vaja ikka kaardiga tööd teha :)

Aiavorm kermesmari