Mustla-Nõmme

Kliima, mis oli tööpäeva lõpetuseks kontori akna taha moodustunud, meenutas mullust Jukolat, mille peamine olemus oli, olla õudne. Ning milleks ongi tagune aeg hakata vaimu ette valmistama. Jukolaks, ma mõtlen.

Tartu poole võetud suund, et umbes 60 kilomeetri pärast end hunnitu kevadise looduse rüpest leida, ei näinud sel momendil just kõige tervislikum.

Läbi veetuisu siras järgmise käänaku taga päike, et moodustada mustjate pilvede taustal Maale värvilisi sangasid. Läbi vikerkaare puhus uue keeru taga tige tuul, et rebida tõmmudesse pilvesülemitesse helesiniseid siilusid.

Temperatuurinäidiku +3 kraadi koos hoiatusega võimalike jäiste teeolude eest, mõjus kui fataalsete sündmuste eelhoiatus.

Ma ei tea miks, aga ma läksin. Lihtsalt vurasin läbi kevadise maastiku, et end ihu ja hingega selle seletamatu keskele poetada. Nii hull see ju ei saanud olla. Lihtsalt ei saanud. Kuigi selge pilguga ja mõistusega aknast välja vaadates justkui olnuks.

Kruusakarjääri poolt ära söömata mõhnastikke veel jagus. Ilmastikust tulenevalt oli kiusatus valida lühim võimalik rada või üldse kohe autosse tagasi kooberdada.

Ma ei tea miks, aga võtsin kõige pikema. Lihtsalt müdistasin läbi kevadise maastiku, et end ihu ja hingega selle seletamatu keskele poetada. Nii hull see ju ei saanud olla. Lihtsalt ei saanud. Kuigi suvine rõivavorm oli karjuvalt napp. Toppisin omale kõik ümber, mis kotti saanud oli, sealhulgas säärised ja vihmanokatsi ning takseerisin hindavalt kontoriesemeid, kas noist ei annaks veel midagi soojendavat ümber mässida.

Samblikud olid puu otsa roninud, et naerda eriti laia kaarega nende seikade üle, mida nad nägid toimuvat puude vahel.

Kuidagi väristasin end esimesse punkti, põigeldes märgade lahtikeerduvate sõnajala kasvude eest.

Ja siis saabus täielik segadus. Ma ei olnud eksinud, tajusin oma asupaika suuremas plaanis, ometi ei tekkinud mul mingit selget arusaamist, kuhu ma peaksin minema, et jõuda näiteks teise punkti. Seletamatult palju ristuvaid teid ja sihte. Osad nagu kattuksid suuna järgi mõne kaardil olevaga, osad nagu oleks täiesti üle. Mikroreljeefiga maastik ei toetanud mitte üks teps selguse loomisel. Lõpuks andis ettejuhtunud raiesmike geomeetria täpse asukoha kätte.

Too kimbatus aga sulatas üles. Lahustas ruumi nii, et sellesse võis seguneda. Lagundas aja nii, et selle võis unustada. Kulgesin oma rohelist kulgemist orvandist orvandisse iseenda ja mätastega ning nõidusest uuesti lagedale väljale pääsenuna avastasin, et hallide varjundite asemel vaatab ülevalt poolt vastu sinitaevas.

Nii hull see ei saanud ju olla. Ei olnudki. Kuigi Huxley on arvanud, et võib-olla Maa on mõne teise planeedi põrgu.

Nägu õhetab nagu oleks suusatamast tulnud.